Ernest MacMillan: Kanada dirigent ja helilooja — elu ja looming (1893

Ernest MacMillan: Kanada dirigent ja helilooja — elu ja looming (1893–1973)

Ernest MacMillan (1893–1973) — Kanada silmapaistev dirigent ja helilooja: elulugu, looming, imeimelapsest maailmamuusikuni, haridus, olulisemad kontserdid ja pärand.

Autor: Leandro Alegsa

02-11-2025

Sir Ernest MacMillan (sündinud Mimico, Ontario, 18. augustil 1893; suri 6. mail 1973) oli kuulus Kanada dirigent ja helilooja. Tema panus Kanada muusikakultuuri hõlmab esinemist oreli- ja koorimuusikuna, orkestridirigendi tööd, muusikakasvatuslikke algatusi ning omapärast heliloomingut.

Varajane elu ja haridus

MacMillani isa oli šoti presbüteri vaimulik ja muusik, mistõttu muusika oli Ernesti lapsepõlves igapäevane osa. Ta oli tõeline imelaps: oma esimese orelikontserdi andis ta Massey Hallis juba kümneaastaselt. Edasised õpingud viisid ta Suurbritanniasse, kus ta omandas ARCO ja FRCO diplomid Kuninglikus organistide kolledžis. Pärast Inglismaal õppimist jätkas ta õpinguid Kanada Toronto Ülikoolis, kus ta õppis kaasaegset ajalugu alates aastast 1911 kuni 1914.

Karjäär ja tegevus

MacMillan tegutses mitmekülgselt: ta oli silmapaistev organist, andekas dirigeerija, pühendunud pedagoog ja muusikaline administraator. Tema tööülesanded ja panus muusikamaastikule hõlmasid muun(ld):

Oreli- ja koorimuusika: andis regulaarseid kontserte ja teenis mitmetes kirikumuusika ametites, kus tema organimäng ja koorijuhatus pälvisid tunnustust.
Dirigeerimine: juhtis sümfooniaorkestreid ja koore, propageerides laia repertuaari, sealhulgas nii klassikalist kui ka kaasaegset muusikat.
Muusikaharidus: tegutses õpetaja ja administratiivsel positsioonil, mõjutas muusikaõpetuse arengut Kanadas ning aitas kujundada mitmete noorte muusikute karjääre.
Soosija ja organisaator: edendas Kanada heliloomingut, tõi esile kohalikke autoreid ning osales aktiivselt muusikaliste institutsioonide arengus ja avalikus elus.

Looming ja mõju

MacMillani helilooming hõlmas peamiselt sakraalset ja vokaalset materjali ning organi- ja kammerteoseid. Kuigi ta pole laialdaselt tuntud kui industrielt suurte orkestrite helilooja, on tema teosed tähtsad eelkõige Kanadas ja kirikumuusika ringkondades. Tema tegevus dirigendi ja õppejõuna aitas tugevdanud professionaalset muusikutraditsiooni Kanadas ning tema mõtteviis ja standardid muusikakõrgkoolides jätsid püsiva jälje.

Tunnustused ja pärand

Elu jooksul pälvis MacMillan mitmeid auhindu ja avalikku tunnustust oma pikaaegse teenimise eest muusika vallas. Ta on tuntud kui üks Kanadas olulisi muusikategelasi 20. sajandi esimese poole ja keskpaiga perioodist. Tema töö muusikakasvatuse, kontserdielu ja kohaliku heliloomingu edendajana tagas talle jätkuva koha Kanada kultuuriloos.

Ernest MacMillani pärand elab edasi soovi kaudu toetada ja arendada muusikalist haridust ning edendada Kanada heliloomingut — tema panus jääb oluliseks osaks riigi muusikalise identiteedi kujunemisel.

Kanada trio (vasakult paremale: Zara Nelsova, Ernest MacMillan, Kathleen Parlow)

Vang Saksamaal

Veebilehel 1914 läks ta Euroopasse. Ta tahtis õppida Pariisi konservatooriumis, kuid see oli poliitilise olukorra tõttu suletud. Ta läks edasi Saksamaale, et osaleda Bayreuthi festivalil, kuid algas Esimene maailmasõda ja ta sattus vangi ning teda hoiti Ruhlebeni tsiviilvangilaagris Berliini lähedal. Ta aitas teistel laagris vangistuses viibivatel inimestel kontserte korraldada. Ta pidas loenguid klassikalisest muusikast ja dirigeeris Gilbert ja Sullivani ooperi "Mikado" ning "Tuhkatriinu" pantomiimiversiooni. See aitas tal saada kogemusi dirigeerimise alal. Ta osales ka draamalavastustes. Ta õppis kõvasti ja sai Toronto ülikoolist bakalaureusekraadi (1915) ja Oxfordi ülikoolist D Mus (1918), kuigi oli kogu selle aja laagris kinni.

Pärast sõda

Pärast sõda pöördus ta tagasi Kanadasse, kus ta andis orelikontserte ja pidas loenguid oma Ruhlebeni kogemustest. Aastatel 1926-1942 oli ta Toronto Konservatooriumi (hiljem Kuninglik Konservatoorium) direktor. Aastatel 1931-1956 oli ta Toronto sümfooniaorkestri dirigent. Ta tegi Kanada muusika heaks palju ja ta sai rüütliks aastal. 1935 kuningas George V. 1969. aastal sai ta Kanada ordeni kaaslaseks (Companion of the Order of Canada). Ta suri 1973. aastal Torontos.

Kui ta dirigeeris, võttis ta sageli muusikat väga aeglaselt. See andis talle hüüdnime "Lord Largo" ("Largo" tähendab muusikas "aeglane ja lai"). Tal oli hämmastav muusikaline mälu ja ta oskas väga hästi improviseerida. MacMillan aitas salvestada ja säilitada Kanada aborigeenide ehk esimeste rahvaste traditsioonilisi laule ja muusikat. Tal oli oluline mõju peaaegu kõigile Kanada muusikaelu osadele.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Sir Ernest MacMillan?

V: Sir Ernest MacMillan oli kuulus Kanada dirigent ja helilooja, kes sündis 1893. aastal Ontarios Mimicos.

K: Mis oli MacMillani isa elukutse?

V: MacMillani isa oli šoti presbüteri vaimulik ja muusik.

K: Kas MacMillan oli imelaps?

V: Jah, MacMillan oli imelaps.

K: Millal andis MacMillan oma esimese orelikontserdi?

V: MacMillan andis oma esimese orelikontserdi Massey Hallis, kui ta oli kümneaastane.

K: Kus õppis MacMillan pärast ARCO ja FRCO diplomite saamist?

V: Pärast ARCO ja FRCO diplomite omandamist Kuninglikus Orelihoidjate Kolledžis õppis MacMillan Toronto Ülikoolis moodsat ajalugu.

K: Millal suri Sir Ernest MacMillan?

V: Sir Ernest MacMillan suri 6. mail 1973. aastal.

K: Millised on Sir Ernest MacMillani kõige märkimisväärsemad saavutused?

V: Sir Ernest MacMillan oli Toronto sümfooniaorkestri dirigent, CBC sümfooniaorkestri asutajaliige ja esimene kanadalane, kes juhatas New Yorgi filharmooniaorkestrit. Ta oli ka Toronto Mendelssohni koori esimene Kanadas sündinud dirigent.