Usaldusväärne süsteem (vangla): Mississippi 'trusty' süsteemi määratlus
Usaldusväärne süsteem (inglise keeles "trusty system") oli vanglate praktika, mida kasutasid muu hulgas Mississippi osariigi vanglad, et vähendada ametnike arvu ja kulusid, andes mõnele kinnipeetavale suuremaid volitusi teiste üle. Vanglad määrasid teatud vangid — "trustyd" või "usaldusväärsed" — valvama ja juhtima teisi vange ning täitma paljusid tavapärase valvefunktsioone.
Ajalooline taust ja eesmärk
Süsteemi juured ulatuvad 19. ja 20. sajandi lõppu, kui paljud lõunaosariikide vanglad tegid tööd maa- või farmikasutuse heaks ning püüdsid tööjõukulud minimaalsetena hoida. Usaldusväärne süsteem näis ametnikele majanduslikult otstarbekas: vangid töötasid, valvates teisi vange, mistõttu ei olnud vaja palgata palju tsiviilvalvureid. See oli osa laiemast vangla- ja töökorraldusest, kus kinnipeetavad osalesid põllumajandus- ja tööstustegevuses.
Kuidas süsteem töötas
Usaldusväärsed vangid said sageli erilisi privileege ja vastutust: nad kandsid võtmeid, juhendasid rühmatööd, valvasid laagreid või põlde ja mõnikord said ka relvi. Mõned truudid töötasid ametnike käsul, korraldasid ridade ja tööjaotuse ning rakendasid distsipliini teiste vangide suhtes. See lõi hierarhilise süsteemi, kus osa kinnipeetavatest muutus valvurite pikenduseks.
Kuritarvitused ja väljakutsed
- Füüsiline jõu kasutamine: truudid kasutasid sageli füüsilist vägivalda, sealhulgas piitsutamist, peksmist ja muud füüsilist väärkohtlemist, et hoida teisi vange allutatuses.
- Hirm ja alandamine: truudite roll põhines sageli hirmu ja alandamise meetoditel, mis rajasid kontrolli süstemaatilisele väärkohtlemisele.
- Õiguslik ja moraalne probleem: süsteem tekitas sügava huvide konflikti ja õiguskaitsepuudujäägid, sest kinnipeetavad ei saanud usaldusväärseks saanud kaaslaste käest õiglast kohtlemist nõuda.
Need kuritarvitused olid üha ilmsemad ja tekitasid nii sise- kui väliskriitikat ning lõpuks ka õiguslikke vaidlusi.
Õiguslik otsus 1974. aastal ja tagajärjed
1974. aastal leidis föderaalne kohus, et Mississippi (eriti tuntud Parchmani vangla) ja similar praktikad ründasid Ameerika Ühendriikide põhiseaduse sätteid, sealhulgas keeldu julmadest ja ebatavalistest karistustest. Kohus otsustas, et usaldusväärse süsteemi laialdased praktikud — sealhulgas füüsiline väärkohtlemine, piinamine, relvade andmine vangidele valvurina ja rassiline segregatsioon — olid põhiseadusevastased. See otsus sundis usalduslaste süsteemi sulgema ja sundis vanglateid oma juhtimist ja valvekorraldust reformima.
Mõju ja pärand
- Otsus aitas lõpetada ametlikult usaldusväärsete vangide kasutamise valvefunktsioonides Mississippi moodi vanglates ja pani aluse laiematele reformidele vanglate pidamises.
- Paljud osariigid kaotasid sarnased praktikad või asendasid need tsiviilvalvurite palkamise ja rangema järelevalvega.
- Siiski jääb pärandiks teema: vanglate allhoidvus, võimustruktuurid, inimõiguste rikkumised ja kulude survet ning vastutusprobleeme käsitlevad arutelud jätkuvad ka tänapäeval.
Kokkuvõte
Usaldusväärne süsteem oli kuni 20. sajandi keskpaigani levinud ja näis alguses kulutõhus lahendus vanglate juhtimiseks, kuid selle rakendamine tekitas laialdasi inimõigusrikkumisi. 1974. aasta föderaalse kohtuotsus pani lõpu selle süsteemi kõige silmatorkavamatele kuritarvitustele ning sundis vastu võtma põhiseaduslikke ja humanitaarseid standardeid vanglate pidamises.
Kirjeldus
Mississippi osariigi vangla ehitati 1901. aastal. Algselt kandis see nime Parchman Farm. Mississippi seaduste kohaselt pidi vangla end ise ära tasuma - ja teenima riigile kasumit. Teisisõnu, vangla pidi ise maksma kõik, mida ta vajas, ja teenima riigile raha.
Põhimõtteliselt tähendas see, et Parchman oli Mississippi osariigi jaoks nagu ettevõte. See oli nagu ettevõte, mis kasutas orjatööjõudu - riik teenis raha, ilma et ta oleks pidanud millegi eest maksma, sealhulgas töötajate palkade eest. Tegelikult teenis Parchman ühel aastal Mississippi osariigile 180 000 dollarit - arvestamata seda, mida ta pidi enda jaoks kulutama. Mississippi kuberner James K. Vardaman ütles isegi, et vanglat juhiti "nagu tõhusat orjaistandust". See kahjustas teisi kohalikke ettevõtteid, kes pidid küll oma töötajatele ja muudele kuludele maksma.
Vangla direktor kontrollis vanglat täielikult. Keegi väljastpoolt vanglat ei tulnud kunagi vaatama, mis toimub. Seetõttu ei teadnud keegi väljaspool vanglat, milline oli Parchman tegelikult. Näiteks 1911. aastal kirjutas New York Times artikli, milles õnnitles Mississippi vanglasüsteemi selle eest, et see oli välja mõelnud, kuidas inimesi vanglas hoida ja samal ajal raha teenida. Samuti, kuna Parchmani vanglasse ei sattunud kunagi keegi väljastpoolt, muutusid vangla tingimused ja väärkohtlemine alates selle avamisest 1903. aastal väga vähe, kuni Gates vs. Collier'i kohtuasi sundis seda muutma.
Vanglas oli umbes 16 000 aakrit (65 km2) head põllumaad. Vangid kasvatasid sularahakultuure (põllukultuure, mida vanglaametnikud said raha teenimiseks müüa), näiteks puuvilla. Samuti kasvatasid nad karja.
Truudid kontrollivad vanglat
1973. aastal oli Parchmanis umbes 1900 kinnipeetavat. Kaks kolmandikku neist olid mustanahalised. Mustanahalisi ja valgeid kinnipeetavaid hoiti eraldi. Mississippi seaduste kohaselt võis vangla siiski palgata maksimaalselt 150 töötajat, nii et vangla ei läheks liiga kalliks. See tähendas, et iga töötaja kohta oli umbes 13 kinnipeetavat. Töötajaid lihtsalt ei olnud piisavalt, et valvata kinnipeetavaid, teha vanglas iga päev tööd, hoolitseda talu eest ja teha kõike muud, mida oli vaja teha.
Kuna töötajaid oli nii vähe, tegid vangid kõik talutööd. Kuna valvureid oli nii vähe, tegid kinnipeetavad enamiku valvuritöödest ja teiste kinnipeetavate karistamisest. Samuti tegid usaldusisikud suurema osa paberimajandusest, kontoritööst ja koristustöödest. Põhimõtteliselt juhtisid usaldusisikud vanglasüsteemi.
Vangide kuritarvitamine
Usaldussüsteemis oli mõnedel usaldusisikutel rohkem võimu kui teistel. Kõige võimsamad olid "usalduslaskurid". Neil lubati kanda püsse ja tulistada vigu tegevate vangide pihta või nende ümber. Mõnikord tabasid nad neid oma laskudega. Nad piitsutasid vange, kes ei korjanud päevas piisavalt puuvilla. Nad vastutasid kinnipeetavate barakkide, põldude ja talude eest. Nad võisid anda karistusi ja nad võisid ka soovitada rohkem karistusi "erikaristusalal".
Väga vähesed inimesed jälgisid, mida usalduslikud laskurid tegid. Näiteks talu mustanahaliste vangide laagrites teostas järelevalvet üks valge seersant. Tema alluvuses kandsid mustanahalised usalduslaskurid, kes kandsid karistust mõrva eest, püsse ja tagasid distsipliini.
Vanglatöö Parchmani talus usaldusväärse süsteemi alusel. Igaüks, kes astus rivist välja, võis saada "usaldusliku laskuri" tulistada.
Süsteemi lõpp
Aastaid protesteeriti selle vastu, et Parchman kuritarvitas vangide kodanikuõigusi. Lõpuks hakkas kodanikuõiguste advokaat Roy Haber koguma tõendeid väärkohtlemise kohta. Neli vangi, kelle advokaat oli Haber, esitasid föderaalkohtusse hagi, väites, et vangla tingimused on julmad ja ebatavalised. Nad väitsid, et vangla usaldusisikud karistasid ja piinasid kinnipeetavaid tahtlikult valusalt ja alandavalt.
Ameerika Ühendriikide ringkonnakohus ja seejärel võimsam Viienda Ringkonna apellatsioonikohus nõustusid kindlalt vangidega. Mõlemad kohtud otsustasid, et Parchman rikkus kinnipeetavate põhiseaduslikke õigusi. Mõlemad kohtud leidsid, et truudid andsid vangidele igasuguseid julmi ja ebatavalisi karistusi, sealhulgas:
- Peksmised
- Vangide pihta või nende ümber tulistamine, mõnikord tabades neid.
- Vangide riiete äravõtmine
- Ventilaatorite lülitamine vangidele, kui nad olid alasti ja märjad.
- Kinnipeetavatele ei anta toitu, madratseid ega hügieenitarbeid.
- Kinnipeetavate kinnipanemine aedade või trellide külge
- Vangide suhtes karjatõkke kasutamine
- Kinnipeetavate sundimine pikalt seisma
- Kinnipeetavate asetamine stressipositsioonidesse (valusad asendid).
Viienda ringkonna apellatsioonikohus kohustas Parchmani lõpetama viivitamatult oma usaldusprogrammi; rassilise eraldamise vanglas; ja kõik muud julmad, ebatavalised ja põhiseadusvastased tavad.
Pärast kohtuotsust pidid ka teised riigid, kes kasutasid usaldusväärset süsteemi, selle kasutamise lõpetama. Nende riikide hulka kuulusid Arkansas, Alabama, Louisiana ja Texas. Mõned osariigid, nagu Texas, jätkasid siiski trusty-süsteemi (ümbernimetatud "ehitustenderiteks") kasutamist kuni 1980. aastateni, mil föderaalkohtunik William Wayne Justice kohtuasjas Ruiz vs. Estelle, 503 F. Supp. 1265 (S.D. Tex. 1980), käskis Texasel süsteem lõpetada.
Tavaline vangilaager, enne kui kohtud sundisid 1970. aastatel vanglaid uusi ehitama
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Trusty süsteem?
V: Trusty süsteem oli süsteem, mida kasutati Mississippi osariigi vanglas ja teistes vanglates vangide kontrollimiseks, kus mõnedele kinnipeetavatele anti rohkem võimu kui teistele ja nad tegutsesid teiste vangide valvuritena.
K: Kuidas säilitasid trustid kontrolli teiste vangide üle?
V: Usaldusmehed hoidsid teisi vange kontrolli all füüsilise väärkohtlemise, piinamise, hirmu ja alandamise abil.
K: Millal otsustas föderaalkohus, et trustide süsteem rikkus Ameerika Ühendriikide põhiseadust?
V: 1974. aastal otsustas föderaalkohus, et trustide süsteem rikkus Ameerika Ühendriikide põhiseadust, kuna ta määras julmi ja ebatavalisi karistusi, ning nõudis selle sulgemist.
