Samuel Coleridge-Taylor — inglise helilooja ja dirigent (1875–1912)

Samuel Coleridge-Taylor (1875–1912) — inglise helilooja ja dirigent, kuulus "Hiawatha's Wedding Feast" ning Aafrika-mõjude ühendamise poolest; loe elust, teostest ja pärandist.

Samuel Coleridge-Taylor (sündinud Londonis 15. augustil 1875; surnud Croydonis 1. septembril 1912) oli inglise helilooja ja dirigent, kes saavutas tuntuse eelkõige koraal- ja orkestripala ning koraali- ja oreliloome vallas. Tema loomingut iseloomustasid meloodiline rikkus, rahvuslike mõjutuste huvi ja tugev laululisus.

Varajane elu ja päritolu

Coleridge-Taylor sündis Londonis Holbornis. Tema isa oli Sierra Leonest pärit arst ja ema oli inglane. Vanemad ei olnud abielus; isa lahkus Inglismaalt ja läks 1875. aasta veebruaris tagasi Aafrikasse ning naases hiljem ajutiselt teenima – ta oli 1890. aastate lõpus Briti impeeriumi surnukirurgi ametikohal Gambias. Alguses ei teadnud ta oma poja olemasolust midagi. Coleridge-Taylor kasvas üles Croydonis.

Haridus

Ta õppis viiulit Kuninglikus Muusikakolledžis (Royal College of Music) ning kompositsiooni Charles Villiers Stanfordi juures. Kooliajast saadud tehniline koolitus ja vokaalne kirg aitasid tal kujuneda tugeva formaalse taustaga heliloojaks ning mõjutada tema hilisemat oratoorsete ja kooriteoste suunitlust.

Karjäär ja suur läbimurre

Peagi sai Coleridge-Taylor tuntuks kui helilooja. Tema tuntuse kasvas märkimisväärselt pärast seda, kui Edward Elgar aitas tal saada ühe oma teose esitamiseks kolme koori festivalil. Kõige kuulsamaks teoseks, mille järgi teda sageli mäletatakse, on kantaadiosaline Hiawatha's Wedding Feast, mida dirigendas Stanford. See teos tõi talle avaliku tuntuse ja muutis tema nimetuse laiemalt tuntuks. Tema loomingusse kuulusid lisaks koori- ja oratooriumitükkidele ka sümfoonilised palad, kammermuusika, liedid ja klaveritööd.

Ameerikatuur, rassiline pärand ja muusikalised huvid

Coleridge-Taylor tegi 1904. aastal Ameerika Ühendriikides tuuri, mis oli murranguline nii tema karjääri kui ka isikliku identiteedi jaoks. Ameerikas tekkis temas veelgi suurem huvi uurida ja esile tõsta oma Aafrika-päritolu ning mõelda, kuidas integreerida Aafrika muusikalisi elemente lääne klassikalisse keelde. Ta võrdles oma ambitsioone sellega, mida Johannes Brahms oli teinud ungari muusikaga ja Antonín Dvořák böömi muusikaga: soovi rahvusliku iseloomu leidmiseks oma helikeeles.

Londonis kohtus ta ameerika luuletaja Paul Laurence Dunbariga ning seadis mitu Dunbar'i luuletust helikujule. Samuti julgustati teda uurima Aafrika ja diasporaa muusikalisi allikaid ning ühendama neid oma teostes – see huvi mõjutas tema hilisemat reputatsiooni kui heliloojat, kes püüdis siduda eri kultuuride motiive.

Isiklik elu

Aastal 1899 abiellus ta Jessie Walmisleyga, kes oli tema õpilane RCMis. Tekstis märgitud sõnul ei soovinud tema vanemad, et ta abielluks kellegi segaverelasega. Paaril sündisid poeg Hiawatha (1900–1980) ja tütar Avril, sündinud Gwendolyn (1903–1998). Coleridge-Taylor oli isiklikult pigem tagasihoidlik ja häbelik inimene, kuid professionaalselt laialdaselt tunnustatud dirigent ja pedagoog.

Dirigent ja esinemised

Coleridge-Taylor oli hinnatud dirigent: ta oli osav koori- ja orkestritööde juhtimisel ning teda kutsuti sageli muusikafestivalidele kohtunikuks ning dirigeerima esitusi. Tema särav koori- ja lavaline tundmine ning hea muusikaline tunnetus aitasid tema teostel jõuda suure publiku ette.

Surm ja järelmõju

Coleridge-Taylor oli vaid 37-aastane, kui ta suri kopsupõletikku. Tema enneaegne surm jättis perekonna rahaliselt raskesse seisu; tema lesel oli vaevalt raha. kuningas George V andis talle 100 Suurbritannia naelsterlingi suuruse pensioni, mis peegeldas artiste ümbritsenud tunnustust ja tema populaarsust. Samal aastal korraldati Royal Albert Hallis mälestuskontsert, mis kogus 300 naelsterlingit.

Pärand ja hilisem populaarsus

Coleridge-Taylori teosed püsisid publiku huviorbiidis ka pärast tema surma. Sir Malcolm Sargent esines ja dirigeeris tema teoseid sageli: ajavahemikus 1928–1939 toimusid Royal Albert Hallis suured kostümeeritud esitlused "Hiawatha" teosest, milles osalesid Royal Choral Society (600–800 lauljat) ja kuni 200 tantsijat. Need suured lavaproduktsioonid aitasid hoida Coleridge-Taylori populaarset pärandit elus ning tutvustada tema muusikat uutele publikutele.

20. sajandi teisel poolel tema populaarsus mõnevõrra kahanes, kuid 20. ja 21. sajandi uurimistöö ja fonogrammide taasväljaanded on aidanud Coleridge-Taylori loomingut taasavastada. Tema püüd ühendada klassikalist kompositsiooni ja mitmekesised rahvuslikud mõjutused on jätnud märgatava jälje nii Briti muusikalukku kui ka mustanahaliste heliloojate ja muusikute pärandisse.

Mida tema teostest kuulata

• Hiawatha's Wedding Feast – tema kõige tuntum teos, mis tõi laiemale publikule tema nime ja näitas tema oskust kirjutada suurvorme koori ja orkestri jaoks.
• Koraal- ja orkestritööd ning laulusarjad – näited tema tugevast meloodilisest andest ja harmoonilisest kujundamisest.
• Laulud Paul Laurence Dunbar'i tekstidele – illustreerivad tema huvi afroameerika ja Aafrika diasporaa kultuurilise väljenduse vastu.

Coleridge-Taylor on oluline näide heliloojast, kes tegutses üle rahvuslike piire ning püüdis siduda klassikalist traditsiooni ja rahvuslikke mõjutusi — tema loomingut uuritakse ja esitatakse tänini nii Briti kui ka rahvusvahelisel areenil.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Samuel Coleridge-Taylor?

K: Millal ja kus ta sündis?

K: Kus ta suri?

K: Mis rahvusest olid tema vanemad?

K: Kas tema vanemad olid abielus?

Otsing