Ferenc Fricsay (sündinud Budapestis 9. augustil 1914; surnud Baselis 20. veebruaril 1963) (hääldatakse "Ferr-'ens 'Frich-sye") oli ungari dirigent. Alates 1960. aastast kuni surmani oli ta Austria kodanik.
Varajane elu ja haridus
Fricsay sündis muusikapere taustaga ning sai oma algõpetuse varakult. Tema muusikaõpetajad olid Ungari tuntuimad heliloojad ja pedagoogid: Béla Bartók, Zoltán Kodály ja Ernst von Dohnányi. Juhtimisoskusi hakkas ta avalikkuse ees näitama juba noorena: oma esimese kontserdi dirigeerimisel oli ta vaid 15-aastane, mis andis alust kiiresti arenevale rahvusvahelisele karjäärile.
Karjäär ja ametikohad
Teise maailmasõja järel kujunes Fricsayst üks tähtsamaid dirigente Euroopas. Ta asus 1949. aastal tööle vastloodud RIASi sümfooniaorkestri muusikajuhina Saksamaal, mille juures tema interpreteerimisstiil ja salvestused laiemat tuntust võitsid. 1950. aastatest saates veetis ta palju aega Saksamaal, olles seotud nii Baieri Riigiooperi (1956–1958), Deutsche Oper Berlini kui ka Berliini Filharmoonikute ja RIASi orkestriga.
Rahvusvaheliselt esines Fricsay sageli ka mujal Euroopas ja USA-s. Näiteks 1954. aastal töötas ta külalisdirigendina Houstoni sümfooniaorkestriga ning jätkas regulaarseid külaskäike suurtel lavadel ja orkestritel. Tema viimane avalik kontsert toimus 7. detsembril 1961 Londonis, kus ta juhatas Londoni Filharmooniaorkestrit Beethoveni 7. sümfooniaga.
Salvestuste tegevus
Alates 1950. aastatest kuni oma surmani tegi Fricsay hulga salvestusi peamiselt Deutsche Grammophoni plaadifirma jaoks. Tema stuudiosalvestused paistsid silma selge kontseptuaalse lähenemise, tehnilise puhtuse ja helilise läbipaistvuse poolest — omadused, mis sobisid hästi nii klassikalise kui ka 20. sajandi muusika interpreteerimiseks. Tema 1958. aasta salvestus Beethoveni 9. sümfooniast on laialdaselt tuntud ka tänu kasutamisele filmis "Kellavärgiga apelsin".
Repertuaar ja juhtimisstiil
Fricsay oli eriti hinnatud Mozarti ja Beethoveni interpreteerijana, aga kujunes samuti autoriteetseks Bartóki ja muu 20. sajandi muusika esitajaks — see tulenes osaliselt tema õpingutest ja otsestest kontaktidest Ungari heliloojatega. Tema dirigeerimisstiil oli tuntud selge rütmitunnetuse, struktuuri rõhutamise ja orkestri teksti detailsuse poolest: ta otsis kaasaegset lähenemist, kus heliline läbipaistvus ja vormiline selgus olid esmatähtsad.
Isiklik elu, tervis ja surm
Fricsay tervis oli elu jooksul sageli habras ning ta pidas kinni intensiivsest töötempost vaatamata korduvatele terviseprobleemidele. Ta suri 20. veebruaril 1963. aastal 48-aastaselt Šveitsis, Baselis, põdedes maovähki.
Pärand ja tähendus
Fricsay salvestused on tänini paljude muusikute ja kriitikute arvates silmapaistvad — neid peetakse sageli referentssalvestusteks Mozarti, Beethoveni ja Bartóki teostest. Tema tähelepanu detailile, selgevormiline lähenemine ning suutlikkus ühendada intiimne muusikaline väljendus ja autoriteetne kontseptsioon on jätnud püsiva jälje 20. sajandi dirigeerimistraditsiooni.
Paljud muusikud ja kuulajad arvavad endiselt, et tema salvestused on ühed parimad ning tema töö RIASi ja Deutsche Grammophoni juures on aidanud kujundada tänapäevase klassikalise muusika salvestuspraktika standardeid.