Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon on ÜRO Peaassamblee poolt 18. detsembril 1979 vastu võetud ja 3. septembril 1981 jõustunud konventsioon ja üks rahvusvahelistest inimõigustest, mille eesmärk on keelata igasugune naiste diskrimineerimine ning tagada naiste inimõigused ja vabadus meestega võrdsetel alustel. 2017. aasta seisuga oli selle konventsiooni ratifitseerinud 189 riiki, st on andnud lubaduse seda konventsiooni ellu viia. Riigid, kes ei olnud seda ratifitseerinud, olid Iraan, Somaalia, Lõuna-Sudaan, Tonga, Ameerika Ühendriigid ja Vatikan.
Konventsiooni eesmärk ja olulisus
Konventsioon defineerib diskrimineerimise kui igasuguse eristuse, tõrjumise või kitsenduse, mis põhineb sool ja mille eesmärk või tulemus on naiste võrdsete õiguste ja võimaluste piiramine. See käsitleb diskrimineerimist nii seadustes kui ka tavasuhetes, poliitikas, tööelus, hariduses, tervishoius ja perekonnaõiguses. Konventsioonit peetakse sageli naiste õiguste rahvusvaheliseks põhitoetuseks või „rahvusvaheliseks inimõiguste deklaratsiooniks” naistele.
Olulised sätted konventsioonis
- Artikkel 1 – diskrimineerimise määratlus;
- Artikkel 2 – riikide kohustused: võtta meetmeid ja muuta seadusi, mis tagaksid võrdse kohtlemise;
- Artikkel 3 – sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste õiguste tagamine;
- Artikkel 5 – soorollide ja stereotüüpide muutmine, et edendada võrdsust;
- Artikkel 16 – võrdne õigus abielus ja perekonnas (paljudes riikides on selles valdkonnas esitatud erandmed või reservatsioonid).
Järelevalve: CEDAWi komitee
Konventsiooni rakendamist jälgib ÜRO ekspertidest koosnev komitee, tuntud kui CEDAW (Committee on the Elimination of Discrimination against Women). Komitee vaatab läbi osalisriikide perioodilised aruanded, annab riikidele soovitusi (concluding observations) ning koostab üldsoovitusi (General Recommendations) konkreetsete teemade kohta — näiteks General Recommendation No. 19, mis käsitleb vägivalla vastu naiste õiguste rikkumistena.
Riikide aruandlus ja valikulised protseduurid
Konventsiooni osalisriigid esitavad komiteele regulaarselt aruandeid selle kohta, milliseid meetmeid nad on rakendanud diskrimineerimise kõrvaldamiseks. Lisaks on olemas valikuline protokoll (Optional Protocol), mis võimaldab isiklikke kaebusi ja piiratud uurimisprotseduure, kui riik on protokolli ratifitseerinud. See annab üksikisikutele ja rühmadele võimaluse pöörduda ÜRO tasandil, kui siseriiklikud õiguskaitsevahendid on ammendatud.
Mõju ja piirangud
Konventsioon on oluliselt mõjutanud seadusandlust ja poliitikaid paljudes riikides: on muudetud perekonna- ja tööseadusi, parendatud juurdepääsu haridusele ning tõstetud teadlikkust sooliste erinevuste põhjustest ja tagajärgedest. Samas esineb piiranguid: rakendamine sõltub riikide poliitilisest tahte ja seadusandlikust jõust; mõned riigid on esitanud reservatsioone, mis piiravad konventsiooni mõju teatud valdkondades (nt perekonnaõigus); ning täitmise järelevalve ei ole kohustuslikku jõudu omav sanktsioonisüsteemiga.
Kuidas konventsioon mõjutab kodanike õigusi
Tavalisele kodanikule annab konventsioon olulise rahvusvahelise raamistiku: see toetab nõudeid võrdse kohtlemise, ligipääsu teenustele, kaitse vastu vägivalla ja võimaluse vastu võtta seadusandlust, mis parandab naiste õigusi. Kui riik on ratifitseerinud valikulise protokolli, võivad üksikisikud pöörduda ka rahvusvahelise järelevalve poole isiklike inimõiguste rikkumiste korral.
Edasine areng ja tähtsus
CEDAW jääb naiste õiguste kaitse keskseks rahvusvaheliseks instrumendiks. Selle tõhus rakendamine nõuab pidevat riikide koostööd, seadusandluse kohandamist, institutsioonide võimekuse tõstmist ja ühiskondlike hoiakute muutmist. Konventsioonilt lähtuvad dokumendid ja komitee soovitused aitavad riikidel planeerida meetmeid ning annavad kodanikuühiskonnale ja aktivistidele tööriistu muutuste nõudmiseks.
