Zip-line (liugliin): definitsioon, kasutus ja ohutus

Avasta zip-line'i ehk liugliini definitsioon, kasutusvõimalused, ohutusnõuanded ja meelelahutuslikud seiklused — turvaline adrenaliin kogu perele.

Zip-line (ka zip line, zip wire, aerial runway, aerial ropeslide, death slide või Tyrolean crossing) on seade, mis võimaldab inimesel liugelda mööda kaldteed või trossi alla. Seejuures kasutatakse kasutaja liikumiseks gravitatsiooni. Teid saab peatada jalgade lohistamise või vee abil. Sageli kasutatakse trossi külge riputatud rihmaratast, mis on tavaliselt valmistatud roostevabast terasest. Zip-lines'i kasutatakse sageli meelelahutuseks. Mõned on lühikesed ja madalad, mis on mõeldud lastele mänguväljakul. Zip-lines'i kasutatakse sageli kaugetele aladele, näiteks vihmametsade varikatustele või jõe ületamiseks.

Kasutus ja otstarbed

Zip-line’id võivad olla:

• vabaajameelelahutusena seiklusparkides ja turismiatraktsioonidena,
• praktilised ülekäigud raskesti ligipääsetavates piirkondades (näiteks orud, jõed või metsad),
• õppetegevused ja päästetehnikad (Tyrolean crossing ehk tyrolske ületus),
• mänguväljakute elementidena lastele.

Tüübid ja konstruktsioon

Zip-line'id erinevad pikkuse, kõrguse, kandevõime ja konstruktsioonitüüpide poolest. Levinumad komponendid on:

• kandetross – enamasti roostevabast terasest traattross, mille külge kinnitub rihmaratas või käru;
• rattasüsteem (pulley) – liugleb mööda trossi ja kannab kasutaja raskust;
• rihmad ja valjad – turvarihmad, vööd või täisrakmed, millega inimene kinnitatakse;
• pidurid – mehhaanilised, käsipidurid või pehmendussüsteemid (nt amortisaatorid, löögisummutid, sooned trossil) kiiruse vähendamiseks;
• ankurduskohad – puu- või metallpostid ning betoneeritud kinnitused, mis peavad olema piisavalt tugevad ülekanne kandejõule.

Ohutus ja varustus

Zip-line'i kasutamisel tuleb tähele panna järgmisi ohutusnõudeid:

• Isikukaitsevahendid: kiiver, sobiv turvarakmed või vöö, kindad sageli soovitatavad.
• Kaalu- ja kõrgusepiirangud: operaatorid määravad tavaliselt miinimum- ja maksimumkaalu ning minimaalkõrguse lastele.
• Regulaarne kontroll ja hooldus: trossi, rihmade, kinnituspunktide ja rattasüsteemi regulaarne kontroll ja dokumenteeritud hooldus.
• Operaatorkoolitus: töötajad peavad olema koolitatud kinnitamise, päästetehnika ja hädaolukordade haldamiseks.
• Ilmastiku jälgimine: äike, tugev tuul või lumesadu võivad muuta liikumise ohtlikuks – tegevus peatatakse halbade ilmastikutingimuste korral.

Peatamis- ja pidurdussüsteemid

Zip-line’i lõpus kasutatakse mitmeid kiire peatamise meetodeid:

• käsipidur – juhendaja peatab rakme või ratta käsitsi;
• automaatne amortisaator – elastne ühend, mis vähendab lööki;
• liugpadi või pehmenduskaitse sõiduliini lõpus;
• veepidurdus – harv meetod, kus liugleja peatub vee sattumisel (spetsiifiliste veeatraktsioonide puhul).

Paigaldus, hooldus ja eeskirjad

Zip-line paigaldamisel arvestatakse järgmist:

• ehitus- ja keskkonnaload, kui liin läbib avalikku maad või kaitsealuseid alasid;
• trossi ja kinnituspunktide arvutuslik kandevõime ning ohutuse marginaal;
• regulaarne inspekteerimine (visuaalne vaatlus, pingetestid, kulumise kontroll);
• selge dokumentatsioon ja hädaolukorra protseduurid (nt päästekiired, sidumis- ja lahtikinnitusjuhised).

Riskid ja ettevaatusabinõud

Kuigi zip-line’id pakuvad tugevaid elamusi, kaasnevad nendega ka riskid:

• puudulik hooldus võib põhjustada trossi või kinnitusdetailide rikke;
• vigane kinnitamine või valesti paigaldatud rakmed võivad viia kukkumiseni;
• õnnetuse korral võivad tekkida põrutused, lõiked või luumurrud; raskeimatel juhtudel eluohtlikud vigastused.

Seetõttu on oluline järgida operaatori juhiseid, kasutada nõuetekohaseid turvavarustusi ja mitte ületada seadme tehnilisi piiranguid.

Kes sobib zip-line’i kasutamiseks?

Zip-line’id sobivad paljudele, kuid mitte kõigile. Mittesoovitatav on kasutamine inimestele, kellel on:

• rasedus,
• rasked südame- või vereringeprobleemid,
• hiljutised operatsioonid või luumurrud,
• kogu keha tasakaaluprobleemid või epilepsia, kui operaator ei ole andnud eriloa.

Kokkuvõte

Zip-line on mitmekülgne ja populaarne vahend nii seikluseks kui praktiliseks ülekäiguks. Turvaline kasutamine nõuab nõuetekohast konstruktsiooni, regulaarset hooldust, pädevat personali ja kasutajate poolset reeglite järgimist. Õige planeerimise ja järelevalvega saab zip-line’ist teha nauditava ja suhteliselt ohutu elamuse.

Ajalugu

Köisraudteed on mõnes mägises riigis kasutatud liikumisvahendina juba üle 2000 aasta. Alates 1700. aastatest on neid kasutatud näiteks Euroopas, Hiinas ja Himaalajas. Austraalia tagalas kasutati aeg-ajalt zip-linte toidu, sigarettide või tööriistade kohaletoimetamiseks. Need olid kasulikud inimestele, kes töötasid teisel pool takistust, näiteks kuristikku või jõge. Austraalia sõdurid kasutasid neid sõdade ajal laskemoona viimiseks eelpositsioonidele.

Teise maailmasõja ajal avastasid Ameerika Ühendriigid, et nad olid venelastest ja sakslastest maha jäänud, kui nad kasutasid langevarjusid sõdurite kiireks paigutamiseks. Väljaõppe korraldamisel otsustas armee kasutada langevarjuhüppe simulatsiooniks langevarjuga maandumist simuleerivaid köisteedega varustatud langevarjutorne. See oli edukas ja seda on sellest ajast saadik kasutatud õhudessantväelaste väljaõppeks.

Costa Rica väidab end olevat moodsate zip-line'i ekskursioonide sünnikoht. Doktorandid John Williams ja Donald Perry olid kaljurongejad, kes Costa Ricas botaanika (taimed) ja entomoloogia (putukad) teemasid uurisid. Nad kasutasid oma kaljuronimisvarustust puudele ronimiseks. Kui nad kasutasid köisi, et laskuda alla või liikuda madalamatele puudele, tegid seda ka teised üliõpilased. Varsti algasid Costa Ricas meelelahutuslikuks tegevuseks ekskursioonid.

Zip-lining Costa Ricas

Otsing