Boeing 707 — reaktiivlennuk: ajalugu, tüübid ja tehnilised andmed
Boeing 707 — reaktiivlennuk: põhjalik ajalugu, tüübid ja tehnilised andmed, reisija- ja sõjaväerversioonid, võimsus, lennuulatuse ja huvitavad faktid ikoonilisest lennukist.
Boeing 707 on tuntud reaktiivlennuk, mida valmistas Boeing Commercial Airplanes peamiselt aastatel 1958–1979. See tüüpiline kitsarööpmeline (single‑aisle) reisilennuk kandis nelja mootoriga konfiguratsiooni ja oli 1950.–1960. aastate üheks tähtsamaks pikamaareisi platvormiks. 707 muutis oluliselt kaubandusliku lennunduse kiirust ja mahtu: eri variandid võisid mahutada umbes 140–189 reisijat ning lennuulatus jäi ligikaudu 2 500–5 750 meremiili (umbes 4 630–10 650 km), sõltuvalt versioonist ja reisiraskusest.
Ajalugu
Boeingi 707 pärineb prototüübi Boeing 367-80 põhikonstruktsioonist, mille katsetused näitasid reaktiivmootoritega reisilennukite praktilisust. Esimene 707-tüüpi lennuk tegi esimese reaallennu 1957. aasta lõpus ning 26. oktoobril 1958 alustas 707‑põhiselt lennuettevõtteid teenindamist Pan American World Airways. 707 oli Boeingu esimene laialt levinud kommertslennuk reaktiivajastul ning aitas firmal saada üheks maailma juhtivaks reisilennukite tootjaks ja alustada õnnestunud "7x7" lennukite sarja.
Disain ja omadused
Boeing 707 on neljamootoriline, tiiva alt rippuvate mootoritega lennuk. Sellel on kitsas pardisaal ühe keskteega (single‑aisle) ja põhiline istmete paigutus oli tavaliselt 3+3 ridade kaupa, mis tegi sellest klassikalise kitsarööpmelise reisilennuki. Kabin oli ehitatud tol ajal standardse kõrgusega, võimaldades nii luksuslikumat kui ka tihedamat istmete paigutust sõltuvalt lennuettevõtte vajadustest.
Algsetel mudelitel kasutati Pratt & Whitney JT3C turboreaktiivmootoreid; hilisemad versioonid said kaasaegsemad turbofan‑mootorid (näiteks JT3D), mis vähendasid kütusekulu ja müraprobleeme. 707-l oli tüüpiline meeskond kolmest (piloot, kaaspiloot, lennuinsener), mis vastas tolle aja automaatika tasemele.
Tüübid ja variandid
707 seerial on mitu tähtsat varianti:
- 707‑120 – algmudel, varustatud Pratt & Whitney JT3C mootoritega; esimene laialt kasutusele võetud versioon;
- 707‑138 – lühem kere ja suurem reisikiirus, esimesi tellis Pan American World Airways ja ka Qantas kasutas lühemaid versioone;
- 707‑320 Intercontinental – pikamaaversioon suurema kütusemahuga ja pikema haardega; selle järglased (‑320B, ‑320C) said turbofan‑mootoreid ja paremat kütusesäästlikkust;
- 707‑420 – versioon, mis oli varustatud Rolls‑Royce Conway turbofan‑mootoritega;
- Boeing 720 – kitsam ja lühem variant, valmistatud 1960. aastatel kui kergem versioon lühemate marsruutide jaoks.
Mõned versioonid olid mõeldud spetsiaalselt kauba- või valitsuslikuks kasutamiseks ning teisendati vastavalt vajadusele (näiteks pardalaukuvad pagasiuksed, tugevdatud maandumissüsteemid jms).
Kasutus — tsiviil ja sõjavägi
1960. ja 1970. aastatel oli 707 paljude rahvusvaheliste lennuettevõtjate peamine pikamaareisi lennuk. Aja jooksul asendasid seda efektiivsemad ja vaiksemad laiakehaga lennukid (nt Boeing 747, Airbus A300/330 ja teised turbofan‑mudelid), mistõttu tsiviilkasutus taandus. Samas on 707 platvormist arendatud palju sõjaväe- ja valitsuslikke variante, näiteks AWACS‑süsteemiga E‑3 Sentry ja presidentide / kõrgete isikute transportimiseks kohandatud C‑137 Stratoliner. Need eriversioonid on olnud pikaealised tänu platvormi stabiilsusele ja paindlikkusele.
Tehnilised andmed (ülevaatlikult)
- Roll: laiapõhjaline pikalendiline kommertslennuk (nelja mootoriga)
- Meeskond: tavaliselt 3 (kapten, kaaspiloot, lennuinsener)
- Reisikohad: enamasti 140–189, sõltuvalt konfiguratsioonist
- Mootorid: algselt Pratt & Whitney JT3C reaktiivmootorid; hilisemad mudelid kasutasid JT3D turbofane; mõned versioonid Rolls‑Royce Conway mootoritega
- Kõrgus lennul ja kiirus: tüüpiline kruiisikiirus umbes M0.8–0.82 (umbes 800–900+ km/h), teeninduskõrgus kuni ligi 12 000–13 000 m (umbes 40 000–43 000 jalga)
- Vahemik: ligikaudu 2 500–5 750 meremiili (4 630–10 650 km), sõltuvalt mudelist ja pardakoormusest
Tootmine ja pärand
Boeing 707 tootmine kestis peamiselt 1958–1979 ning selle eri variandid ja sellest arendatud mudelid andsid aluse hilisemale 7x7‑seeriale, nagu Boeing 727, Boeing 737 ja Boeing 757, mis kannavad edasi mõningaid disainiidee ja tehnikalahendusi. 707 oli esimene reaktiivlennuk, mis tõi massiliselt reisiõhusõidu rahvale, muutes lennunduse kiiremaks ja globaalseteks ühendusteks sobivamaks.
Kuigi tsiviilõhus on enamik 707‑sid juba teenistusest lahkunud, on platvormi pärand selgelt näha nii sõjalistes eriversioonides kui ka hilisemates Boeingu kommertslennukite põlvkondades. Tänapäeval leidub ajaloolisi näidiseid muuseumides ja mõningatel juhtudel eriseadmetega lennukitena.
Projekteerimine
Mudel 367-80
Teise maailmasõja ajal ja pärast seda oli Boeing tuntud oma sõjalennukite poolest. Boeing oli valmistanud väga olulisi pommituslennukeid, nagu propellerlennukid B-17 Flying Fortress ja B-29 Superfortress ning reaktiivlennukid B-47 Stratojet ja B-52 Stratofortress. Siiski olid Douglas ja teised firmad Boeingist lennukiturul kaugelt ees. Boeingi ainsad edukad reisilennukid enne 707 olid Boeing 314 Clipper ja Boeing 307 Stratoliner. Aastatel 1949-1950 hakkas Boeing tegelema reaktiivlennukitega. Toona kasutati palju õhutankimist (kui lennuk saab lennates rohkem kütust). Ameerika Ühendriikide õhujõud olid tellinud 800 KC-97 Stratotankerit. Kuna lennukid hakkasid kasutama reaktiivmootoreid, vajas USAF reaktiivtankereid.
Boeing vaatas uue tankeri jaoks mitmeid tiiva- ja mootorikonstruktsioone. Lõpuks valiti 367-80. "Dash 80" valmistamiseks kulus vähem kui kaks aastat. See tõusis esimest korda õhku 15. juulil 1954. Sellel olid Pratt & Whitney JT3C mootorid.
Keegi ei teadnud, kas 707 teenib raha. Toona teenis Boeing peaaegu kogu oma raha sõjalennukitega. Viimane lennuk, mida ta valmistas, Boeing 377 Stratocruiser, kaotas ettevõttele 15 miljonit dollarit, enne kui Ameerika Ühendriikide õhujõud ostsid mõned ja nimetasid need KC-97 Stratotankeriks. 7. augustil 1955 sooritas katsepiloot Tex Johnston näidislennul Washingtoni järve kohal Seattle'i lähistel 367-80 prototüübiga tünnirulli.
Dash 80 oli 132-tollise (3350 mm) laiusega. See tähendas, et lennuk oli piisavalt lai, et mõlemal küljel oleks kaks istet. Boeing otsustas teha selle 144 tolli (3660 mm) laiaks. Douglas oli aga valmistanud DC-8, mis oli 147 tolli (3730 mm) lai. Seetõttu tegi Boeing 707 uuesti laiemaks, nii et selle laius oli 148 tolli (3760 mm).
Valmistamine ja katsetamine
Esimene lend 707-ga toimus 20. detsembril 1957. aastal. Lennuamet lubas lennukil lennata 18. septembril 1958.
Rohkem muudatusi
Kõige esimene 707-tüüp oli 707-120. Qantas tellis lühema versiooni, mida nimetati 707-138. -138 võis lennata nii kaua, kui Qantas vajas. Braniff International Airways tellis versiooni Pratt & Whitney JT4A mootoritega. Seda versiooni nimetati 707-220.
Kuigi 707-l oleks pidanud olema turboreaktiivmootorid, kasutati kõige rohkem Pratt & Whitney JT3D mootoreid. JT3D oli turboreaktiivmootor.
Viimane 707-tüüp oli 707-320C (C tähendab "kabriolett"). Sellel oli suur lastiuks. Sellel oli ka parem tiib.
Boeing lõpetas 1978. aastal reisijate 707 lennukite tootmise. Lennufirmade jaoks valmistati 1010 707, kuid paljud neist läksid sõjaväele. Boeing tootis sõjaväe 707-i kuni 1991. aastani.
Mõned 707i konstruktsiooni osad on näha ka 737, 727 ja 757 puhul.
Boeing 707-123B piloodikabiin
Pakistan International Airlinesi Boeing 707 Saksamaal, 1961
Disain
Tiivad
707i tiivad on 35 kraadi võrra tahapoole pööratud. See tähendab, et tiivad ei ole sirged. Boeing valmistas tiibadega lennukite jaoks õõtsumisvaimendi, mida oli vaja, sest ilma õõtsumisvaimendita liiguvad tiivad kummaliselt.
Ühel lennul lülitati õõtsumisvastane amortisaator välja, et anda uutele pilootidele rohkem kogemusi lennukiga. Üks piloot tegi halva liigutuse ja lennuk läks kontrolli alt välja. Kolm mootorit rebiti tiiva küljest lahti. Lennuk kukkus alla Seattle'i lähedal Arlingtonis, Washingtonis. Neli inimest pardal hukkus.
Tex Johnston ütles oma autobiograafias, et ta lendas 707-ga ja arvas, et õõtsumise summutiga on midagi valesti, sest lennuk liikus kummaliselt. Ta läks kabiini ja aitas lennukit parandada.
Mootorid
Lennuk 707 kasutas mootoritest saadavat õhku salongi survestamiseks.
P&W JT3D-3B mootoritel on spetsiaalsed uksed, mis avanevad lennuki õhkutõusmisel. Uksed aitavad anda mootoritele rohkem õhku. Uksed sulguvad, kui lennuk on õhus.
Paremad mootorid
Pratt & Whitney otsustas, et JT8D-219 on Boeing 707 lennukite uued mootorid. Paljud neist on mõeldud sõjalennukitele, mis on loodud Boeing 707-st.
British Caledonia Boeing 707-320C mootorid paakpoolsel küljel.
Ajalugu
Esimesed tellimused 707-le esitati 13. oktoobril 1955. aastal. Pan Am tellis 20 707. 707 ja Douglas DC-8 vahel oli suur konkurents. Paljud suured lennufirmad kasutasid ainult DC-8. Boeing otsustas teha 707-i tiibadesse veel mõned muudatused, et see suudaks kaugemale lennata. Uut versiooni nimetati 707-320.
Pan Am oli esimene lennufirma, mis kasutas 707. Lennuki esimene lend oli 26. oktoobril 1958 New Yorgist Pariisi. See peatus kütuse saamiseks Ganderis, Newfoundlandil. Qantas oli esimene väljaspool Ameerika Ühendriike tegutsev lennuettevõtja, kes kasutas 707.
707 sai väga populaarseks reaktiivlennukiks. See aitas lennureisidel palju kasvada. Ka lennuliikluse juhtimist uuendati.
1960ndate lõpus oli 707 liiga väike, et lennata kõiki soovijaid. Boeing tegi seetõttu Boeing 747. Ka 707 mootorid olid liiga vanad.
Falklandi sõja ajal kasutasid Argentina õhujõud patrull-lennukeid 707. Mõned neist tabasid kuningliku mereväe Sea Harrierid.
Trans World Airlines oli viimane Ameerika Ühendriikide lennufirma, kes lendas reisijatega 707-ga. See lend toimus 30. oktoobril 1983.
Enamik 707-seid on nüüd eralennukid või kaubalennukid.
Air France'i Boeing 707-328 Hannover-Langenhageni lennujaamas 1972. aastal.
Saha Airlines Boeing 707 maandub Teheran-Mehrabadi lennuväljal 2011. aastal. Saha Airlines on viimane lennufirma, mis kasutab 707.
Erinevad Boeing 707 tüübid
707-020
Mis oli Boeing720 esimene nimi. American Airlines nimetas oma 720-seid alati 707-ndateks.
707-120
707-120 oli esimene 707-tüüp. Lennuk mahutas 179 reisijat. See tüüp pidi sageli tegema kütusepeatusi Põhja-Atlandil. Sellel oli neli Pratt & Whitney JT3C-6 turboreaktiivmootorit. Esimene lend reisijatega toimus 26. oktoobril 1958. aastal. Ehitati 56 lennukit, lisaks 7 lühikest -138; viimane -120 tarniti Westernile 1960. aasta mais.
707-138 oli -120, mis oli teistest kümme jalga lühem. See võis ka kaugemale lennata.
Lennukil 707-120B olid Pratt & Whitney JT3D-1 turboventilaatorite mootorid. Need olid teistest palju paremad. -120B tiibadesse tehti mõned muudatused. Neid tehti 72.
707-220
707-220-l olid võimsamad Pratt & Whitney JT4A-3 turboreaktiivmootorid. Neid valmistati viis, kuid tarniti ainult neli. Esimest neist hakati kasutama 1959. aasta detsembris.
707-320
707-320 Intercontinental on 707-120 pikem versioon. See tüüp mahutab rohkem reisijaid ja selle tiibadesse on tehtud mõned muudatused. Esmakordselt startis see lennuk 11. jaanuaril 1958. aastal.
707-420
707-420 oli sama, mis -320, kuid sellel olid Rolls-Royce Conway 508 mootorid. Lufthansa oli esimene, kes vedas selle lennukitüübiga reisijaid 1960. aasta märtsis.
707-320B
707-320B-l tehti mõned muudatused lennuki välisküljel ja paigaldati uued mootorid. Muudeti tiibu. Seda lennukit kasutas esmakordselt 1962. aasta juunis Pan Am.
707-320C
Lennukit 707-320C võis muuta reisilennukist kaubalennukiks. 707-320C-d tehti rohkem kui mis tahes muud tüüpi. 707-320C-le lisati kaubaluuk ning tehti ka mõned muud muudatused tiiva ja põranda osas.
Sõjaline
Paljud sõjaväelased on kasutanud 707-i mitmeks erinevaks otstarbeks.
Boeing E-3 Sentry on Ameerika Ühendriikide sõjaväe hoiatus- ja juhtimissüsteemi (AWACS) õhusõiduk. Sellel on osa Boeing 707 konstruktsioonist.
Kanada relvajõud kasutasid ka Boeing 707. Neid nimetati aastatel 1972-1997 CC-137 Husky (707-347C).
717
Boeing 717 oli see, mida Boeing nimetas C-135 Stratolifter ja KC-135 Stratotanker. McDonnell Douglase MD-95 nimi muudeti Boeing 717-ks pärast seda, kui Boeing ostis McDonnell Douglase.
RAAF 707-368C Perthi rahvusvahelisel lennuväljal, Austraalia
USAF E-3 Sentry lendavad
Ecuatoriana de Aviación 707-321C jaanuaris 1987
707-120B tiib
BOAC 707-436 Sydney lennujaamas 1970. aastal.
Pan American World Airwaysi Boeing 707-320B 1979. aastal.
Turkish Airlines 707-121B 1976. aastal
Kasutajad
1980. aastatel ostis USAF 250 kasutatud 707-ndat KC-135E stratotankeri osade jaoks.
707-seid ei kasuta enam suured lennuettevõtjad. Siiski oli 2012. aasta detsembris kasutusel 10 707. John Travolta omab 707-138B.
Tarned
| Kokku | 1994 | 1993 | 1992 | 1991 | 1990 | 1989 | 1988 | 1987 | 1986 | 1985 | 1984 | 1983 | 1982 | 1981 | 1980 | 1979 | 1978 | 1977 | 1976 |
| 1011 | 1 | 1 | 5 | 14 | 4 | 5 | 0 | 9 | 4 | 3 | 8 | 8 | 8 | 2 | 3 | 6 | 13 | 8 | 9 |
| 1975 | 1974 | 1973 | 1972 | 1971 | 1970 | 1969 | 1968 | 1967 | 1966 | 1965 | 1964 | 1963 | 1962 | 1961 | 1960 | 1959 | 1958 | 1957 | 1956 |
| 7 | 21 | 11 | 4 | 10 | 19 | 59 | 111 | 118 | 83 | 61 | 38 | 34 | 68 | 80 | 91 | 77 | 8 | 0 | 0 |
Õnnetused
Alates 2011. aasta maist on lennukil 707 toimunud 170 õnnetust, mille käigus on kaotatud kere. Boeing 707 õnnetustes on hukkunud 2739 inimest. Kereõnnetus on see, kui lennuk on nii palju kahjustatud, et seda ei saa enam parandada.
Seotud leheküljed
Sellega seotud õhusõidukid
Sarnased õhusõidukid
- Douglas DC-8
Küsimused ja vastused
K: Mis tüüpi lennuk on Boeing 707?
V: Boeing 707 on reaktiivlennuk.
K: Mitu istmerida on sellel lennukil?
V: Boeing 707-l on ainult kaks istmerida, mistõttu on tegemist kitsarööpmelise lennukiga.
K: Mitu mootorit on sellel lennukil?
V: Boeing 707-l on neli mootorit.
K: Kui palju reisijaid mahutavad eri tüüpi 707 lennukid?
V: Boeing 707 eri tüübid mahutavad 140 kuni 189 reisijat.
K: Milline oli esimene reaktiivlennuk, mille valmistas Boeing Commercial Airplanes?
V: Boeing Commercial Airplanes'i esimene reaktiivlennuk oli Boeing 707.
K: Millised teised lennukid põhinevad selle konstruktsiooni osadel?
V: Muud lennukid, mis põhinevad Boeing 707 konstruktsiooni osadel, on näiteks 737, 727 ja757.
K: Mis tüüpi lendudel seda lennukit on kasutatud?
V: Boeing 707 on kasutatud erinevat tüüpi lendudel, sealhulgas sõjaväe poolt kasutatavatel lendudel, nagu E-3 Sentry ja C-137 Stratoliner.
Otsige