In re Gault

Ajalugu

Nelja aasta jooksul enne seda, kui ülemkohus tegi otsuse kohtuasjas In re: Gault, otsustas kohus ka mõned teised väga olulised kohtuasjad, mis puudutasid nõuetekohase menetluse õigusi - õigusi, mis inimestel on, kui neid süüdistatakse kuriteos. Need otsused ei kehtinud aga laste suhtes, kelle üle mõisteti kohut alaealiste kohtutes. Norman Dorsen argumenteeris kohtuasja alaealiste kasuks.

Täiskasvanute õigused

Põhiseaduslikud õigused

Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kuuendas muudatuses on sätestatud, et "kõigis kriminaalmenetlustes on süüdistataval õigus ... kaitsja abile". ("Counsel" on juriidiline sõna "advokaat").

Samuti ütleb neljateistkümnes seadusemuudatus, et ükski riik ei tohi võtta üheltki inimeselt "elu, vabadust või omandit ilma nõuetekohase kohtumenetluseta ega keelata kellelegi ... seaduste võrdset kaitset".

Riigikohtu kohtuasjad

Nende kahe muudatuse alusel otsustas Riigikohus need pöördelised kohtuasjad:

• Gideon vs. Wainwright, 372 U.S. 335 (1963): Kohus otsustas, et advokaadi olemasolu on õiglase kohtuprotsessi jaoks vajalik. Ta otsustas, et igal süüdistataval, keda süüdistatakse mis tahes kuriteos, on õigus advokaadile. Kui süüdistataval ei ole võimalik advokaadi eest maksta, peab riik talle tasuta advokaadi määrama.
• Miranda vs. Arizona, 384 U.S. 436 (1966): Kui inimeselt küsitakse, kas ta on toime pannud kuriteo, ei pea ta vastama. Ta ei saa vastamata jätmise eest hätta jääda. Seda nimetatakse õiguseks "enesesüüdistamise vastu" (õigus mitte öelda midagi, mis tõestab, et olete toime pannud kuriteo). Enne ülekuulamist tuleb kahtlustatavale öelda, et ta ei pea vastama ühelegi küsimusele.

Need otsused kehtisid siiski ainult täiskasvanute kohtute suhtes. Kuigi põhiseaduses ei ole kunagi öeldud, et selle õigused kehtivad ainult täiskasvanutele, ei olnud Ameerika kohtud kunagi andnud alaealistele samasuguseid menetlusõigusi nagu täiskasvanutele.

Alaealiste kohtud

Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemis on eraldi kohtud lastele, keda süüdistatakse kuritegude toimepanemises või käitumisprobleemides. Neid nimetatakse "alaealiste kohtuteks".

Igal riigil on oma seadused alaealiste kohtute kohta. Kuid tavaliselt, kui kohtunik otsustab, et laps on "kurjategija", võib kohtunik teha lapsest "kohtu eestkostja". See tähendab, et kohtunik paneb lapse eest vastutuse kohtule ja võtab selle võimu lapse vanematelt ära. Kõige raskemate kuritegude puhul võib kohus otsustada panna lapse erikooli, alaealiste vanglasse või muusse kodust eemal asuvasse programmi ja hoida teda seal kuni 21-aastaseks saamiseni.

Ajal, mil Gerald Gault arreteeriti, oli alaealistel väga vähe õigusi alaealiste kohtusüsteemis. Näiteks võidi nad panna vangi ilma kohtuprotsessita või isegi teadmata, millise kuriteo eest neid süüdistatakse.

Juhtumi tausta

8. juunil 1964 arreteeris politseinik viieteistkümneaastase Gerald Gault'i. Šerif ei öelnud Gault'i vanematele, et ta oli arreteeritud. Ta arreteeriti pärast seda, kui naaber nimega Ora Cook kaebas, et ta sai rõvedat ja vulgaarset telefonikõnet. Sel ajal oli Gault katseajal. Ta oli alates 25. veebruarist 1964 kuueks kuuks tingimisi vangi pandud, kuna ta oli koos ühe teise poisiga, kes varastas naise rahakoti.

Vahepeal tuli Gault'i ema koju ja sai aru, et ta on kadunud. Lõpuks leidis ta ta maakonna laste kinnipidamisasutusest, kuid ei saanud teda koju viia. Ilma, et teda oleks süüdistatud kuriteos, oli Gault pandud alaealiste vanglasse.

Gault on alati öelnud, et tema sõber Ronald Lewis helistas Cookile Gault'i pere haagissuvilast. 2007. aastal ütles Gault, et kui ta kuulis, mida Lewis ütles, viskas ta Lewise välja.

Alaealiste kohtuistungid

Esimene ärakuulamine

Järgmisel hommikul toimus Gault'i esimene kohtuistung kohtunik McGhee ees. Kohtunik McGhee töötas tavaliselt Gila maakonna ülemkohtus (täiskasvanute kohus), kuid sel päeval töötas ta alaealiste kohtus.

Kohtuistungi lõpus ütles kohtunik McGhee, et ta mõtleb, mida teha, ja saatis Gault'i tagasi vanglasse. Gault jäi veel paar päeva vanglasse, seejärel saadeti ta koju. Keegi ei selgitanud kunagi, miks teda vanglas hoiti või miks ta vabastati. Päeval, mil ta koju tuli, sai tema ema teate, et kohtunik McGhee oli määranud uue kohtuistungi.

Teine ärakuulamine

Teisel kohtuistungil otsustas McGhee, et Gault on "kurjategija". See tähendas, et Gault oli rikkunud riigi seadust. McGhee käskis Gault'i saata riiklikusse tööstuskooli, kuni ta saab 21-aastaseks, kui kohus ei otsusta teda enne seda välja lasta. See karistus põhines süüdistusel "kõlvatu telefonikõne". Kui Gault oleks süüdi mõistetud samas kuriteos täiskasvanuna, oleks Arizona seadused lubanud maksimaalselt kahekuulise vangistuse ja 5-50 dollari suuruse trahvi.

Probleemid ärakuulamistega

Gault'i süüdistajat, proua Cooki, ei olnud kummalgi kohtuistungil, kuigi proua Gault oli palunud teda kohale kutsuda, et ta saaks kindlaks teha, kas Gerald või tema sõber oli helistanud. Kohtunik McGhee oli öelnud, et "ta ei pea kohal olema". Kohtunik McGhee ei olnud kunagi öelnud Gault'i vanematele, et nad võivad tuua kohtuistungile advokaadi või kutsuda tunnistajad Geraldi kaitsmiseks.

Samuti ei kirjutanud keegi kummagi kohtuistungi ajal protokolli (protokolli, mis sisaldab täpselt, mida öeldi). Seetõttu ei olnud tõendeid selle kohta, mida Gault või kohtunik McGhee nende kuulamiste ajal ütles. Hiljem ütles kohtunik McGhee, et Gault tunnistas, et ütles proua Cookile midagi "kõlvatut". Mõlemad Gault'i vanemad rõhutasid, et Gerald ei tunnistanud kunagi, et ta oleks midagi valesti teinud.

Habeas corpus apellatsioonkaebus

Sel ajal ei võimaldanud Arizona seadus alaealiste kohtuasjade edasikaebamist. Gault'i vanemad palkasid advokaadi nimega Amelia Lewis, kes esitas Arizona ülemkohtule avalduse habeas corpus'i kohtuotsuse saamiseks. See tähendab, et nad palusid ülemkohtul lasta Gerald vabaks, sest tema vangistus oli ebaõiglane. Ülemkohus saatis juhtumi Arizona ülemkohtusse, tavapärasesse kohtusse, habeas corpus'i arutamiseks. See kohtuistung otsustaks, kas Gault saadeti ebaõiglaselt alaealiste vanglasse.

McGhee argumendid

Kohtuistung toimus 17. augustil 1964. aastal. Gaultsi advokaat küsitles kohtunik McGhee'd tema tegevuse juriidiliste põhjuste kohta. Ta palus McGheel selgitada, milliseid seadusi ta kasutas Geraldi "kurjategijaks" tunnistamiseks.

McGhee andis mitu vastust:

• Gerald kasutas kõlvatuid väljendeid, kui teine isik võis neid kuulda (see oli Arizona Revisjoni seaduse § 13-377 kohaselt väärteo).
• Gerald oli ARS § 8-201(6)(d) alusel rikkunud. Seaduse selles osas öeldi, et delinkventne laps käitub "tavaliselt" (regulaarselt) viisil, mis "kahjustab või ohustab tema enda või teiste inimeste kõlblust või tervist". Tõendina selle kohta, et Gerald oli "tavaliselt" ohtlik, esitas McGhee kaks põhjust:
• Ta ütles, et Gault tunnistas, et on varem teinud "rumalaid kõnesid või naljakaid kõnesid või midagi taolist".
• Kaks aastat varem sai alaealiste kohus teate, et Gault oli varastanud pesapalli kinda ja valetas selle kohta politseile. Kuid kohus ei teinud selle suhtes kunagi midagi, sest puudusid tõendid.

Kohtunik McGhee ütles ka, et Gerald oli juba katseajal. Tema sõnul mängis see tema otsuses rolli.

Kohus jättis habeas corpus'i taotluse rahuldamata. Ta otsustas, et kohtunik McGhee'l oli piisavalt tõendeid ja õiguslikke põhjusi Gault'i vangi saatmiseks.

Apellatsioonkaebus Arizona ülemkohtule

Seejärel esitasid Amelia Lewis ja Gaults apellatsioonkaebuse Arizona ülemkohtule (99 Ariz. 181 (1965)). Neil oli kaks peamist argumenti. Nad väitsid, et Geraldi süüdimõistmine ei olnud seaduslik, sest talle ei antud põhiseaduses sätestatud nõuetekohast menetlusõigust. Samuti väitsid nad, et osariigi alaealiste seaduste kogum, Arizona alaealiste seadustik, oli põhiseadusega vastuolus, sest see ei sisaldanud neid nõuetekohase menetluse õigusi.

Arizona ülemkohus otsustas Gaultsi vastu. Nad ütlesid, et ei alaealiste seadustik ega Geraldi süüdimõistmine ei rikkunud nõuetekohast menetlust.

Apellatsioonkaebus Ameerika Ühendriikide Ülemkohtule

Ameerika Ühendriikide seaduste kohaselt oli Gault'idel vaid üks seaduslik võimalus. See võimalus oli pöörduda Ameerika Ühendriikide ülemkohtusse, kuid selleks oleks neil vaja rohkem advokaate ja see oleks olnud kallis. Ameerika Kodanikuvabaduste Liidu (ACLU) Arizona osakonna juristid võtsid siiski ühendust ja töötasid koos Amelia Lewisega ülemkohtu apellatsioonkaebuse esitamisel. 16. detsembril 1966 läksid nad ülemkohtu ette.

Õiguslikud küsimused

Riigikohus pidi selles kohtuasjas vastama kolmele olulisele õigusküsimusele: konkreetsele küsimusele, üldisele küsimusele ja küsimusele, mis mõjutab kõiki alaealisi ja kohtuid riigis..:

• Konkreetne küsimus: Kas Gerald Gault'i nõuetekohaseid menetlusõigusi rikuti, kui ta mõisteti süüdi ja saadeti alaealiste vanglasse? Kui rikkusid, siis mis peaks temaga juhtuma?
• Üldine küsimus: Kas Arizona alaealiste seadustik oli põhiseadusvastane, kuna see ei andnud alaealistele põhiseaduse neljateistkümnendas muudatuses sätestatud nõuetekohase menetluse õigusi?
• Suurim küsimus: Kas alaealistel on üldse samad õigused kui täiskasvanutel? Kas neljateistkümnes muudatusettepanek kehtis üldse alaealiste kohtumenetluste suhtes?

Otsus

15. mail 1967 hääletas ülemkohus 8:1 Gaultsi kasuks. Nad otsustasid, et Geraldi nõuetekohaseid menetlusõigusi oli rikutud.

Kohtunik Abe Fortas kirjutas kohtu enamusarvamuse. Ta kirjutas:

Kohtunik Fortas märkis, et kui Gerald oleks olnud üle 18 aasta vana ja kui tema üle oleks kohut mõistetud täiskasvanute kohtus, oleks tal olnud palju erinevaid õigusi, sealhulgas käesolevas tabelis toodud õigused.

Kuid kuna ta oli 15-aastane ja oli alaealiste kohtus, ei saanud Gerald ühtegi neist õigustest.

Kohtu arvamuses kirjutas kohtunik Fortas, et ilma nende nõuetekohaste menetlusõigusteta ei saa inimene õiglast kohtuprotsessi, olenemata sellest, mis vanuses ta on. Neljateistkümnes seadusemuudatus ütleb, et "ükski riik ei saa võtta üheltki inimeselt "elu, vabadust või omandit ilma nõuetekohase kohtumenetluseta ega keelata kellelegi ... seaduste võrdset kaitset". Kuna alaealiste kohtud võisid võtta lastelt vabaduse, saates nad alaealiste vanglasse, pidid nad andma alaealistele süüdistatavatele täielikud õigused nõuetekohase kohtumenetluse raames. Samuti pidid nad andma neile "võrdse õiguskaitse" - sama kaitse, mida saaks ka täiskasvanu, keda ähvardab vanglasse sattumine.

Kohus tühistas Geraldi süüdimõistva otsuse ja käskis ta vabastada. Ta oli veetnud kolm aastat tööstuskoolis: kaks aastat ja kümme kuud kauem, kui ta oleks võinud vanglas veeta, kui ta oleks täiskasvanuna süüdi mõistetud.

Kohus tunnistas ka Arizona alaealiste seadustiku põhiseadusega vastuolus olevaks. Nad otsustasid, et alaealiste seadustikud peavad sisaldama nõuetekohaseid menetlusõigusi.

Tähtsus

Enne In re Gault'i kohtuasja oli kuriteos süüdistatavatel alaealistel väga vähe õigusi. In re Gault andis kuriteos süüdistatavatele lastele ja teismelistele nõuetekohase kohtumenetluse õigused, mida alaealistel ei olnud kunagi olnud. Need kaitsemeetmed kehtivad kõigi alaealiste suhtes Ameerika Ühendriikides, mitte ainult Arizonas. Pärast seda otsust tuleb seadusega anda kõigile alaealistele, keda süüdistatakse kuritegudes, neljateistkümnendas muudatusettepanekus sätestatud õigused. Näiteks:

• Neile tuleb teatada, millises kuriteos neid süüdistatakse ja millal nad peavad kohtusse minema, ja seda piisavalt aegsasti, et nad saaksid valmistuda (näiteks töötada välja kaitse või hankida advokaadi).
• Alaealisele ja tema vanematele tuleb rääkida tema õigusest advokaadile.
• Alaealisel (või tavaliselt tema advokaadil) on õigus küsitleda tunnistajaid, kes väidavad, et ta on süüdi, ja kutsuda oma tunnistajaid, kes väidavad, et ta ei ole süüdi.
• Neid tuleb hoiatada, et nad ei pea vastama küsimustele selle kohta, kas nad on süüdi, isegi mitte kohtus.

Teisisõnu, kohtuasjas In re Gault otsustati, et iga alaealiste kohus riigis peab järgima neljateistkümnendat muudatust.