CEDAW: ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise likvideerimiseks
CEDAW: ÜRO konventsioon tagab naiste võrdõiguslikkuse, võitleb diskrimineerimise vastu ja edendab inimõigusi globaalse vastutuse ja seadusandliku reformi kaudu.
Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon on ÜRO Peaassamblee poolt 18. detsembril 1979 vastu võetud ja 3. septembril 1981 jõustunud konventsioon ja üks rahvusvahelistest inimõigustest, mille eesmärk on keelata igasugune naiste diskrimineerimine ning tagada naiste inimõigused ja vabadus meestega võrdsetel alustel. 2017. aasta seisuga oli selle konventsiooni ratifitseerinud 189 riiki, st on andnud lubaduse seda konventsiooni ellu viia. Riigid, kes ei olnud seda ratifitseerinud, olid Iraan, Somaalia, Lõuna-Sudaan, Tonga, Ameerika Ühendriigid ja Vatikan.
Konventsiooni eesmärk ja olulisus
Konventsioon defineerib diskrimineerimise kui igasuguse eristuse, tõrjumise või kitsenduse, mis põhineb sool ja mille eesmärk või tulemus on naiste võrdsete õiguste ja võimaluste piiramine. See käsitleb diskrimineerimist nii seadustes kui ka tavasuhetes, poliitikas, tööelus, hariduses, tervishoius ja perekonnaõiguses. Konventsioonit peetakse sageli naiste õiguste rahvusvaheliseks põhitoetuseks või „rahvusvaheliseks inimõiguste deklaratsiooniks” naistele.
Olulised sätted konventsioonis
- Artikkel 1 – diskrimineerimise määratlus;
- Artikkel 2 – riikide kohustused: võtta meetmeid ja muuta seadusi, mis tagaksid võrdse kohtlemise;
- Artikkel 3 – sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste õiguste tagamine;
- Artikkel 5 – soorollide ja stereotüüpide muutmine, et edendada võrdsust;
- Artikkel 16 – võrdne õigus abielus ja perekonnas (paljudes riikides on selles valdkonnas esitatud erandmed või reservatsioonid).
Järelevalve: CEDAWi komitee
Konventsiooni rakendamist jälgib ÜRO ekspertidest koosnev komitee, tuntud kui CEDAW (Committee on the Elimination of Discrimination against Women). Komitee vaatab läbi osalisriikide perioodilised aruanded, annab riikidele soovitusi (concluding observations) ning koostab üldsoovitusi (General Recommendations) konkreetsete teemade kohta — näiteks General Recommendation No. 19, mis käsitleb vägivalla vastu naiste õiguste rikkumistena.
Riikide aruandlus ja valikulised protseduurid
Konventsiooni osalisriigid esitavad komiteele regulaarselt aruandeid selle kohta, milliseid meetmeid nad on rakendanud diskrimineerimise kõrvaldamiseks. Lisaks on olemas valikuline protokoll (Optional Protocol), mis võimaldab isiklikke kaebusi ja piiratud uurimisprotseduure, kui riik on protokolli ratifitseerinud. See annab üksikisikutele ja rühmadele võimaluse pöörduda ÜRO tasandil, kui siseriiklikud õiguskaitsevahendid on ammendatud.
Mõju ja piirangud
Konventsioon on oluliselt mõjutanud seadusandlust ja poliitikaid paljudes riikides: on muudetud perekonna- ja tööseadusi, parendatud juurdepääsu haridusele ning tõstetud teadlikkust sooliste erinevuste põhjustest ja tagajärgedest. Samas esineb piiranguid: rakendamine sõltub riikide poliitilisest tahte ja seadusandlikust jõust; mõned riigid on esitanud reservatsioone, mis piiravad konventsiooni mõju teatud valdkondades (nt perekonnaõigus); ning täitmise järelevalve ei ole kohustuslikku jõudu omav sanktsioonisüsteemiga.
Kuidas konventsioon mõjutab kodanike õigusi
Tavalisele kodanikule annab konventsioon olulise rahvusvahelise raamistiku: see toetab nõudeid võrdse kohtlemise, ligipääsu teenustele, kaitse vastu vägivalla ja võimaluse vastu võtta seadusandlust, mis parandab naiste õigusi. Kui riik on ratifitseerinud valikulise protokolli, võivad üksikisikud pöörduda ka rahvusvahelise järelevalve poole isiklike inimõiguste rikkumiste korral.
Edasine areng ja tähtsus
CEDAW jääb naiste õiguste kaitse keskseks rahvusvaheliseks instrumendiks. Selle tõhus rakendamine nõuab pidevat riikide koostööd, seadusandluse kohandamist, institutsioonide võimekuse tõstmist ja ühiskondlike hoiakute muutmist. Konventsioonilt lähtuvad dokumendid ja komitee soovitused aitavad riikidel planeerida meetmeid ning annavad kodanikuühiskonnale ja aktivistidele tööriistu muutuste nõudmiseks.
Konventsiooni seisund (roheline:ratifitseeritud, kollane:ainult allkirjastatud ja punane:ei ole allkirjastatud)
Peamine sisu
Artikkel 1 Naiste diskrimineerimine tähendab igasugust naiste inimõiguste ja vabaduste eristamist, välistamist või piiramist.
Artikkel 2 Riigid peavad keelama igasuguse naiste diskrimineerimise ükskõik kelle, mis rühma või ettevõtte poolt ning muutma kõiki seadusi, et kaitsta naisi diskrimineerimise eest.
Artikkel 4 Erimeetmed meeste ja naiste tegeliku võrdõiguslikkuse edendamiseks ja emanaiste kaitsmiseks ei ole diskrimineerimine.
Artikkel 5 Igasuguste eelarvamuste ja tavade kaotamine, mis tulenevad ideest, et üks või teine sugu on alaväärne või kõrgem või stereotüüpsetest meeste ja naiste rollidest.
Artikkel 6 Naiste kaitsmine igasuguse inimkaubanduse ja prostitutsiooni eest.
Artikkel 7 Naiste hääleõigus ja õigus osaleda valitsuse poliitikas.
Artikkel 8 Naiste õigus esindada oma valitsust ja osaleda rahvusvaheliste organisatsioonide töös.
Artikkel 9 Naiste õigus muuta kodakondsust ja välismaalasega abielludes ei muudeta automaatselt naise kodakondsust vastavalt abikaasa kodakondsusele ja neil on meestega võrdne õigus oma lapse kodakondsuse suhtes.
Artikkel 10 Naiste diskrimineerimise kaotamine hariduse valdkonnas;
- a) samad tingimused karjääri ja kutsenõustamise jaoks
- b) juurdepääs samale haridusprogrammile, samadele testidele ja õppejõududele
- c) kaotada kõik stereotüübid meeste ja naiste rolli kohta kõigil haridustasemetel ja haridusvormidel.
- d) Sama võimalus saada stipendiume
- g) Sama võimalus osaleda spordis
Artikkel 11 1. Naiste diskrimineerimise kaotamine töö valdkonnas
2. Selleks, et vältida naiste diskrimineerimist abielus emaduses ja tagada nende õigus tööle, on riigid
- a) keelata sanktsioonid või vallandamine raseduse või rasedus- ja sünnituspuhkuse tõttu.
- b) anda rasedus- ja sünnituspuhkust koos palgaga või sotsiaaltoetustega ilma endise ameti kaotamiseta.
- d) kaitsta rasedaid naisi kahjulike tööde eest.
Artikkel 12 Diskrimineerimise kaotamine tervishoiu valdkonnas.
Artikkel 13
- a) õigused perehüvitistele
- b) õigused pangalaenule ja krediitkaardile
Artikkel 14 Diskrimineerimise kaotamine maapiirkondades.
Artikkel 15 Naiste ja meeste võrdõiguslikkus seaduse ees, ka tsiviilasjades ja õigusvõimelisuses.
Artikkel 16
- a) Õigus sõlmida abielu
- b) sama õigus vabalt valida abikaasa
- c) Sama õigus ja vastutus abielu ajal
- d) samad õigused ja vastutus kui vanematel
- e) samad õigused vabalt ja vastutustundlikult otsustada oma laste arvu ja vahekorra üle
- g) samad isiklikud õigused kui abikaasadel, samuti õigus valida perekonnanimi, elukutse ja töö
Artiklitest 19 kuni 30, komitee kohta, mis jälgib konventsiooni elluviimist riikide poolt. Komitee koosneb 23 liikmest, kelle riigid on valinud. Nad peavad olema "kõrge moraalsusega". Riigid peavad vähemalt iga nelja aasta tagant esitama komiteele riikliku aruande ja komitee esitab aruanded ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogule.
Komitee annab riikidele ka soovitusi naiste diskrimineerimise kaotamise kohta.
Vabatahtlik protokoll
Selle konventsiooni juurde kuulub ka "naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokoll". See lubab naistel, kelle selles konventsioonis sätestatud inimõigusi on rikutud, esitada kaebuse ÜRO komiteele. Praeguseks, 2017. aasta septembrini, on selle ratifitseerinud 109 riiki, st lubanud ÜRO-le selle realiseerida.
Seotud leheküljed
- Naine
- Naiste õigused
- Diskrimineerimine
- Õigus haridusele
- ÜRO Naiste Arengufond
Küsimused ja vastused
K: Mis on naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon?
V: Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon on 1979. aastal ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud konventsioon ja rahvusvaheline inimõiguste seadus.
K: Mis oli naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni eesmärk?
V: Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni eesmärk oli keelata igasugune naiste diskrimineerimine ning tagada nende inimõigused ja vabadus meestega võrdsetel alustel.
K: Millal jõustus naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon?
V: Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon jõustus 3. septembril 1981. aastal.
K: Mitu riiki on ratifitseerinud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni?
V: 2017. aasta seisuga oli naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni ratifitseerinud 189 riiki.
K: Millised riigid ei olnud 2017. aasta seisuga ratifitseerinud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni?
V: Iraan, Somaalia, Lõuna-Sudaan, Tonga, Ameerika Ühendriigid ja Vatikani linn ei olnud 2017. aasta seisuga ratifitseerinud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni.
K: Mida tähendab, et riik ratifitseerib naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni?
V: Kui riik ratifitseerib konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, on ta andnud lubaduse rakendada konventsiooni ja keelata igasugune naiste diskrimineerimine, tagades samal ajal nende inimõigused ja vabaduse meestega võrdsetel alustel.
K: Kui oluline on naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon naiste õiguste jaoks kogu maailmas?
V: Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon on naiste õiguste jaoks oluline rahvusvaheline inimõigusakt kogu maailmas, sest selle eesmärk on kaotada kõik naiste diskrimineerimise vormid ning tagada nende inimõigused ja vabadus meestega võrdsetel alustel, edendades soolist võrdõiguslikkust ja suurendades naiste mõjuvõimu.
Otsige