Julia Kristeva

Life

Kristeva sündis Bulgaarias Slivenis. Tema vanemad olid kristlased. Tema isa oli kiriku raamatupidaja. Kristeva ja tema õde käisid prantsuskeelses koolis, mida juhtisid dominiiklastest nunnad. Kristeva tutvus Mihhail Bakhtini loominguga. Kristeva läks edasi õppima Sofia Ülikooli. Seal sai ta kraadiõppes olles teadusstipendiumi, mis võimaldas tal 1965. aasta detsembris, kui ta oli 24-aastane, Prantsusmaale kolida. Ta jätkas oma haridusteed mitmes Prantsuse ülikoolis, õppides muu hulgas Lucien Goldmanni ja Roland Barthes'i juures. 2. augustil 1967 abiellus Kristeva kirjanik Philippe Sollers'iga, sündinud Philippe Joyaux'ga.

Kristeva õpetas 1970ndate alguses Columbia Ülikoolis. Ta on siiani külalisprofessor. Ta on avaldanud ka abielunime Julia Joyaux all.

Töö

Pärast liitumist Sollersi asutatud "Tel Queli rühmaga" tegeles Kristeva peamiselt keelepoliitikaga ja sai selle rühma aktiivseks liikmeks. Ta koolitas end psühhoanalüüsi alal ja omandas 1979. aastal diplomi. Mõnes mõttes võib tema tööd vaadelda kui katset kohandada psühhoanalüütilist lähenemist poststrukturalistliku kriitikaga. Näiteks on tema vaates subjektile ja selle konstrueerimisele mõndagi ühist Sigmund Freudi ja Lacaniga. Siiski lükkab Kristeva tagasi igasuguse arusaama subjektist strukturalistlikus mõttes. Selle asemel kirjeldab ta subjekti kui alati "protsessis olevat" või "proovile pandud" subjekti. Sel moel annab ta oma panuse poststrukturalistlikku kriitikasse essentialiseeritud struktuuride suhtes, säilitades samal ajal psühhoanalüüsi õpetused. Ta reisis 1970. aastatel Hiinasse ja kirjutas hiljem teose "About Chinese Women" (1977).

"Semiootiline" ja "sümboolne"

Üks Kristeva olulisemaid panuseid on see, et tähendus koosneb kahest elemendist: sümboolsest ja semiootilisest. See semiootika kasutamine erineb Ferdinand de Saussure'i asutatud semiootika distsipliinist. Augustine Perumalil selgitas, et Kristeva "semiootika on tihedalt seotud Freudi, Otto Ranki, Melanie Kleini, Briti objektrelatsiooni psühhoanalüüsi ja Lacani peegli-eelse staadiumi viidatud infantiilse eel-ödeipaaliga". See on emotsionaalne väli, mis on seotud pigem keele lünkade ja helide kui sõnade denotatiivsete tähenduste instinktidega. Birgit Schippersi järgi on semiootika seotud muusika, luule, rütmi ja sellega, millel puudub struktuur ja tähendus. See on tihedalt seotud "naiselikkusega" ja näitab peegelstaadiumieelse imiku seisundit, mis ei ole veel iseseisvalt arenenud.

Peegelstaadiumis õpib laps eristama iseennast ja teisi. Laps alustab kultuurilise tähenduse jagamise protsessi, mida nimetatakse sümboolseks. Kristeva kirjeldab oma teoses "Iha keeles" (1980) sümboolset kui lapse keele arengut, et saada "rääkivaks subjektiks" ja arendada emast eraldiseisvat identiteeditunnet. Seda eraldumisprotsessi nimetatakse abjektsiooniks. Laps peab ema tagasi lükkama ja emast eemalduma, et siseneda keele, kultuuri, tähenduse ja sotsiaalse maailma. Seda keele valdkonda nimetatakse sümboolseks ja see erineb semiootikast, mis on seotud maskuliinsuse, seaduse ja struktuuriga. Kristeva mõtleb teisiti kui Lacan. Ta arvab, et isegi pärast sümboolsesse sisenemist jätkab subjekt edasi-tagasi liikumist semiootilise ja sümboolse vahel. Seetõttu ei moodusta laps fikseeritud identiteeti. Subjekt on pidevalt "protsessis". Kuna naissoost lapsed jätkavad teatud määral emafiguuriga samastumist, siis on neil eriti tõenäoline, et nad säilitavad tiheda seose semiootikaga. See jätkuv samastumine emaga võib põhjustada seda, mida Kristeva nimetab teoses "Must päike" (1989) melanhooliaks (depressiooniks), sest naissoost lapsed nii tõrjuvad kui ka samastuvad emafiguuriga samaaegselt.

Samuti on oletatud (nt Creed, 1993), et naiste ja naiste kehade alavääristamine popkultuuris (ja eriti näiteks slasher-filmides) tuleneb ohust identiteedile, mida ema keha kujutab endast: see on meeldetuletus ajast, mis on veedetud semiootilise diferentseerimata olekus, kus inimesel puudub mõiste iseendast või identiteedist. Pärast ema alandamist säilitavad subjektid alateadliku võlu semiootika suhtes, soovides taasühineda emaga, kuid samal ajal kartes sellega kaasnevat identiteedi kaotust. Slasher-filmid pakuvad seega vaatajatele võimaluse abjektsiooniprotsessi ohutult uuesti läbi mängida, asendades ja hävitades emafiguuri.

Kristeva kasutab Platoni ideed chorast, mis tähendab "toitvat emalikku ruumi" (Schippers, 2011). Kristeva idee chorast võib tähendada: viide emakale, kui ema ja lapse vahelise suhte metafoori ning kui aega enne peegelstaadiumit.

Kristeva on tuntud ka intertekstuaalsuse alase töö poolest.

Antropoloogia ja psühholoogia

Kristeva väidab, et antropoloogia ja psühholoogia ehk sotsiaalse ja subjekti vaheline seos ei esinda teineteist, vaid järgivad pigem sama loogikat: grupi ja subjekti ellujäämist. Lisaks väidab ta oma Ödipuse analüüsis, et rääkiv subjekt ei saa eksisteerida iseseisvalt, vaid ta "seisab hapral lävepakul, justkui oleks võimatu piiritluse tõttu randunud" (Powers of Horror, lk 85).

Oma võrdluses kahe distsipliini vahel väidab Kristeva, et viis, kuidas indiviid välistab abjektse ema kui identiteedi moodustamise vahendi, on sama viis, kuidas ühiskonnad konstrueeritakse. Laiemas plaanis välistavad kultuurid emalikku ja naiselikku ning selle kaudu tekivad. ^{[vajab selgitamist].}

Julia Kristeva Pariisis 2008. aastal

Feministlik

Kristevat on nimetatud prantsuse feminismi oluliseks liidriks koos Simone de Beauvoir'i, Hélène Cixous' ja Luce Irigarayga. Kristeva on avaldanud tugevat mõju feminismile ja feministlikule kirjandusteadusele USAs ja Ühendkuningriigis. Samuti on ta mõjutanud mõtlemist kaasaegsest kunstist. Kuid tema suhe feministlike rühmituste ja liikumistega Prantsusmaal on olnud väga vastuoluline. Kristeva tegi kuulsa avalduse kolme tüüpi feminismi kohta teoses "Naiste aeg" raamatus "New Maladies of the Soul" (1993). Ta lükkas tagasi kaks esimest tüüpi, sealhulgas Beauvoir'i oma. Mõned arvavad, et ta lükkab feminismi täielikult tagasi. Kristeva pakkus välja mitmete seksuaalsete identiteetide idee "ühtse naiskeele" kontseptsioonide vastu.

Identiteedipoliitika vastu

Kristeva ütleb, et Ameerika feministlikud akadeemikud on tema kirjutisi valesti mõistnud. Kristeva sõnul ei piisanud keele lahtivõtmisest, et leida selle varjatud tähendus. Ka ajalugu, individuaalsed psüühilised ja seksuaalsed kogemused ütlevad meile, kuidas keelt mõista. See on poststrukturalistlik lähenemine. See aitas mõnedel sotsiaalsetel rühmadel leida oma rõhumise allikas nende kasutatavas keeles. Kristeva arvates on aga kahjulik pidada kollektiivset identiteeti tähtsamaks kui individuaalset identiteeti. Ta arvab, et poliitika, mis muudab seksuaalse, etnilise ja religioosse identiteedi kõige olulisemaks, on lõppkokkuvõttes totalitaarne.

Kirjanik

Kristeva kirjutas mõned romaanid, mis on nagu detektiivilood. Neis raamatutes on mõistatus ja pinge, kuid lugejad leiavad ka ideid tema teoreetilistest projektidest. Mõrv Bütsantsis sisaldab teemasid ortodokssest kristlusest ja poliitikast. Ta nimetas seda "omamoodi anti-Da Vinci koodiks".

Au

Kristeva sai 2004. aastal Holbergi rahvusvahelise mälestuspreemia. Ta võitis 2006. aastal Hannah Arendti poliitilise mõtlemise auhinna. Ta on saanud ka auliga, teenetemärgi ja Vaclav Haveli auhinna.

Teaduslik vastuvõtt

Roman Jakobson ütles, et Kristeva oskas väga hästi esitada küsimusi nii, et need huvitasid inimesi, isegi kui nad ei olnud temaga nõus.

Roland Barthes kommenteerib, et Julia Kristeva muudab asjade kohta. Ta ütleb, et ta hävitab alati teie viimased eelarvamused ja et ta pöörab autoriteedi enda vastu."

Ian Almond kritiseerib Kristeva etnotsentrismi. Ta kordab Gayatri Spivaki järeldust, et Kristeva raamatus "Hiina naistest" on probleeme. Almond ütleb, et selles on sama diskrimineerimine ja eelarvamused nagu kaheksateistkümnendal sajandil. Samuti ütleb ta, et Kristeva kirjutas kahe tuhande aasta pikkusest ajaloost, mida ta ei tunne hästi. Almond arvab ka, et Kristeva mõtted moslemimaailmast, kultuurist ja usklikest on liiga lihtsad. Ta lisab, et Kristeva ignoreerib moslemi naisi ja pöörab liiga palju tähelepanu Rushdie fatwale.

Mõned kirjutised

• Séméiôtiké: recherches pour une sémanalyse, Pariis: Edition du Seuil, 1969. (Inglise keelne tõlge: Desire in Language: A Semiotic Approach to Literature and Art, Oxford: Blackwell, 1980).
• La Révolution Du Langage Poétique: L'avant-Garde À La Fin Du Xixe Siècle, Lautréamont Et Mallarmé. Paris: Éditions du Seuil, 1974. (Lühendatud ingliskeelne tõlge: Revolution in Poetic Language, New York: Columbia University Press, 1984).
• Hiina naiste kohta. London: Boyars, 1977.
• Õuduse jõud: Horror: Essee vastikustundest: An Essay on Abjection. New York: Columbia University Press, 1982.
• Kristeva lugeja. (ed. Toril Moi) Oxford: Basil Blackwell, 1986.
• Alguses oli armastus: Psühhoanalüüs ja usk. New York: Columbia University Press, 1987.
• Must päike: Depressioon ja melanhoolia. New York: Columbia University Press, 1989.
• Võõrad iseendale. New York: Columbia University Press,1991.
• Rahvused ilma natsionalismita. New York: Columbia University Press, 1993.
• Uued hingehaigused. New York: Columbia University Press, 1995.
• "Phalluse kogemine võõrasena." Parallax number 8, 1998.
• Euroopa subjekti kriis. New York: Other Press, 2000.
• Piibli lugemine. In: David Jobling, Tina Pippin & Ronald Schleifer (toim.). The Postmodern Bible Reader. (lk 92-101). Oxford: Blackwell, 2001.
• Naissoost geenius: Elu, hullumeelsus, sõnad: Hannah Arendt, Melanie Klein, Colette: Triloogia. 3 vols. New York: Columbia University Press, 2001.
• Hannah Arendt: Hannartt: Elu on narratiiv. Toronto: University of Toronto Press, 2001.
• Viha ja andestamine. New York: Columbia University Press, 2010.
• Lõhestatud pea: Capital Visions. New York: Columbia University Press, 2011.
• Abielu kui kunst (koos Philippe Sollersiga). New York: Columbia University Press, 2016.

Romaanid

• Samurai: Samurai: Romaan. New York: Columbia University Press, 1992.
• Vana mees ja hundid. New York: Columbia University Press, 1994.
• Omanikud: Romaan. New York: Columbia University Press, 1998.
• Mõrv Bütsantsis. New York: Columbia University Press, 2006.
• Teresa, minu armastus: Avila püha kujuteldav elu. New York: Columbia University Press, 2015.

Teised raamatud Julia Kristeva kohta:

• Irene Ivantcheva-Merjanska, Ecrire dans la langue de l'autre. Assia Djebar et Julia Kristeva. Paris: L'Harmattan, 2015.
• Jennifer Radden, Melanhoolia olemus: From Aristotle to Kristeva, Oxford University Press, 2000.
• Megan Becker-Leckrone, Julia Kristeva ja kirjandusteooria, Palgrave Macmillan, 2005.
• Sara Beardsworth, Julia Kristeva, Psychoanalysis and Modernity, Suny Press, 2004. (2006. aasta Goethe auhinna psühhoanalüütilise uurimistöö finaalis 2004. aastal ilmunud parima raamatu eest).
• Kelly Ives, Julia Kristeva: Crescent Moon Publishing Édition, 2010.
• Kelly Oliver, Ethics, Politics, and Difference in Julia Kristeva's Writing, Routledge Édition, 1993.
• Kelly Oliver, Kristeva lugemine: Unraveling the Double-bind, Indiana University Press, 1993.
• John Lechte, Maria Margaroni, Julia Kristeva: Continuum International Publishing Group Ltd, 2005.
• Noëlle McAfee, Julia Kristeva, Routledge, 2003.
• Griselda Pollock (külalistoimetaja) Julia Kristeva 1966-1996, Parallax Issue 8, 1998.
• Anna Smith, Julia Kristeva: Palgrave Macmillan, 1996.
• David Crownfield, Body/Text in Julia Kristeva: Religion, Women, and Psychoanalysis, State University of New York Press, 1992.