Guy Fawkes (13. aprill 1570 – 31. jaanuar 1606), mõnikord tuntud ka kui Guido Fawkes, oli Inglismaa roomakatoliku revolutsionääride rühma liige, kes osales 1605. aasta püssirohu vandenõus. Tema ja kaasvandenõulaste eesmärk oli tappa kuningas James I, hävitada parlament ja asendada valitsus katoliku-monarhiga, keda nad loodeti hiljem installida.
Taust ja motiiv
Suur osa vandenõulasi oli püsivate diskrimineerivate seaduste ja usuvastase surve all, mida katoliiklased Inglismaal kandsid pärast reformatsiooni ning Elizabeth I ja tema järglaste ajal. Nad lootsid radikaalse sammu kaudu muuhulgas sundida riigikorda muutma ja taastada katoliku mõjuvõim. Vandenõu planeeriti nii, et kuningas ja parlament oleksid sirgelt kohal riiklike aktuste – riigipühade ja avamise – ajal, et maksimaalne arv kõrgeid isikuid hävitataks.
Planeerimine ja rollid
Vandenõu juhtide hulka kuulusid mitmed tuntud isikud (peamine juht oli Robert Catesby, lisaks veel mitmed sõbrad ja endised sõjaväelased). Guy Fawkes oli vandenõus tähtis sellepärast, et tal oli sõjane kogemus ja oskused püssirohu käsitlemisel — ta oli teeninud Hispaania võimude vastu Flandrias ja teadis lõhkavate ainete valmistamist. Plaan nägi ette püssirohu asetamist keldrisse otse House of Lords (parlamendi ülemkoja) alla ning selle süütamist kuninga ja parlamendi koosolekul.
Avastamine, arreteerimine ja kohtuprotsess
Suur vandenõu avastati üsna lõplikult 5. novembri hommikul 1605, kui parlamendi eelselt kontrollilt leiti keldrist suur kogus püssirohtu (tavapäraselt mainitakse kokku 36 tünni püssirohtu). Fawkes tabati, kui ta valvas keldris, ootamas ühtset ajastust plahvatuseks. Teda piinati, et panna teda paljastama teiste vandenõulaste nimed. Pärast kiiresti korraldatud protsessi mõisteti mitmed (kokku kaheksa meest) süüdi riigireetmise eest ja nad saadeti kohtusse.
Täideviimine ja järelmõjud
Kohtuotsused olid karmid: süüdistatuid karistati traditsioonilise ja šokeeriva karistuse — poomise, kõhuõõne lõikamise ja kehade neljaks jagamise — kuju järgi. Enamik hukati Londonis Westminsteris. Guy Fawkes suutis vältida täielikku avalikku karistust: ta suri enne seda, kui karistus täielikult rakendati — ta hukkus, kui ta hüppas või kukkus tellingust maha ja murdis endale kaela, vältides seeläbi kättesaamatut piinamist ja avalikku alandamist; ajaloolised allikad esitavad selle protsessi veidi erinevalt, kuid tavasõlmena mainitakse, et ta nii pääses osaliselt eelpool nimetatud hullust karistusest (tappis end on mõnedes kirjeldustes kasutatud väljend).
Karistatud vandenõulaste jäänused jaotati sageli kuningriigi eri nurkadesse hoiatusena potentsiaalsetele järgijatele. Peamine organiseerija Robert Catesby, sai surma vandenõu kukutamise järel lahingus ja põgenemise katsel – osa silmapaistvatest vastuoludest kirjeldab, et teda tabasid ringi olnud tugevused, sealhulgas Worcesteri šerif ja tema mehed.
5. november ja traditsioonid
Seda päeva, 5. novembrit 1605, meenutatakse Ühendkuningriigis igal aastal Guy Fawksi öösel. Inimesed teevad suuri lõkkeid, süütavad ilutulestikke ja põletavad Fawkesi (tuntud kui "mees" või "guy") figuure. Traditsioonilise meelelahutuse hulka kuuluvad ka rahvapärased laulusalmid ja riimid, näiteks tuntud ingliskeelne luuletus "Remember, remember the Fifth of November".
5. novembri kommetel on ajalooliselt olnud ka terav anti‑katoliku varjund — rahvaüritused toonitasid vandenõu nurjumist ja katoliku allüürimist kui ohumärki riigile. Aja jooksul on pidustused muutunud peamiselt sotsiaalseks ja pereürituseks, kus rõhutakse lõkketulest, ilutulestikust ja kogukonnaüritustest. Sõna "guy" inglise keeles sai seosest Guy Fawkesi effigist tähenduse 'veidrik' või 'mees', mis hiljem laienes tavaliselt meessoost isiku tähistamiseks neutraalse või iroonilise varjundiga.
Pärand ja kultuuriline tähendus
Guy Fawksi ja püssirohu vandenõu lugu on jäänud osaks rahvapärimusest, poliitilisest mälust ja kultuurist. Viimasel ajal on Guy Fawksi kuju ja tunnusmask (mida populariseeris koomiks ja film "V for Vendetta") saanud utoopilise ja protesti‑ikooni tähenduse — see on kasutusel meeleavaldustes ja internetiaktivismis (näiteks rühmitus Anonymous) kui sümbol võimu vastu seisja vastupanust. Samas on mälestus 5. novembril ka meeldetuletus sellest, kui vägeva ja verise tulemiga võivad olla poliitilised saladused ja religioossed konfliktid.
