Emile Verhaeren — Belgia prantsusekeelne sümbolistlik luuletaja (1855–1916)

Emile Verhaeren (1855–1916) – Belgia prantsusekeelne sümbolistlik luuletaja, Les XX liige ja kunstielu eestkõneleja; elu, looming ja pärand.

Emile Verhaeren (21. mai 1855 – 27. november 1916) oli Belgia prantsusekeelne luuletaja ja üks sümbolismi suuna juhtivaid figuure. Tema loomingus kohtuvad tugeva rütmitaju ja emotsiooniga pihitunud kujundid ning kaasaegse elu — eriti linna ja tööstuse — pildid. Ta kirjutas peamiselt prantsuse keeles ning oli märkimisväärne nii poeetina, kriitikuna kui ka kunstielu eestkõnelejana.

Haridus ja varane tegevus

Üheteistkümneaastaselt saadeti ta Gentis asuvasse rangesse jesuiitide juhitud internaatkooli - Sainte Barbe'i jesuiitide kolledžisse. Edasi õppis ta Leuveni ülikoolis õigusteadust, kus ta hakkas ka luuletusi ja artikleid avaldama ning esimest korda üliõpilaslehes kirjutama. Pärast õigusteaduse kraadi omandamist töötas ta praktikandina (1881–1884) Edmond Picard'i juures; Picard oli tuntud kriminaaljurist ja seotud Brüsseli kunstiringkondadega, mis tutvustas Verhaerenile sealset kultuurielu. Pärast lühikest advokaaditeed — neljajagu kohtuasju, neist vaid kaks temaenda esindatult kohtus — otsustas ta pühenduda täielikult kirjandusele ja kunstile.

Kirjanduslik tegevus ja kunstielu

Peagi sai temast sajandivahetuse kunstilise taaselustamise eestkõneleja. Ta hindas ja populariseeris modernseid maale ja eksperimentaalseid kunstnikke, olles tihedalt seotud ringiga Les XX. Verhaeren kirjutas palju esseesid ja arvustusi ajakirjadesse La Jeune Belgique ja L'Art Moderne, tõstes esile paljusid noori talente ning püüdes muuta avalikkuse arusaamu kaasaegsest kunstist. Tema kirjutised aitasid näiteks tähelepanu alla tuua James Ensor.

Nende kriitiliste ja sõbralike kontaktide kaudu kujunes temast eluaegne sõprus Belgiast pärit maalikunstniku Théo van Rysselberghe'ga. Sellised sidemed kunstnikega mõjutasid ka tema poeetilist kujutlusvõimet — tihti kaasas luuletustega graafilisi ja maalikunsti elemente ning koostöid illustratsioonide ja mahukamate kunstiprojektidega.

Peamised teosed ja temaatika

Verhaeren oli oma aja üks viljakamaid luuletajaid. Tema esimene luulekogu Les Flamandes ilmus 1883. aastal ja pälvis kohese tähelepanu: see oli mõnes mõttes menukas, kuid tekitas ka tugevat vastakaid reaktsioone, eriti katoliku ringkondades, kes pidasid teose kujutisi mõnikord solvavaks. Järgnevalt ilmus 1886. aastal Les Moines, mis ei saavutanud sama laialdast heakskiitu.

Hiljem laienes tema temaatika: Verhaeren kujutas tugevalt moderniseeruvat eurooplast linnamaastikku ja tööstuse mõju inimeste elule — nii imetluses kui ka kriitikas. Üks tuntumaid teoseid, mis peegeldab linnade ja kaasaegse elu teemat, on Les Villes tentaculaires (1895), mis võimendab pildi linnast kui laienevast, vahel hirmutavast organismist. Tema looming hõlmab lisaks luulele ka näidendeid (tema esimene näidend Les Aubes ilmus 1898. aastal) ning hulgaliselt esseid ja kriitikat.

Isiklik elu ja hilisem tegevus

24. augustil 1891 abiellus ta Marthe Massiniga, kes oli andekas kunstnik Liège'st. 1898. aastal kolis ta Pariisi lähedal asuvasse Saint-Cloudi, säilitades tihedad sidemed Belgia kultuurieluga. Sajandivahetuseks oli ta saavutanud rahvusvahelise tuntuse: tema teoseid tõlgiti mitmesse keelde ja neid loeti üle Euroopa.

Stiil ja mõjukus

Verhaereni luules on tunda sümbolistlikku kujundlikkust, kuid ka tugevamat, enam avalikult kõnelevat tooni kui mõnel teisest suunast pärit sümbolistil. Tema värsid on sageli rütmilised, kujundid kollektiivsed ja impulsiivsed — ta kasutas poeetilist keeldu, et väljendada nii esteetilist ekstaatilisust kui ka sotsiaalset muret. Ta oli sillaks kirjanduse ja visuaalkunsti vahel: tema kriitika, esseistika ja sõprussuhted kunstnikega mõjutasid mõlemaid valdkondi.

Surm ja pärand

Emile Verhaeren hukkus 27. novembril 1916 Roueni jaamas, kukkudes rongi alla. Tema ootamatu surm šokeeris kultuuriringkondi ja pikalt kestnud viljakas looming jätkas mõjuga nii Belgias kui ka laiemalt prantsuskeelses kirjanduspildis. Verhaereni loomingust räägitakse tänaseni: tema luuletused on osa 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kultuurilisest üleminekust, kus traditsiooniline romantiline tundeteavaldus põimub uute modernistlike ja ühiskondlike teemadega.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Emile Verhaeren?

K: Kus ta õppis õigusteadust?

K: Millega ta pärast õigusteaduse omandamist tegeles?

K: Millal ta abiellus Marthe Massiniga?

K: Mis aastal kolis Verhaeren Pariisi lähedal asuvasse Saint-Cloudi?

K: Mitmesse keelde on tema teoseid tõlgitud?

K: Kuidas Emile Verhaeren suri?

Otsing