Sorteerimine (loosimine) — valikumeetod ja roll demokraatias

Sorteerimine (loosimine) — ajaloost tänapäevani: valikumeetod, mis tagab võrdsuse ja osaluse demokraatias; Ateena praktika, filosoofilised alused ja kaasaegsed rakendused.

Jaotamine, mida nimetatakse ka sorteerimiseks, on valikumeetod, mis toimub mingi loosimise teel. Seda kasutatakse selleks, et asjaosalistel oleks võrdne võimalus saada valitud. Näiteks tehakse seda värviliste kivide loosimisega kotist. Vana-Kreeka Ateena demokraatias oli sorteerimine peamine meetod ametnike nimetamiseks. Inimesed arvasid, et see meetod oli üks demokraatia peamisi tunnuseid.

Aristoteles nägi võrdsust ja demokraatiat tihedas kontekstis:

"Demokraatia tekkis ideest, et need, kes on igas mõttes võrdsed, on absoluutselt võrdsed. Kõik on ühtmoodi vabad, seega väidavad nad, et kõik on absoluutselt vabad... Järgmine on see, kui demokraadid, põhjendades, et nad on kõik võrdsed, väidavad, et nad osalevad kõiges võrdselt."

Mis on sorteerimine täpsemalt ja kuidas see töötab?

Sorteerimine tähendab, et valitud isikud määratakse juhuslikult välja sobiva valimi alusel. Praktikas hõlmab see mitmeid samme:

• eligibiilsuse (kelle vahel loosimine toimub) määratlemine — näiteks kõik kodanikud teatud vanusepiiri ületades;
• valimi konstruktsioon — kas loosimine on täiesti juhuslik või kasutatakse kihilist (stratified) valimit, et tagada eri vanuse-, sooliste või piirkondlike rühmade esindatus;
• juhuslik valikutehnika — traditsiooniliselt loosikivid või loteriipiletid, tänapäeval arvutipõhised juhuslike numbrite generaatorid;
• teavitamine ja asendamine — kuidas valitutele teada antakse ja kuidas lahkuda või asendust nimetada.

Ajalooline kontekst ja Ateena näide

Ateenas kasutati sorteerimist laialdaselt — nii kinnitati kohtunike (juurikohtunike) koosseise kui nimetati mitmesuguseid ametikohti. Selle taga oli kindel arusaam: kui inimesed on poliitiliselt võrdsed, siis peaksid ka osa vastutusest ja võimust olema jagatud juhuslikult, mitte ainult valimiste kaudu ega pärisamise teel. Ateena mehhanismid olid tehniliselt arendatud (nt kleroterion — kivide ja aukudega seade), et tagada juhuslikkus ja vältida korruptsiooni.

Tänapäevane kasutus ja variandid

Sorteerimist ei kasutata tänapäeval laiaulatuslikult valitsuse ametikohtade täitmiseks, kuid see on taas kerkimas esile järgmistes valdkondades:

• Kodanikukogu ja -assambleed — juhuslikult valitud kodanikud arutavad olulisi poliitilisi küsimusi (nt konstitutsioonireformid, kliimapoliitika), tuues kaasa mitmekesisema avaliku arutelu ja vähem poliitilist mõjutust;
• Juuria- ja kohtusüsteemid — paljud õigussüsteemid kasutavad endiselt loosimist žüriide moodustamiseks;
• Komisjonid ja nõuandvad organid — mõnes riigis nõustuvad valitsused moodustama juhusliku valiku alusel koosnevaid nõukogusid, et saada elanike esinduslikku tagasisidet.

Miks kasutada sorteerimist? Eelised

• Võrdsus: igal sobival inimesel on võrdne võimalus saada kaasatud — see vähendab eliidi- või parteilist monopoliseerimist.
• Mitmekesisus: kihiline sorteerimine võib tagada esindatuse eri sosiaalsete ja demograafiliste gruppide vahel.
• Täiendus valimissüsteemile: sorteerimine võib tugevdada otsustusprotsessi legitimeerimist, kui see annab tavakodanikule otsese rolli keeruliste teemade arutelus.
• Madal korruptsioonirisk: juhuslik valik on vähem haavatav otsese huvi- või mõjuagendi manipulatsiooni suhtes kui ametnike nimetamine ainult partei kaudu.

Piirangud ja kriitika

• Pädevuse küsimus: juhuslikult valitud inimesed ei pruugi omada spetsiifilisi teadmisi keeruliste poliitiliste otsuste langetamiseks — seda saab osaliselt leevendada korraliku teavituse ja eksperthariduse kaudu.
• Vastutus ja tagajärjed: valitud isikuid on raske poliitiliselt või juriidiliselt vastutusele võtta ning neil puudub masinavärk, mida pakuvad korduvad valimised (tagasiside häälega).
• Valimite legimiteerimine: mõned arvavad, et juhuslikkus ei loo sama poliitilist legitiimsust kui demokraatlik valimiste protsess, kuigi teised väidavad vastupidist — sõltub kontekstist ja kaasamise viimist.
• Manipulatsiooni oht: kui loosimise protsess ei ole läbipaistev ja audititav, võib tekkinud kahtlus juhuslikkuse aususes.

Praktilised soovitused sorteerimise korraldamiseks

• selged ja õiglaselt kehtestatud eligibility-kriteeriumid;
• kasutada auditeeritud juhuslike arvude generaatorit või avalikku loosimist, mida jälgitakse sõltumatute osalejatega;
• tagada piisav info- ja toetusprogramm valitutele (teavitused, eksperdiõhustus, kompensatsioon osalemise eest);
• kanda hoolt asendusskeemide eest, kui valitu ei saa osaleda;
• dokumenteerida protsess ja avaldada tulemused, et säilitada usalduslikkus.

Kokkuvõttes ei ole sorteerimine imerohi demokraatiale, kuid kui seda kasutatakse läbimõeldult ja läbipaistvalt, võib see tugevdada osalust, vähendada eliitkriitikat ning rikastada avalikku arutelu. Sorteerimine võib olla kas täiendav instrument praegustele valimissüsteemidele või teatud juhtudel ka alternatiivne lahendus, mille väärtust hinnatakse kontekstipõhiselt.

Küsimused ja vastused

K: Mis on allosloobus?

K: Mis on allotatsiooni teine nimetus?

K: Mis on jaotamise eesmärk?

K: Millist meetodit kasutati antiik-Kreekas jaotamiseks?

K: Miks peeti sorteerimist Ateenas demokraatia peamiseks tunnuseks?

K: Mida Aristoteles arvas võrdsusest ja demokraatiast?

K: Mida väitsid demokraadid Vana-Kreekas, tuginedes oma veendumusele võrdsusest?

Otsing