Beethoveni sümfoonia nr. 5 c-moll op.67 'Saatus' — ülevaade

Sümfoonia nr 5 c-moll op. 67 on Ludwig van Beethoveni sümfoonia, viies tema üheksast sümfooniast. Tööd tavaliselt kuupäevastatakse aastateks 1804–1808. See sümfoonia on üks tuntumaid ja enim mängitud klassikalise muusika teoseid: tema dramaatiline algumotiiv ja kontrastne, triumfeeriv lõpp on muutnud selle laialt äratuntavaks nii kontserdilaval kui ka populaarkultuuris.

Taust ja esmaesitlus

Beethoven kirjutas sümfooniat segases ajaloolises perioodis, mil tema isiklik elu ja muusikalised eksperimendid olid tugevas muutuses. Teos valmis osade kaupa aastatel 1804–1808. Sümfoonia esmaesitlus toimus 22. detsembril 1808 Viinis Theater an der Wienis, koos teiste uute teostega, näiteks tema Kuues sümfooniana. See kontsert oli erakordselt pikk ja halvasti proovitult — programm kestis mitu tundi, ilmnes palju tehnilisi vigu ning tingimused publikule ja muusikutele olid rasked — ent vaatamata sellele võeti Viini kuulajaskonna hulgas hiljem teos kõrgelt hinnata.

Vorm ja osad

Teos koosneb neljast osast. Esimene osa on energiline ja hoiab kuulaja tähelepanu tuntud neljanootilise motiiviga; see osa on kirjeldatav kui avasonaat või sonaatvormi põhine Allegro. Teises, aeglasemas osas kuuleme lahti arendatud meloodiaid ja variatsioonivormi — see osa pakub kontrasti esimese osa pingele. Kolmas osa on osana märgitud avasonaadi allegro (scherzo-tüüpi) ning loob süngema, salapärasema õhustiku, millelt vahetult suundutakse finaali ilma pausita (attacca). Neljas osa on võimas ja helge finaal, mis lõpetab sümfoonia C-duuri triumfiga.

Motiiv ja hüüdnimi "Saatus"

Sümfoonia äratuntavaim element on avamotiiv — kolm lühikest nooti ja üks pikem (tavapäraselt märgitud kui "lühike-lühike-lühike-pikk"). Seda on sageli nimetatud "saatuselöögiks" või "saatusekoputuseks" ning sümfoonial on rahvakeeles hüüdnimi "Saatus". Legendide kohaselt olevat Beethoven ise öelnud, et see kolme-koos-pikk motiiv esindab saatuse koputust uksele; see lugu pärineb peamiselt tema sekretäri Anton Schindleri kirjeldustest, mille täpsust on hiljem küsitletud, kuid metafoor on jäänud kestma ning aitab kuulajatel motiivi tähendust mõtestada.

Instrumentatsioon ja helikeel

Beethoven kasutas sümfoonias tollase orkestri põhikoosseisu (keelpillid, kaks flööti, kaks oboet, kaks klarinetti, kaks fagotti, kaks sarve, kaks trompetit ja trummid), aga lõpuosas lisas ta erilisema kõla saavutamiseks tromboone ning teatud trükistes on kirjas ka pikoolo ja kontrabassooni kasutamise võimalus. Helikeel liigub kogu teose vältel tumedast ja pingelisest c-mollist läbi suurema nüansirikkuse ja lõpuks helgec-duuri, mis annab teosele sümboolse "pimedusest valgusesse" arengu.

Tähendus ja pärand

Beethoveni Viies on mõjutanud tugevalt sümfoonilist praktikat ja laiemalt muusikalist kujutlusvõimet. Tema algumotiiv on sisse käinud paljudesse filmidesse, reklaamidesse ja poliitilistesse kontekstidesse; teose dramatised kontrastid ja emotsionaalne jõud on teinud sellest ka sümboli võitlusest ja ületamisest. Teos on pidevalt programmi püsiv osa kõigis orkestrites maailmas ning sellest on tehtud lugematu arv salvestusi ja adaptatsioone.

Kuidas seda kuulata

Kui soovite sümfooniast maksimaalselt aru saada, tasub pöörata tähelepanu järgmistele punktidele:

• Esimese osaga tutvumine: jälgige, kuidas lihtne motiiv (kolm lühikest + üks pikk) areneb mitmeks teemaks ja kuidas seda kasutatakse kogu teose jooksul.
• Teine osa: kuulake variatsioonide ülesehitust ja kontrastseid helikangaid.
• Kolmas osa ja üleminek: märkige, kuidas scherzo atmosfäär muutub ja kuidas Beethoven suudab siduda kolmanda osa otsa otse finaaliga ilma pausita — see on üks teose dramaturgiliselt huvitavamaid hetki.
• Finaal: tähelepanelik kuulamine paljastab, kuidas orkestratsioon ja harmooniline nihkumine loovad triumfilise tunde.

Beethoveni Viies jääb oluliseks sillaks klassikalise formaadi ja romantilise väljendusvabaduse vahel — tugeva motiivilise ideega teos, mis jutustab muusikalise loo tumedast pingest kuni helge resolutsioonini.

Muusika

Sümfoonia algab neljast noodist koosneva "lühike-lühike-pikk" motiiviga, mis kõlab kaks korda (teisel korral veidi madalamalt): ( listen (help-info))

Sümfoonia algus on nii kuulus, et seda on sageli tsiteeritud. Ka teised heliloojad on seda oma teostes kasutanud, näiteks Sergei Rahmaninov oma laulus "Saatus". Seda on sageli kasutatud popkultuuris, alates diskost kuni rock'n'rollini, ning filmis ja televisioonis. Teise maailmasõja ajal kasutas BBC nelja noodi motiivi oma raadiouudiste sissejuhatuseks, sest "short-short-short-long" tähendab morsekoodis tähte "V". "V" tähendas "Victory". Seda mängiti väga vaikselt trummil. Natside poolt okupeeritud riikides kuulasid inimesed, kes tahtsid uudiseid kuulata, salaja BBC uudiseid, sest need olid tõenäolisemalt tõesed.

Sümfoonia kolmandas osas kasutatakse seda rütmi mõnikord kaastööna.

Kui Beethoven selle sümfoonia kirjutas, oli ta kolmekümnendate aastate keskel. Ta oli muutumas üha kurtemaks. See oli talle kohutavalt raske. Ta arvas, et just temal peaks olema täiuslik kuulmine. Ta tundis end väga masendatuna, kuid otsustas mitte enesetappu teha, vaid jääda ellu ja kirjutada üles kogu muusika, mis tal peas oli. Ta kirjutas sellest kirjas, mida nimetatakse Heiligenstadti testamendiks.

Viienda sümfoonia algus kõlab väga julgelt ja kangelaslikult. Kogu sümfoonia kõlab nagu võitlus, mis algab neist neljast noodist. Sageli on öeldud, et need neli nooti kujutavad saatust, mis koputab uksele. Kui jõuame viimase osa (finaali) juurde, on muusika muutunud molli asemel duuriks. See kõlab nii, nagu oleks Beethoven oma depressioonist üle saanud.

Selle sümfoonia neljas osa on üks esimesi kordi, kui sümfoonias kasutatakse trombooni või pikoloorkestrit.

Beethoven 1804. aastal, mil ta alustas tööd viienda sümfoonia kallal.

Otsing