Riputamine, tõmbamine ja veerandamine: Inglismaa julm surmakaristus ja ajalugu

Mis see karistus oli?

Püsti riputamine, hukkamine ja veerandamine oli Inglismaal karistus, mida peamiselt rakendati riigireetmises süüdi mõistetud meeste suhtes. See varjutas oma aega äärmise julmuse ja rituaalse iseloomuga — karistuse eesmärk oli lisaks karistamisele ka avalik hirmutamine ja näide teistele.

Karistuse etapid

Täielik karistus koosnes tavaliselt järgmistest sammudest:

1. Tavaliselt lohistati ta hobuse abil puust raamil kohale, kus ta pidi avalikult surma saama. See on üks võimalik tähendus sõnale "tõmmatud". Tõmbamine võis aga tähendada ka sisemiste organite eemaldamist — mõlemad tähendused on ajaloolistes allikates esindatud.
2. Lühiajaliselt või peaaegu surmani kaela külge riputatud (ülespandud), sageli selliselt, et kael ei murduks (nn lühike langetus), et tagada elus säilimine järgnevateks operatsioonideks.
3. Eemaldatud riputamisest ja asetatud lauale. Veel elusana lõigati ohvri kõht lahti ning eemaldati tema sooled ja suguelundid — see on teine tähendus sõnale drawn (vt ka Oxford English Dictionaryle). Eemaldatud organid põletati tavaliselt leekides vangil silme ees.
4. Ohvri pea lõigati maha ja ülejäänud keha lõigati neljaks ehk veerandati (quartered).

Kuhu kehaosad pandi ja miks

Tavaliselt pandi viis kehaosa (neli kehaosa ja pea) avalikult välja eri paikadesse linna või maa piirkondades, et heidutada potentsiaalseid reetureid. Kuulsamatel juhtudel, nagu William Wallace'i puhul, saadeti kehaosad riigi eri paikadesse ja pea võis olla väljapandud prominentsemal kohal. Selline väljapanek oli karistuse osa ja avalik sõnum võimu ja õiguskorra kohta.

Õiguslikud ja ajaloolised muutused

Karistuse praktika hakkas 19. sajandil järk-järgult muutuma. Mõned ametlikud reformid vähendasid vangide otsest elus kannatamist: pärast seadusandlikke muudatusi 1814. aastal mõisteti mõnel juhul süüdimõistetud mees esialgu välja riputamisega kuni surmani, selle asemel et ta elusalt kõhtu lõigataks ja organid eemaldataks. Avalike väljapanekute ja postmortaalsete karistuste kasutamine vähenes: surnukehade avalik väljapanek (sõltuvalt meetodist) keelustati järk-järgult ja lõplikult 19. sajandi jooksul — lõplik lõpetamine toimus 1843. aastal avalike väljapanekute puhul ning karistuse formaalse kadumise protsess jätkus kuni 1870. aastani.

Sõna „drawn” tähendus ja terminoloogia

Kaasaegsed ajaloolased vaidlevad sageli selle üle, kas terminit "tõmbamine" mõeldi vedamise (transportimine hukkamiskohta) või sisemuse eemaldamise tähenduses. William Wallace'i kohtuprotsessi ametlikes dokumentides eristatakse aga kahte ladinakeelset terminit: "detrahatur" (tõmbamise kui transpordi kohta) ja "devaletur" (sisemuse eemaldamise kohta), mis näitab, et mõlemad tähendused eksisteerisid ja et sisemuse eemaldamine oli karistuse osa.

Oxfordi inglise sõnaraamat märgib mõlemaid tähendusi ja osutab, et paljudes hukkamisjuhtumites on ebaselge, kumb tähendus on mõeldud; kui mainitakse hanged ja seejärel drawn, siis sageli viidatakse organite eemaldamisele.

Protseduuri üksikasjad

Tavaliselt kasutati lühikest kukutust, et vältida emakakaela murdumist — eesmärk oli, et inimene oleks veel elus, kui talle tehti järgnev operatsioon. Sageli toodi inimene lauale veel elusana; mõnikord oli ta juba teadvuseta või surnud. Kui oli vaja elustada, kasutati näiteks veepritsimist. Pärast suguelundite eemaldamist tehti kõhus suur lõige ja sooled keerati välja spetsiaalse seadme või käsitsi. Iga organ põletati kannatanu silme ees; peale täielikku tühjendamist lõigati pea maha ja keha jagati neljaks. Pea sageli saadeti väljapanekuks Londoni Towerisse või mõnda muud märgitud kohta, teised tükid viidi riigi eri osadesse. Pea säilitamiseks keedeti see mõnikord soolvees, veerandid aga sageli immutati pigi või muude ainetega, et need kauem vastu peaksid.

Õiguspraktika ja kohtud

Old Bailey kohtuprotsesside protokollid ja teised dokumendid näitavad, et kohtunikud ja ametnikud olid mõnikord terminoloogia suhtes segaduses — kohtulahendites võib kohata vorme nagu "tõmmatud, hirtatud ja karistatud". Samas on säilinud selgeid kirjeid, mis kirjeldavad karistuse kõiki etappe. Näiteks Thomas Wallcot'i, John Rouse'i, William Hone'i ja William Blake'i 12. juuli 1683. aasta protsessi protokoll lõpeb nii:

Siis võeti vastu järgmine otsus: nad pidid naasma sinna, kust nad tulid, sealt tõmmati nad tõkkepuude külge ühisele hukkamispaigale ja seal pandi nad kaelast üles, seejärel lõigati nad elusalt maha, nende salajased liikmed lõigati maha ja sooled võeti välja, et neid nende näo ees põletada, nende pead lõigati nende kehast lahti ja nende kehad jagati neljaks, et neid saaks käsutada nii, nagu kuningas heaks arvab.

Kes seda karistust said ja miks see kadus

Karistus oli mõeldud eelkõige meeste jaoks, keda oli süüdistatud kõrges reetmises. Naiste puhul kasutati teistes ajaperioodides mõnikord eraldi ja samuti äärmiselt julma karistust (näiteks põletamine). 19. sajandi reformid ja üldine avalik vastumeelsus ekstreemse avaliku julmuse suhtes viisid selliste rituaalsete karistuste lõpetamiseni — ajapikku asendati need viisil, mis ei hõlmanud postmortaalset laastamist ega avalikku väljapanekut. Tänapäeval vaadeldakse neid praktikaid ajaloo tumedate ja julmade ilmingutena ning need kuuluvad kriminaalõiguse inimsusearvestuse arengu alla.

Ajaloopärand ja mälu

Sellel karistusel on tugev ajalooline tähendus ning seda mainitakse sageli näitena varajasest riigiõiguse ja karistuse äärmuslikkusest. Juhtumid nagu William Wallace on saanud rahvuseepose osaks ja meenutavad, kuidas poliitiline võim ja karistus võisid koos toimida erakordselt jõhkral viisil. Tänapäeva ajaloolased uurivad neid juhtumeid nii õigusajaloolises kui ka sotsiaalkultuurilises kontekstis, et mõista õigussüsteemi arengut ja avaliku hukkamise rolli ühiskonnas.

Küsimused ja vastused

K: Milline oli Inglismaal karistus riigireetmise eest?

K: Millest koosnes kogu karistus?

K: Kuidas otsustati, millised kehaosad pannakse avalikult välja?

K: Kas oli tavaline, et vangid kannatasid kõik etapid elusalt läbi?

K: Kuidas langetasid kohtunikud Old Bailey's karistusi?

Otsing