Jumala pilk: definitsioon ja näited religioonis, kirjanduses, teaduses

Avasta 'Jumala pilk'—mis see on, kuidas see ilmneb religioonis, kirjanduses, teaduses ja eetikas; näited, analüüs ning mõju vaatenurkadele ja teadmistele.

Jumala silmade vaade on nimetus vaatepunktile, mille puhul kõneleja või kirjutaja eeldab, et tal on teadmised, mis on ainult Jumalal. See esineb mitmel viisil:

• Religioonis, kui institutsioon väidab, et ta räägib jumaliku olendi nimel.

• Kirjanduses, kui autor lahkub peategelase vaatepunktist, et hakata kirjutama asjadest, mida ta ei saaks teada, kui lugu toimuks päriselus.

• Teaduses, kui teadlane ignoreerib seda, kuidas subjekti-objekti probleem mõjutab statistikat või vaatleja efekt mõjutab eksperimenti.

• Meditsiinis, kui arst väidab, et The Gaze, mida ta kasutab patsiendi puhul, näeb tegelikult probleemi, mitte ei arva probleemi.

• Eetikas, kui tehakse avaldus selle kohta, kes või mis on õige, ilma et selle otsustamise protsessis püütaks ausalt kaaluda kõiki vaatenurki.

Viimase erijuhtum on wikis koos GodKingiga. Sageli suudab see inimene panna teisi uskuma seda, mida tema ütleb, mis on õige, ilma et ta teeks erilisi jõupingutusi, et olla teiste seisukohtade suhtes õiglane.

Paljud inimesed arvavad, et René Descartes lähtus Jumala pilgu vaatepunktist, kui ta ütles cogito ergo sum. George Berkeley väitis, et ka Isaac Newtoni ja Johannes Kepleri optikas oli see probleem.

Mida mõistetakse "Jumala pilgu" all?

Termin viitab epistemoloogilisele hoiakule või retoorilisele tehnikale, kus kõneleja, autor või institutsioon käitub, nagu tal oleks täielik ja absoluutne teadmine olukorrast, inimeste sisemaailmadest või universumi täpsematest seaduspäradest. See hõlmab nii sõnalisi avaldusi („me teame, et…“) kui ka kirjutamis- või uurimismeetodeid, mis eitavad teadmiste piiranguid.

Näited ja selgitus valdkonniti

• Religioon: Religioossed autoriteedid või institutsioonid võivad väita jumalikku ilmutust või absoluutset tõde. Selline väide võib anda tugeva juhtpositsiooni, kuid tekitada ka dogmaatilisi järeldusi ning sulgeda dialoogi alternatiivsete tõlgenduste ees.
• Kirjandus: Kirjanduslik „jumala pilk“ ilmneb küllusliku, kõiketeadva jutustajana (omniscient narrator), kes teab korraga mitme tegelase mõtteid, minevikku ja tulevikku. See on kirjanduslik vahend, kuid kui seda ei põhjendata, võib see lugemisel häirida usutavust. On olemas ka eriskummalised variatsioonid — näiteks piiratud vaatepunkti järsk murdmine, mida autor kasutab dramaatilise efekti loomiseks.
• Teadus: Teaduses väljendub see siis, kui uurija ignoreerib oma meetodite piiranguid, andmete ebakindlust või vaatleja efekti ja väidab otsuseid kui lõplikke tõdesid. Selline hoiak võib viia liigsete üldistusteni, p-häkkimisele või tulemuste valetõlgendamisele.
• Meditsiin: Meditsiinis on riskiks ülehäälestunud enesekindlus diagnoosides või ravivalikutes, kus arst esitab kindla tõena oma tõlgenduse ilma patsiendi kogemust või alternatiivseid selgitusi piisavalt kaalumata. See võib kahjustada patsiendi autonoomiat ja põhjustada ebaõigeid ravivalikuid.
• Eetika ja moraal: Eetikas ilmneb „Jumala pilk“ kui veendumus, et üks moraalne raamistik on absoluutne ja ainuõige. Selline hoiak takistab konstruktiivset arutelu, mitmekultuurset mõistmist ja kompromisside leidmist keerulistes moraalsetes küsimustes.

Historilised ja filosoofilised seosed

Filosoofiliselt on jumala pilguga seotud küsimused epistemoloogia (teadmise õigsus), metafüüsika (mis on olemas) ja teoloogia (jumalaomadused). Nagu artiklis mainitud, on René Descartes ja teised mõtlejad arutlenud kõike teabliku jõu ja (võimaliku) jumaliku garantii üle. George Berkeley kritiseeris mõningaid selliseid ideid ning leidis, et taju ja reaalsus on keerulisemad kui „kõiketeadva“ seisukoht lubaks.

Miks „Jumala pilk“ võib olla probleemne?

• Vähendab dialoogi ja kriitikat — inimesed ei tunne vajadust püüelda uute tõendite või alternatiivsete seletuste poole.
• Petab eksitusest — absoluutsus annab vale turvatunde ja võib kaasa tuua halbu otsuseid, eriti kui algne eeldus on vigane.
• Võimendab autoriteeti — hüperkeskendunud autoriteet võib taltsutada eriarvamusi ja edendada dogmatismi.

Kuidas „Jumala pilku“ vältida või maandada?

Mõned praktilised soovitused:

• Tunnista teadmiste piiranguid ja ebakindlust (epistemiline alandlikkus).
• Küsi ja kaalu vastuargumende — motiveeri debatti ja mitmekesiseid andmeid.
• Praktilises uurimistöös kasuta läbinähtavaid meetodeid, reprodutseeritavust ja ebaõnnestumiste raporteerimist.
• Kirjanduses mõtle vaatepunkti valiku ja selle õigustamise peale — kas omnitsientsus teenib loo eesmärki?
• Meditsiinis kaasake patsiente otsustesse ning kontrollige oma diagnoose kolleegide ja lisauuringute abil.

Konkreetsed näited ja tähelepanekud

Wikides võib „GodKing“ olla kasutajast tulenev nähtus: inimene, kelle seisukohad saavad standardiks, ilma et toimuks tasakaalustatud arutelu. Sellisel juhul tuleb kogukonnal rakendada läbipaistvaid reegleid, neutraalset modereerimist ja allikaid kontrollivaid protseduure.

Kirjanduse puhul on omnitsientsus tihti võimas tööriist, kuid kaasaegsemad romaanid eelistavad sageli piiratud või mitme vaatepunktiga jutustust, sest see peegeldab empaatilisemat ja keerulisemat inimkogemust.

Kokkuvõte

"Jumala pilk" kirjeldab hoiakut või stiili, mis väidab täielikku teadmist ja tõde. Kuigi selline seisukoht võib mõnikord olla selgitav või autoriteeti toetav, kaasneb sellega märkimisväärseid riske: dogmatism, eksitused ja avaliku diskursuse vaesumine. Parimaks lähenemiseks peetakse teadlikkust teadmiste piiridest, argumentide mitmekesisust ja avatust kriitikale — nii säilib nii intellektuaalne ausus kui ka ühiskondlik vastutustunne.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Jumala silmapilk?

K: Kuidas ilmneb see religioonis?

K: Kuidas ilmneb see kirjanduses?

K: Kuidas ilmneb see teaduses?

K: Kuidas ilmneb see meditsiinis?

K: Kuidas ilmneb see eetikas?

K: Mis on viimase näite erijuhtum?

Otsing