GNU Free Documentation License (GFDL) – vaba dokumentatsiooni copyleft‑litsents
GFDL — GNU vaba dokumentatsiooni copyleft‑litsents: tagab teoste vaba reprodutseerimise, muutmise ja jagamise, nõudes autori tunnustamist ning sama litsentsi säilitamist.
GNU Free Documentation License (GNU FDL või lihtsalt GFDL) on avatud sisu copyleft‑litsents, mille töötas välja Vaba Tarkvara Sihtasutus (FSF) GNU projekti jaoks. Litsents loodi peamiselt tarkvara dokumentatsiooni ja muude kirjutiste (nt õpetuste, manuaalide, entsüklopeediate) jaoks, kuid seda võib kohaldada ka muudele teostele. Näiteks on GFDL-i kasutatud Vikipeedia varasemal perioodil.
Põhimõtted ja peamised nõuded
GFDL on autoriõiguse litsents, mis määratleb tingimused, mille alusel teose omanik lubab teistele teost reprodutseerida, levitada ja muuta. Tuntud GFDL‑i iseloomustavad omadused on:
- Copyleft: tuletatud teosed tuleb tavaliselt levitada samade tingimustega (st samal litsentsil), mis tagab, et teose vabadus püsib ka edaspidistes versioonides.
- AUTORLUSE TUNNUSTAMINE: nõutakse, et avalikustamisel ja levitamisel märgitakse kõik teose varasemad autorid ning lisatakse kogu nimekiri muudatustest, mida iga taaskasutaja on teinud.
- TÄISLITSENTSI TEKST: iga GFDL‑iga litsentseeritud teos peab sisaldama kogu litsentsi teksti või viidet, kust see kättesaadav on; see on üks GFDL‑i olulisemaid, aga ka praktikas keerulisemaid nõudeid.
- Muutumatud osad (invariant sections): autor võib märgistada teatud tekstiosi „muutumatu osa”‑na, mida ei tohi eemaldada ega muuta. Sellised osad jäävad muutumatuks ka edaspidistes versioonides.
- Kaaskattetekstid (cover texts): autori võib nõuda teosele lisatavate esi‑ või tagakaane tekstide säilitamist.
- Erinevad formaadid: GFDL eristab „läbipaistvaid” (transparent, redigeeritavad allikavormingud) ja „läbipaistmatuid” (opaque, näiteks pildid, PDF‑id) koopiad ning seab nõudeid, kuidas ja millal tuleb läbipaistev vorm esitada või teha kättesaadavaks.
Praktilised mõjud ja piirangud
GFDL‑i nõuded teevad mitmel juhul sisu taaskasutuse keerukaks:
- Kui teos sisaldab muutumatu osa, siis see osa ei muutu kunagi ja seda ei saa välja jätta tuletatud teostest — see piirab redigeerimist ja mõne kriitika kohaselt vähendab teose vabadust.
- Nõue lisada kogu litsentsi tekst on lihtne raamatule, kuid ebapraktiline üksikute fotode, laulude või lühitekstide puhul.
- GFDL‑iga litsentseeritud materjali on keeruline kombineerida teiste copyleft‑litsentsidega — eri litsentsi all olevate osade selge eristamine ja ühtne taaslevitamine võib olla tehniliselt või õiguste tõttu võimatu.
- Kui GFDL‑i tingimusi ei järgita, võib see viia autoriõiguse rikkumiseni.
Ühildumine ja ajalugu
GFDL‑il on mitu versiooni (näiteks v1.1, v1.2 ja hilisemad värskendused), mille eesmärk on selgitada ja mõnikord leevendada praktikas tekkinud probleeme. Siiski on GFDL säilitanud oma põhistruktuuri: autoriõiguse tunnustamine, sama litsentsiga levitamise nõue ja lisatingimused (muutumatu osa, kaanetekstid jne).
Praktikas on paljud vaba sisu projektid liikunud teistesse litsentsidesse, mis on GFDL‑ist mugavamad pildile ja muu väiksema mahuga materjali jaoks — näiteks on laialdaselt kasutusel Creative Commonsi litsentsid. Vikipeedia oli tuntud näide GFDL‑i kasutamisest; möödunud aastatel on tehtud samme selleks, et mõnel sisul võimaldada üleminek teisele vaba sisu litsentsile, et parandada ühenduvust ja taaskasutust.
Kellele GFDL sobib?
GFDL võib sobida autoritele ja projektidele, kes soovivad tagada, et nende dokumentatsioon ja kirjutised jääksid alati sama litsentsi alla ja et autorite nimed ning mõningad lisatekstid säiliksid muutumatult. Samas, kui eesmärgiks on maksimaalne lihtsus eri tüüpi sisu kombineerimiseks (nt pildid, muusika, tekst), võivad teised vabad litsentsid pakkuda praktilisemat lahendust.
Kritika ja levinumad probleemid
- GFDL on saanud kriitikat selle keerukuse ja mõne klausli vabadust piirava iseloomu tõttu (eriti „muutumatu osa”).
- Paljud kasutajad on nimetanud GFDL‑i segaseks ning raskeks rakendamiseks lühemate või mitte‑trükivormis teoste puhul.
- GFDL‑materjali on praktiliselt raske kombineerida teiste copyleft‑litsentsidega, mis piirab koostööd ja sisu taas‑kasutust eri projektide vahel.
Mitmed veebiprojektid on GFDL‑i kasutanud; tuntud näide on Vikipeedia. Üldiselt tasub enne GFDL‑i kasutuselevõttu hoolikalt läbi mõelda, kas selle nõuded vastavad plaanitavale kasutusviisile ning kaaluda vajadusel alternatiivseid vabu litsentse.
GNU logo
Ajalugu
GFDL avaldati 1999. aasta septembris tagasiside saamiseks. Pärast parandusi anti välja versioon 1.1 märtsis 2000, versioon 1.2 novembris 2002 ja versioon 1.3 novembris 2008. Praegune litsents on versioon 1.3.
Tingimused
Praeguse litsentsi versiooni alusel litsentseeritud materjali võib kasutada mis tahes eesmärgil, kui kasutamine vastab teatavatele tingimustele.
- Kõik varasemate tööde autorid peavad olema ära märgitud.
- Kõik muudatused töös tuleb registreerida.
- Kõik tuletatud teosed peavad olema litsentseeritud sama litsentsi alusel.
- Säilitada tuleb litsentsi täistekst, autori poolt määratletud muutmatud muutumatud osad, kui neid on, ja muud lisatud garantiidisklaimerid (näiteks üldine disklaimer, mis hoiatab lugejaid, et dokument ei pruugi olla täpne) ning eelmiste versioonide autoriõigust käsitlevad teated.
- Tehnilisi meetmeid, nagu DRM, ei tohi kasutada dokumendi levitamise või redigeerimise kontrollimiseks või takistamiseks.
Seotud leheküljed
- BSD litsents
- Copyleft
- Autoriõigus
- Tasuta tarkvaralitsents
- GNU
- Mittekaubanduslik haridus
- Avatud sisu
- GFDL-i teksti lihtne ingliskeelne "tõlge".
- Share-alike
- Tarkvara litsentsimine
Küsimused ja vastused
K: Mis on GNU vaba dokumentatsiooni litsents?
V: GNU Free Documentation License (GNU FDL või lihtsalt GFDL) on avatud sisu, näiteks tarkvara, copyleft-litsents. Selle on teinud Free Software Foundation (FSF) GNU projekti jaoks ja see lubab kõigil autoriõigusega kaitstud teoseid reprodutseerida, levitada või muuta, kui nad järgivad teatud nõudeid, mis on sätestatud GFDLis.
K: Kuidas see toimib?
V: GFDL-i peetakse "copyleft'iks", sest see lihtsustab autoriõigusega kaitstud teose kasutamist ja taaskasutamist, mitte ei piira selle kasutamist. Kui autoriõigusega kaitstud teos on avaldatud GFDL-i alusel, võib igaüks teine isik seda reprodutseerida, levitada või muuta, kui ta järgib GFDL-is sätestatud nõudeid. Nende nõuete hulka kuulub teose varasemate autorite tunnustamine ja teosesse tehtud muudatuste loetelu lisamine. Lisaks sellele peavad kõik uued teosed, mis on loodud originaali põhjal, olema litsentseeritud GFDLi alusel.
K: Millised on selle litsentsi kriitilised aspektid?
V: Selle litsentsi kriitika hõlmab seda, et seda on väga raske kombineerida teiste copyleft-litsentsidega; et see ei ole alati selge ja kergesti arusaadav; ja et mõned selle nõuded, nagu näiteks "muutumatud lõigud", ei ole üldse vabad. Lisaks on mõned inimesed kritiseerinud, et teatud tüüpi autoriõigusega kaitstud teoste, näiteks laulude või fotode puhul võib olla keeruline lisada kogu pikka litsentsi.
K: Kas on olemas veebiprojekte, mis kasutavad seda litsentsi?
V: Jah - üks näide veebiprojektist, mis kasutab seda litsentsi, on Vikipeedia.
K: Kas rikkumistega saab toime tulla juriidiliste meetmete abil?
V: Ei - rikkumistega seotud probleeme lahendatakse pigem kogukonnapõhise lähenemise kaudu, mis põhineb Vaba Tarkvara Fondi heakskiidul ja abiga, mitte kohtumenetluse kaudu.
K: Kas selle litsentsi alusel litsentseeritud materjali kasutamine eeldab eelnevate autorite tunnustamist?
V: Jah - kui te kasutate selle litsentsi alusel litsentseeritud materjali, peate te mainima kõiki eelnevaid autoreid ja lisama nimekirja muudatustest, mida nad teosesse tegid, et teie kasutamine/muutmine/jaotamine jne. oleks selle tingimuste kohaselt kehtiv.
Otsige