Steven Chu (sündinud 28. veebruaril 1948) on Ameerika füüsik ja teadusjuht, kes teenis aastatel 2009–2013 Ameerika Ühendriikide 12. energeetikaministrina. Chu on rahvusvaheliselt tuntud oma Bell Labsis tehtud uurimistöö eest, mis käsitles aatomite jahutamist ja püüdmist laservalguse abil — selle töö eest pälvis ta 1997. aastal koos Claude Cohen-Tannoudji ja William Daniel Phillipsiga Nobeli preemia füüsikas.
Varajane elu ja haridus
Chu sündis Ameerika Ühendriikides ja õppis füüsikat ning sellega seotud erialasid. Ta sai bakalaureusekraadi ja seejärel doktorikraadi füüsikas, mille toel algas tema teadustöö laiemas laborisituatsioonis ning hilisem akadeemiline karjäär. Hariduse ja doktoritöö taust aitas tal kujundada tugeva aluse eksperimentaalsele töölasele ja teaduse juhtimisele.
Teadustöö ja Nobeli preemia
Steven Chu on tuntud eelkõige tööst laserjahutuse ja aatomite püüdmisel — tehnoloogiat, mida mõnikord nimetatakse ka "optiliseks molassiks" või magneto-optiliseks püüniseks (MOT). Need meetodid võimaldasid füüsikutel jahutada aatomeid väga madalatele temperatuuridele ja hoida neid ruumis fikseeritult, mis avas uued võimalused täpsetele katsetele kvantmehaanika, aatomkiirgust ja täpsema ajamõõtmise valdkonnas.
Põhilised panused hõlmasid:
- aatomite jahutamine ja püük laservalguse abil;
- tõhusate püüniste ja eksperimendi seadistuste väljatöötamine, mis võimaldasid kvantmehaaniliste nähtuste uurimist selgemalt;
- praktiliste rakenduste tee avamine täpsematele aatomkelladele ja fundamentaalsete füüsikateooriate testimisele.
Akadeemiline ja juhtimis- ning valitsustöö
Chu on töötanud nii akadeemilistes õppeasutustes kui ka uurimuslaborites. Enne puhkust Washingtoni administratsioonis oli ta California Ülikooli füüsika ning molekulaar- ja rakubioloogia professor Berkeleys ning juhtis ka Lawrence Berkeley riiklikku laboratooriumi. Enne Berkeleys tööd oli ta füüsikaprofessor Stanfordi ülikoolis ja töötas olulises rollis Bell Labsis.
Valitsuses juhtides keskendus Chu teaduspõhisele lähenemisele energiapoliitikale: ta toetas teadusuuringuid puhta energia tehnoloogiate vallas, aitas käivitada ja edendada poliitikaid, mis soodustasid energiatõhusust, taastuvenergiaid, arendusi energiasalvestuses ja akude uurimises ning uute innovatsiooniprogrammide loomist, näiteks ARPA-E laiemas mõttes (raskete tehnoloogiliste riskide rahastamine ja innovatsiooni soodustamine).
Põhimõtted ja avalikud seisukohad
Chu on olnud kindlalt kliimamuutuste leevendamise poolt ja on toonud esile vajaduse vähendada sõltuvust fossiilkütustest. Ta on pooldanud nii taastuvenergia kui ka tuumaenergia alaseid teadusuuringuid, et tagada madalama süsinikdioksiidiheitega energiatootmine. Üks tema tuntumaid ideid on olnud nii-öelda "glükoosimajandus": mõte, et troopilistest taimedest saadavat glükoosi võiks töödelda ja transpordida sarnaselt praegusele nafta majandusele — see on üks võimalik lähenemine biopõhise energia ja materjalide ringluse korraldamiseks kultuurtaimedest lähtudes.
Lisaks teaduspõhisele lähenemisele on ta rõhutanud vajadust poliitikate ja majandusinstrumentide järele, mis aitaksid sisestada turule madala süsiniku intensiivsusega tehnoloogiad, sealhulgas investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning rahastuse suunamine kõrgtehnoloogiliste riskide katteks.
Tunnustused ja pärand
Lisaks 1997. aasta Nobeli preemiale on Chu saanud hulga teisi auhindu ja tunnustusi teadustöö ning avaliku teenistuse eest. Ta on tuntud nii kui silmapaistev teadlane kui ka teaduspõhiste lahenduste eest seisja energiapoliitikas. Tema töö on mõjutanud nii fundamentaalseid teadusuuringuid kui ka praktilist lähenemist globaalsete energia- ja kliimaküsimuste lahendamisel.
Steven Chu jääb oluliseks sillaks teaduse, teadusuuringute ja poliitika vahel — tema karjäär näitab, kuidas tipptasemel teadustöö võib mõjutada riiklikke otsuseid energiapoliitika ja kliimaküsimuste valdkonnas.
