Allegro: tempomärgistus (120–168 lööki minutis) ja tähendus

Allegro on itaaliakeelne tempomärgistus klassikalises muusikas, mis tähendab mängimist elava ja üsna kiire tempoga. Sõna algne tähendus on «rõõmus», «kiire» või «elav» ning seda kasutati algselt nii teose kiiruse kui ka iseloomu kirjeldamiseks. Alates 18. sajandist on märgistus aga enamasti selgelt tempotähisena kasutusel.

Tempo ja tähendus

Tempose juures on oluline, et allegro asub kiiruste skaala keskel: see on kiirem kui Andante, aga aeglasem kui Presto. Kui tempot väljendatakse löökides minutis (BPM), siis üldine juhis on 120–168 lööki minutis. See on siiski umbkaudne vahemik — tegelik tempovalik sõltub teose stiilist, helilooja ajastust, esitaja tõlgendusest ja konkreetse osa karakterist. Paljud heliloojad lisavad täpsustuseks ka täiendavaid määratlusi (näiteks con brio, ma non troppo) või metronoomimärgi (näiteks ♩=120).

Variandid ja lisamärgendid

Allegro con brio — elav ja jõuline.
Allegro vivace — veelgi kiirem ja sädelevam (vivace = elav).
Allegro assai — väga kiire.
Allegro moderato — mõõdukalt kiire.
Allegretto — sarnane allegrole, kuid tavaliselt pisut aeglasem ja kergem.
Märgendid nagu ma non troppo (mitte liiga palju) või con fuoco (tulise karakteriga) annavad edasi täpsema tonaalse või iseloomulise suuna.

Ajalooline ja stiililine kontekst

18. sajandil hakkas allegro enamasti tähistama puhtalt tempot — seda on täheldatud näiteks klassikalise ja vararomantilise repertuaari puhul. Erinevatel ajastutel ja stiilides võivad aga samad temposõnad kõlada erinevalt: baroki-ajaliku tantsuainelise teksti puhul võib sama märgis tähendada teistsugust rütmikat kui romantilises sümfoonias. Seetõttu järgivad interpreteerijad nii notatsiooni, helilooja märgitud metronoomimärke kui ka stiililisi traditsioone.

Keeltes ja näited

Sõna allegro kasutatakse laialdaselt itaalia traditsioonis, kuid heliloojad on kasutanud ka teisi keeli ja termineid, mis annavad samasuguse tähenduse: nii on näiteks Claude Debussy ja Maurice Ravel kasutanud prantsuskeelset vite, Gustav Mahler saksa keeles Rasch ning Benjamin Britten inglise keeles Quickly. Mõnel pala pealkirjal esineb ise sõna «Allegro», näiteks Bela Bartoki Allegro barbaro.

Kokkuvõte

Allegro annab muusikule suuna: mängida elavalt, rõõmsalt ja pigem kiiresti — tavaliselt umbes 120–168 lööki minutis. Täpsem tempo ja karakter määratakse sageli lisamärkidega või metronoomi abil ning lõplik tõlgendus sõltub ajastust, stiilist ja esitajast.

Näited

Eine kleine Nachtmusik, 1. osa: W.A.Mozart - kuulata
Sümfoonia nr 40 g-moll, 1. osa: Mozart kuulata
5. sümfoonia, 3. osa: Ludwig van Beethoven - listen
Etüüd op. 25, nr. 6, Frédéric Chopin - kuulata

Küsimused ja vastused

K: Mis on Allegro?

V: Allegro on klassikalise muusika tempomärgistus, mis ütleb muusikule, et ta peab muusikat mängima mõõdukalt kiiresti.

K: Kas Allegro oli algselt kasutusel teose iseloomu kirjeldamiseks?

V: Jah, algselt kasutati Allegro't selleks, et kirjeldada klassikalise muusika teose iseloomu.

K: Millisel sajandil muutus Allegro esmane kasutusviis iseloomust kiiruseks?

V: Allegro esmane kasutusviis muutus alates 18. sajandist iseloomust kiiruseks.

K: Millised on mõned näited terminitest, mida heliloojad kasutasid Allegro asemel kiiruse tähistamiseks?

V: Mõned näited terminitest, mida heliloojad kasutasid Allegro asemel kiiruse märkimiseks, on Claude Debussy ja Maurice Raveli "vite", Gustav Mahleri "Rasch" ja Benjamin Britteni "Quickly".

K: Milline on Allegro-kiirusel mängitava teose puhul soovitatav löökide arv minutis?

V: Allegro't mängitavat teost tuleks üldiselt mängida kiirusega 120-168 lööki minutis.

K: Kas muusikapalade pealkirjas kasutatakse mõnikord Allegro't?

V: Jah, Allegrot kasutatakse mõnikord muusikapalade pealkirjades, näiteks Bela Bartoki "Allegro barbaro".

K: Milline on Allegro kiirusvahemik võrreldes Andante ja Prestoga?

V: Allegro on kiirem kui Andante, kuid aeglasem kui Presto, mis puudutab kiiruse ulatust.