Gates vs. Collier, 501 F.2d 1291 (5th Cir. 1974), oli pöördeline kohtuotsus, mille otsustas Ameerika Ühendriikide föderaalne kohus nimega Fifth Circuit Court of Appeals (viienda ringkonna apellatsioonikohus). Kohtuasi oli seotud Mississippi osariigi vangla (tavaliselt "Parchman") kinnipeetavate õigustega.

Gates vs. Collier on vangide õiguste seisukohalt väga oluline kohtuasi. See oli esimene kohtuasi, milles otsustati, et paljud vangide füüsilise karistamise liigid on julm ja ebatavaline karistus ning on vastuolus Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kaheksanda muudatusega. See oli ka esimene kord, kui ülemkohus hakkas kontrollima, kuidas riigi vanglaid juhitakse.

Taust ja vangla tingimused

Parchman oli ajalooliselt tuntud rasketöö-, rassilise segregatsiooni ja range distsipliini poolest. Kaebuse kohaselt esines vanglas süsteemne vägivald ja ihukaristus, mida sageli teostasid nii valvurid kui ka nn "trusties" — kinnipeetavad, kellele anti ametlikku või de facto võimu teisi kinnipeetavaid karistada. Kaebuses kirjeldati mitmesuguseid väärkohtlemise ja viletsate tingimuste vorme, näiteks:

  • süsteemsed peksmised ja ihukaristused;
  • sunnetööd ja liigsed töötunnid ilma nõuetekohase hoolduseta;
  • ebainimlikud elutingimused, ebapiisav arstiabi ja hügieeniprobleemid;
  • arbitraarsed ja vägivaldsed karistused ilma protseduurilise kaitseta;
  • rassilise diskrimineerimise ja segregatsiooni praktikad.

Kohtuotsus ja peamised järeldused

Viienda ringkonna kohus leidis, et paljud Parchmani praktikad rikuvad kinnipidavate konstitutsioonilisi õigusi, eelkõige kaheksanda muudatuse kaitset julma ja ebatavalise karistuse vastu. Kohtuotsus tunnistas mitmed karistus- ja juhtimismeetodid ebaseaduslikuks ning selgesõnaliselt mõistis hukka usalduse-põhise (trusty) süsteemi, kus kinnipeetavad võisid teisi karistada.

Kohtuotsus tegi selgeks põhimõtte, et vangid ei kaota oma põhiseaduslikke õigusi piiramatus ulatuses ja et vangla ametivõim peab järgima põhiseaduslikke norme ka korrakohasuse ja karistuse määramisel.

Milliseid meetmeid kohtu kaudu nõuti

Kohus andis osariigile ning vangla juhtkonnale korraldusi ja piiranguid, mille eesmärk oli lõpetada ebaseaduslikud praktikad ning parandada olmetingimusi. Need meetmed hõlmasid muuhulgas:

  • füüsiliste karistuste ja teiste julmade, ebainimlike või alandavate meetodite keelamist;
  • usalduslike (trusty) süsteemide kehtetuks tunnistamist, mis andsid kinnipeetavatele discipliniõigusi;
  • parema meditsiinilise ning elukeskkonna tagamise nõudmist;
  • vangiõiguste järgimise ja järelevalve mehhanismide loomist, et vältida edasisi väärkohtlemisi.

Mõju ja tähendus

Gates vs. Collier mõjutas oluliselt vanglate haldamist Ameerika Ühendriikides. Kohtuotsusel oli pikkkestv mõju:

  • see tugevdas juriidilist alusprintsiipi, et vangid säilitavad mitmeid põhiseaduslikke kaitseid;
  • see sillutas teed laiematele kohtulikele järelevalvele ja reformidele riigi- ja föderaaltasandil, sealhulgas sanktsioonidele ja kohtulikele ettekirjutustele vanglate tingimuste parandamiseks;
  • see aitas murda paljusid traditsioonilisi ja väärkohtlevaid praktikaid, nagu sundkaristused ja feodaalsed võimustruktuurid vanglates;
  • otsus tugevdas vangide õiguste liikumist ja andis hilisematele kohtuasjadele olulise eelduse.

Järeldus

Gates vs. Collier on ajalooliselt oluline otsus, mis rõhutas, et vangla eesmärk — avaliku turvalisuse tagamine ja karistuse kandmine — ei õigusta põhiseaduslike õiguste eiramist. Kohtuotsus näitas, et föderaalkohus võib sekkuda ja nõuda olulisi muutusi riigi vanglate praktikas, kui need rikuvad vangide inimväärikust ja põhiseaduslikke garanteeritud kaitseid.