Tsitron (Citrus medica) on üks vanimaid tsitrusviljade liike, millel on iseloomulik paks ja aromaatne koor ning vähe või pea olematu viljalihamass. Puuvili on sageli piklik või munajas ning võib ulatuda kuni umbes 25 cm pikkuseks ja kaaluda kuni umbes 4 kg; puu ise kasvab tavaliselt kuni ~3 meetri kõrguseks. Viljaliha kasutatakse harva värskelt, sest see on napp ja sageli hapu või mõrkjas — peamine väärtus on koores, mis on aromaatne ja sisaldab palju pektiini ning eeterlikke õlisid.

Päritolu on Kagu-Aasias ning tsitroni levikusse ja kodustamisse on seotud varajaste tsitruseliste ajalooga: Zohary ja Hopf loevad Citrus medica-d üheks algseks tsitruseliste liigiks koos mandariini ja pomeloga. Rooma ja hilisema keskaja allikad, näiteks Plinius vanem, mainivad tsitronit antiikajal (Plinius väitis, et tema ajal kasvas see Meedias ja Pärsias), ning Theophrastus nimetas seda Pärsia või Media "õunaks". On ka tõendeid, et Vahemere piirkonnas kasvatati tsitronit juba Pliniuse eluajal, kuigi paljud teised tsitruselised jõudsid sinna laiemalt alles islamiajal.

Praegu kasvatatakse tsitronit eelkõige Vahemere ümbruses ja sarnases kliimas: palju tootmist on Sitsiilias, Marokos, Kreetal, Korsikal ning mõnedes troopilisemates paikades nagu Puerto Rico. Tsitron eelistab päikeselist, sooja ja kuivemat kliimat ning hästi kuivendatud mulda; seda paljundatakse õrnalt okstest või istutatakse graftina teiste tsitrusviljade alusele, et parandada vastupidavust ja saagikust. Põhilised probleemid on samad mis teistel tsitrustel: külmakahjustus külmemates piirkondades, lastõuged ja seenhaigused niiskemates tingimustes.

Koore peamine kasutus on toidu- ja tööstuslikus otstarbes. Koorist valmistatakse

  • suhteliselt tuntud magustatud koor (candied peel, succade), mida kasutatakse pagaritoodetes ja puuviljakookides;
  • moose ja säilitusainena valmistatud puuviljatooteid;
  • lõhna- ja maitseainena eraldatud taimeõlisid, mida kasutatakse nii parfüümide kui ka maitseainete valmistamisel (eeterlike õlide peamine komponendi hulka kuulub nt limoneen);
  • kohalikes traditsioonides ka magustatud ja soolatud säilitusena ning teedena (mõnes kultuuris valmistatakse tsitronist teed või säilitusvorme, mida juuakse talvel).

Kulinaarselt kasutatakse tsitronit peamiselt kooriku tõttu: küpsetamisel ja maiustustes eelistatakse tihti suhkrustatud koort, sest viljaliha on vähene. Sageli kasutatakse tsitroni pehme valget osa (albedo) pektiiniallikana mooside ja želeede tegemisel. Paljudes pagari- ja kondiitritoodetes (näiteks puuviljakookides) lisatakse hakitud suhkrustatud koort. Vahemere ja Lähis-Ida köögis on tuntuimad kasutusviisid konserveeritud tsitronid ja moosid.

Tsitroni koorest saadud eeterlikku õli saab töödelda kas külmpressimisega või aurudestilleerimisega; see õli on hinnatud parfümeerias ja lõhnaainetes. Mõningaid õli- või ekstraktitooted ei ole siiski mõeldud toiduks, seetõttu tuleks toiduvalmistamisel kasutada vaid sobivaid, toidukvaliteediga ekstrakte.

Keemilises koostises on koores ja kooreõlis rikkalikult aromaatseid terpeene (nt limoneen), flavonoide ja pektiini; vitamiinirikkust viljas ei kasutata tavaliselt selle vähese viljalihasisalduse tõttu. Traditsioonilises rahvameditsiinis on tsitroni kasutatud seedimise toetamiseks ja lõhnateraapias lõõgastava aine allikana, kuid kaasajal pole selle kohta ulatuslikke kliinilisi uuringuid, mis kinnitaksid spetsiifilisi ravivaid toimeid.

On mitmeid sorte ja vorme; tuntud nimetused Vahemere kontekstis on näiteks itaalia-sordid (nt Diamante piirkonnas) ning kohalikud Corsica ja Kreeka variandid. Religioosselt on oluline eraldi rühm tsitronitest, mida nimetatakse etrogiks — teatud sortide viljad on juudi traditsioonis asendamatud Sukkoti (Sukot) rituaalsetes tseremooniates.

Hooldust ja säilitust arvestades on tsitron vastupidavam tänu paksule koorekihile: korjatud vilju saab hoida jahedas, kuivas kohas üsna kaua ilma hetkeseisundita. Töötlemisel (suhkrustamine, soolamine, kuivatamine) pikeneb säilivusaeg oluliselt. Kuna viljalihast on vähe, on tööstuslik väärtus pigem koore mahukuses ja eeterlike õlide saagikus.

Keeltes ja nimetustes esineb segadust: paljudes keeltes nimetatakse tavalist sidrunit "citroniks" ning laimi "limoniks", kuid tegelik botaaniline tsitron on Citrus medica. Ida-Aasia vilju, nagu yuzu (mõnikord eestikeelses kõnes ka yuja), kutsutakse vahel ekslikult tsitroniks, kuid need on eraldi liigid (nt Citrus junos yuzu puhul).

Tsitron on huvitav liik nii ajaloo, kultuuri kui ka tööstusliku kasutuse poolest: selle paks koor on andnud talle erilise koha köökides, parfümeerias ja religioossetes traditsioonides ning ta kuulub nende väheste tsitrusliikide hulka, mis on otseselt seotud tsitruseliste evolutsiooni algsete taksonitega.