Dickinsonia on varajane kambriaegne eluvorm, mida tuntakse eelkõige Ediacara-vormide hulka kuuluvate fossiilide seast. Need organismid erinevad märkimisväärselt kaasaegsetest organismidest ja neid peetakse üheks võimaluseks mõista mitmerakuliste organismide varajast evolutsiooni. Dickinsonia-kehad olid lamedad ja kettakujulised ning fossiilide põhjal ulatus nende suurus mõnest millimeetrist kuni umbes 1,4 meetrini; paksus oli tavaliselt vaid mõni millimeeter.
Morfoloogia
Dickinsonia iseloomustab ribiline, vahelduv struktuur: keha koosneb paljudest korduvatest moodulitest (nn isomeeridest), mis on järjestatud pikisuunas. See paistab olevat omamoodi sümmeetria — mitte lihtne peegelsümmeetria, vaid nihkega korduvate segmentide muster (nn glide-reflection), mida võib kirjeldada kui eriliigilist sümmeetrilist ülesehitust. Keha keskosas on sageli selgem, veidi sügavam vagu ning külgedel väiksemad vaod või rõhud, mis annavad iseloomuliku "ventraalse" mustri.
Fossiilne säilumine ja levinud leiukohad
Fossiilide säilimine on tavaliselt jäljena liivakivimassiivide pinnal või pehmete setete vahel, kus organismi all või ümber on olnud mikroobimatt. Dickinsonia-fossiile on leitud mitmelt alalt üle maailma, näiteks Austraalias (Ediacara Hills), Venemaal (Valge mere piirkond), Indias, Ukrainas ja mujal. Säilumise viis mõjutab kuju ja näitab sageli organismi pehmet keha, mitte kivistunud jäsemeid või luustikku.
Eluviis ja toitumine
On tõendeid, et Dickinsonia ei ujunud vabalt vees nagu paljud tänapäeva loomad: nad elasid pealsetena setetel või mikroobimattel ja suutsid kasutada ookeanivoolusid, et oma positsiooni muuta või levitada, välistamata ka ajutist kinnitumist põhjale (ookeanis). Fossiilid näitavad sageli läheduses paiknevaid toitumisjälgi — nn "feeding traces" — mis viitavad sellele, et organism toituks mikrobiaalsetest mattidest, kas neid pehmelt imendades või ensümaatilise lagundamise abil (väline seedimine). Mõnede autorite arvates sarnanes nende toitmisviis tänapäevaste platsikloomade või muude lihtsamate, pinnalt toituvate organismide omaga.
Kas liikuv või koopereeruv?
Mõned Dickinsonia-fossiilid on kinnitanud võimekust nihkuda — näiteks säilunud jooned, mis näitavad korduvat paigutust ja toitumisjälgi, mis järgivad organismi liikumisteed. Samas on täpne liikumismehhanism ja kiirus teadmata. Arvatakse, et liikumine toimus kehavoltide või lihaseta kokkutõmmete abil või osaliselt osmo- ja kontakttoitumise kombel.
Taksonoomia ja filogenees
Dickinsonia taksonoomiline positsioon on olnud vaidluse objekt: on pakutud võrdlusi vetikate, seente, varajaste loomade ja unikaalsete, tänapäevaseid rühmi mittekuuluvate eluvormide vahel. Hiljutised keemilised analüüsid, mis leidsid kuklaste- või loomadele sarnaseid steroole (nt kolesterooli tüübist biomarkereid) fossiilsetes kivimites, on tugevdavad tõendeid selle kohta, et Dickinsonia võis kuuluda loomade (Metazoa) lähiskonda. Siiski jääb palju küsimusi lahti: nende täpne sugukond, suhted teiste rühmadega ja milline oli täpne kehaõõs või sise-ehitus, ei ole täielikult selged.
Kasvamine ja paljunemine
Fossiilid näitavad, et Dickinsonia võis kasvada uute moodulite lisamise teel ja võimalusel paljuneda fragmendiga (keha jagunemine) või vegetatiivselt. Mõned isendid näitavad taastumis- või uuendumisjälgi, mis viitab regeneratsioonivõimele.
Tähtsus
Dickinsonia on oluline, sest see esindab varajase eluvormi unikaalset näidet ja aitab mõista, kuidas arenesid esimesed mitmerakulised organismid ja millised eluviisid olid võimalikud enne kambriumi "suurte sündmuste" mitmekesistumist. Isegi kui täpne bioloogiline määramine on keeruline, annavad need fossiilid väärtusliku teabe kogu Maa eluloo varasemate peatükkide kohta.
Märkus: kuigi palju on juba teada, on Dickinsonia uurimine aktiivne teadusvaldkond; uued leiud ja analüüsimeetodid võivad tulevikus muuta praeguseid tõlgendusi.