Wakame (Undaria pinnatifida) — söögiks kasutatav merevetikas ja invasiivne liik

Wakame (Undaria pinnatifida) — söögiks kasutatav merevetikas, populaarne Aasia roogades, kuid ohtlik invasiivne liik, mis levib laevade ja mikroeoste kaudu.

Wakame (jaapani keeles わかめ või 若布) on söögiks kasutatav pruunvetikas, teadusliku nimega Undaria pinnatifida. See kuulub pruunvetikate hulka (Phaeophyceae) ja on tuntud nii toiduna kui ka invasiivse liigina.

Välimus ja bioloogia

Undaria pinnatifida on pruunikas–rohekaskollane vetikas, millel on tavaliselt kolmes osas eristatav keha: kinnitusosa (holdfast), lühike varretaoline osa (stipe) ja lai, sageli laineline leht (lamina). Tavaliselt ulatub ta mõnekümne sentimeetri kuni ühe-kahe meetrini, harvem kuni paar meetrit. Liigil on viljakad osad, mis paiknevad sageli lehe alal või eraldi tüvikutes, ning see paljuneb mikrokoopiliste eoste (sporode) kaudu ning läbi alternatiivsete elutsüklite (makroskoopiline sporofüüt ja mikroskoopilised gametofüüdid).

Kus kasvatatakse ja müüakse

Seda müüakse laialdaselt kas kuivatatult või soolatult. Undaria'd kasvatatakse ja töödeldakse eriti Jaapanis, Koreas ja Hiinas — hiina tootmine on koondunud Daliani ümbrusesse. Aasias on wakame tavaline toiduaine nii värskelt kui kuivatatult ja seda pakutakse supermarketites ning tänavaturgudel.

Kulinaarne kasutus

• Seda kasutatakse sageli misosupis ja salatites.
• Koreas nimetatakse seda miyeok'iks ja kasutatakse nii salatites kui ka miyeok-supi põhikomponendina.
• Hiinas nimetatakse seda qundaicai.
• Enne kasutamist kuivatatud wakame tavaliselt leotatakse vees, et see pehmeneks; värske wakame lisatakse suppidesse ja hautistesse lühiajaliselt, et säilitada tekstuur ja maitse.

Toitained ja tervisemõjud

Wakame on rikas mineraalainete (näiteks jood, kaalium, kaltsium) ja kiudainete poolest ning sisaldab ka vitamiine ja bioaktiivseid ühendeid (nt fucoidan ja alginaat). Selle kõrge joodisisaldus võib olla kasulik kilpnäärme normaalseks tööks, kuid liiga suur tarbimine võib mõjutada kilpnäärmehaigustega inimesi. Samuti võivad merevetikad koguda keskkonnast raskmetalle, seega on mõistlik tarvitada neid mõõdukalt ja eelistada usaldusväärset päritolu.

Levik ja invasiivsus

Uus-Meremaal on Undaria pinnatifida kujunenud väga tõsiseks umbrohiks ning see kuulub maailma 100 kõige hullemate invasiivsete liikide hulka. Esimest korda märgati seda Wellingtoni sadamas 1987. aastal. On arvatud, et ta jõudis Aasiast juhuslikult laevade ballast- või kerefoulinguga.

Algselt pärit Jaapani, Korea ja Hiina külma parasvöötme rannikualadelt, on ta viimastel aastakümnetel levinud ka teistesse piirkondadesse, sealhulgas Prantsusmaale, Suurbritanniasse, Hispaaniasse, Itaaliasse, Argentiinasse ja Austraaliasse. Uus-Meremaal leidub Undaria't nüüd suures osas saare kagurannikul ja kuni Aucklandini põhja pool.

Liik levib peamiselt kahel viisil: looduslikult miljonite mikroskoopiliste eoste kaudu, mida iga viljakas taim vabastab, ja inimtekkeliselt laevade kere, ballastvee ning merepõllumajandusseadmete ja kalastustarvikute külge kinnitumise kaudu.

Mõjud ökosüsteemile ja majandusele

Wakame võib kiiresti tihedates voogudes kasvada ja välistada või muuta kohalikku mereäärset floora- ja faunakooslust. See võib:

• asendada kohalikke vetikaliike ja mereheinakesi;
• muuta elupaiku ja vähendada liigirikkust;
• tekitada probleeme kalapüügile ja meresadamate varustusele, sest ta kinnitub võrkudele, koorele ja seadmetele;
• mõjutada merendust ja turismi, kui vetika massiliselt rikkal mõned rannad või sadamad.

Järelevalve ja tõrje

Invasiivse wakame'i leviku ohjeldamiseks rakendatakse mitmeid meetmeid:

• ennetus — laevade kere puhastamine, ballastvee haldamine ja ranged bioohutusnõuded;
• monitorimine ja varajane avastamine sadamates, marinaades ja kultuurtaimedega aladel;
• mehaaniline eemaldamine ja puhastuskohad;
• piirangud ja puhastustsoonid aquaculture-seadmetele — näiteks kontrollitakse ja puhastatakse mererebaneid ja võrke enne teisaldamist.

Erinevates kohtades on tehtud ka püüdlusi liiki tõrjuda või kohalikku levikut piirata, kuid täielik likvideerimine on sageli keeruline, sest liik paljuneb kiiresti ja eosed võivad vees üle kanduda.

Kultiveerimine ja majanduslik kasutus

Asiaka kultuurides on wakame oluline majanduskultuur — teda kasvatatakse köitena või spetsiaalsel merekasvatuse infrastruktuuril. Lisaväärtusena kasutatakse teda toiduainetööstuses, toidulisandites ja isegi kosmeetikas (fucoidan jt ühendid). Mõnel pool uuritakse ka wakame potentsiaali bioprotsessides ja ravimitööstuses.

Kuidas äratuntakse ja mida teha, kui näed seda looduses

• Tunnused: pruunikas–roheline laineline leht, kinnitusosa kivipinnal, mõnikord eristatav keskne ribikujuline osa ja lehel põhjas asuvad harulikud viljakad osad.
• Kui avastad sissetungiva vetika uues kohas, teavita kohalikke keskkonnaameteid või merendusohutusorganisatsioone — varajane teatamine aitab piirata levikut.

Kokkuvõte: Wakame (Undaria pinnatifida) on väärtuslik toiduvetikas, millel on suur kultuuriline ja majanduslik tähtsus Aasias, kuid samal ajal ka tugev invasiivne potentsiaal mujal maailmas. Sellest tulenevalt on tähtis kombineerida toidukasutust, jätkusuutlikku kasvatamist ja rangeid bioohutusmeetmeid, et vältida selle liigi edasist laialdast levikut ja ökosüsteemide kahjustamist.

Küsimused ja vastused

K: Mis on wakame?

K: Kust see on pärit?

K: Kuidas seda kasutatakse?

K: Kas Wakame on invasiivne liik?

K: Kuidas jõudis Wakame Uus-Meremaale?

K: Kuidas Wakame levib?

Otsing