GNU Free Documentation License (GNU FDL või lihtsalt GFDL) on avatud sisu copyleft‑litsents, mille töötas välja Vaba Tarkvara Sihtasutus (FSF) GNU projekti jaoks. Litsents loodi peamiselt tarkvara dokumentatsiooni ja muude kirjutiste (nt õpetuste, manuaalide, entsüklopeediate) jaoks, kuid seda võib kohaldada ka muudele teostele. Näiteks on GFDL-i kasutatud Vikipeedia varasemal perioodil.

Põhimõtted ja peamised nõuded

GFDL on autoriõiguse litsents, mis määratleb tingimused, mille alusel teose omanik lubab teistele teost reprodutseerida, levitada ja muuta. Tuntud GFDL‑i iseloomustavad omadused on:

  • Copyleft: tuletatud teosed tuleb tavaliselt levitada samade tingimustega (st samal litsentsil), mis tagab, et teose vabadus püsib ka edaspidistes versioonides.
  • AUTORLUSE TUNNUSTAMINE: nõutakse, et avalikustamisel ja levitamisel märgitakse kõik teose varasemad autorid ning lisatakse kogu nimekiri muudatustest, mida iga taaskasutaja on teinud.
  • TÄISLITSENTSI TEKST: iga GFDL‑iga litsentseeritud teos peab sisaldama kogu litsentsi teksti või viidet, kust see kättesaadav on; see on üks GFDL‑i olulisemaid, aga ka praktikas keerulisemaid nõudeid.
  • Muutumatud osad (invariant sections): autor võib märgistada teatud tekstiosi „muutumatu osa”‑na, mida ei tohi eemaldada ega muuta. Sellised osad jäävad muutumatuks ka edaspidistes versioonides.
  • Kaaskattetekstid (cover texts): autori võib nõuda teosele lisatavate esi‑ või tagakaane tekstide säilitamist.
  • Erinevad formaadid: GFDL eristab „läbipaistvaid” (transparent, redigeeritavad allikavormingud) ja „läbipaistmatuid” (opaque, näiteks pildid, PDF‑id) koopiad ning seab nõudeid, kuidas ja millal tuleb läbipaistev vorm esitada või teha kättesaadavaks.

Praktilised mõjud ja piirangud

GFDL‑i nõuded teevad mitmel juhul sisu taaskasutuse keerukaks:

  • Kui teos sisaldab muutumatu osa, siis see osa ei muutu kunagi ja seda ei saa välja jätta tuletatud teostest — see piirab redigeerimist ja mõne kriitika kohaselt vähendab teose vabadust.
  • Nõue lisada kogu litsentsi tekst on lihtne raamatule, kuid ebapraktiline üksikute fotode, laulude või lühitekstide puhul.
  • GFDL‑iga litsentseeritud materjali on keeruline kombineerida teiste copyleft‑litsentsidega — eri litsentsi all olevate osade selge eristamine ja ühtne taaslevitamine võib olla tehniliselt või õiguste tõttu võimatu.
  • Kui GFDL‑i tingimusi ei järgita, võib see viia autoriõiguse rikkumiseni.

Ühildumine ja ajalugu

GFDL‑il on mitu versiooni (näiteks v1.1, v1.2 ja hilisemad värskendused), mille eesmärk on selgitada ja mõnikord leevendada praktikas tekkinud probleeme. Siiski on GFDL säilitanud oma põhistruktuuri: autoriõiguse tunnustamine, sama litsentsiga levitamise nõue ja lisatingimused (muutumatu osa, kaanetekstid jne).

Praktikas on paljud vaba sisu projektid liikunud teistesse litsentsidesse, mis on GFDL‑ist mugavamad pildile ja muu väiksema mahuga materjali jaoks — näiteks on laialdaselt kasutusel Creative Commonsi litsentsid. Vikipeedia oli tuntud näide GFDL‑i kasutamisest; möödunud aastatel on tehtud samme selleks, et mõnel sisul võimaldada üleminek teisele vaba sisu litsentsile, et parandada ühenduvust ja taaskasutust.

Kellele GFDL sobib?

GFDL võib sobida autoritele ja projektidele, kes soovivad tagada, et nende dokumentatsioon ja kirjutised jääksid alati sama litsentsi alla ja et autorite nimed ning mõningad lisatekstid säiliksid muutumatult. Samas, kui eesmärgiks on maksimaalne lihtsus eri tüüpi sisu kombineerimiseks (nt pildid, muusika, tekst), võivad teised vabad litsentsid pakkuda praktilisemat lahendust.

Kritika ja levinumad probleemid

  • GFDL on saanud kriitikat selle keerukuse ja mõne klausli vabadust piirava iseloomu tõttu (eriti „muutumatu osa”).
  • Paljud kasutajad on nimetanud GFDL‑i segaseks ning raskeks rakendamiseks lühemate või mitte‑trükivormis teoste puhul.
  • GFDL‑materjali on praktiliselt raske kombineerida teiste copyleft‑litsentsidega, mis piirab koostööd ja sisu taas‑kasutust eri projektide vahel.

Mitmed veebiprojektid on GFDL‑i kasutanud; tuntud näide on Vikipeedia. Üldiselt tasub enne GFDL‑i kasutuselevõttu hoolikalt läbi mõelda, kas selle nõuded vastavad plaanitavale kasutusviisile ning kaaluda vajadusel alternatiivseid vabu litsentse.