Inkubid: keskaja deemonid, seksuaalvaimud ja legendid
Avasta inkubide müstika: keskaja deemonid, seksuaalvaimud, Merlini legendid ja uskude varjatud pärand — hirm, kirg ja üleloomulikud lood.
Keskajal uskusid Euroopa inimesed, et inkubid (üks inkubus, mitu inkubi) olid meessoost deemonid. Oli ka naissoost deemoneid, keda nimetati succubideks. Nad lamasid magavate inimeste peal, et nendega seksuaalvahekorda astuda. Nad tegid seda ka teiste inkubide tegemiseks. Samal ajal, kui nad oma ohvriga seksisid, võtsid nad selle energiat, et end ülal pidada. Mõnikord võis inkubusega seksimise tulemuseks olla laps, nagu näiteks Merlini legendis. Mõnede allikate kohaselt võib inkubuse ära tunda selle ebaloomulikult külma peenise järgi. Religioosse traditsiooni kohaselt võib korduv seksuaalvahekord sellise vaimuga nii meestel kui ka naistel põhjustada halba tervist või isegi surma.
Sõna inkubus pärineb ladinakeelsest verbist "incubare", mis tähendab "lamama" või "peal pesitsema". Keskaegsed tekstid ja kiriklik kirjandus kirjeldasid neid olendeid nii moraalse kui ka meditsiinilise ohuna. Demonoloogid, teoloogid ja rahvaarstid eraldasid inkubid teistest kurjadest vaimudest, pannes rõhku nende võimele tekitada öiseid ahistusi, erektsioone, viljatust, haigusi ja isegi surnuile-laostumist ehk katkemist tervises.
Praktilises elus seostati inkubusi ja succubuseid sageli unehäiretega, õudusunenägudega ning öise lämbumise või ärkvelolemise ajal kogetud halvatusega. Tänapäeva teadus seletab sarnaseid kogemusi tihti kui unehalbustust (sleep paralysis) ja hypnagogilisi hüpnohüpnootilisi nägemusi, kus inimene ärkab või uinub ja kogeb tegelikkuse ja unenäo vahelisi kujutlusi.
Keskaegses õigus- ja usukirjanduses said inkubid ka konkreetseid tagajärgi: kellegi süüdistamine vaimude poolt rünnaku sooritamises võis viia ka nõiaküttimise ja kohtuprotsessideni. Raamatud nagu Malleus Maleficarum andsid nõu, kuidas vaenulikke vaime ära tunda ja tõsta esile kaitsemeetmeid—see kõik aitas kinnistada uskumusi inkubite ja succubide olemasolu kohta.
Mida inimesed omal ajal tegid, et end kaitsta või rünnakuid ära hoida? Levinud olid järgmised võtted:
- palved, eksortsismid ja kiriklikud rituaalid;
- püha vesi, reliikviad ja krutsifiksid voodi lähedal;
- amuletid, rauast esemed või küüntest, mis pidi kurje vaime peletama;
- loitsutused ja folkloorist pärinevad nõuanded, näiteks voodi ümber ringi tõmbamine või teatud taimede kasutamine.
Inkubi-legendidel on tugevad paralleelid teiste kultuuride öiste vaimujuttudega: läänemeresoome, germaani ja semiitlikus pärimuses esinevad sarnased näod (näiteks Lilithi kujund rahvapärimuses või "mare" sõna inglise keeles, mis on seotud öise surumisega). Samuti on paljud modernsed kirjanduse ja kinokunsti tegelased ja teemad saanud inspiratsiooni inkubi/succubi motiividest.
Tänapäeva vaatenurgast on oluline eristada ajaloolisi uskumusi ja nende sotsiaalseid tagajärgi ning kaasaegseid meditsiinilisi tõlgendusi. Kuigi inkubid kui iseseisvad väeolendid ei kuulu teaduslikeks seletusteks, selgitavad psühholoogia ja uneuuringud, miks inimesed võisid öiseid rünnakuid kogeda ja neid vaimseteks olenditeks tõlgendada. Samas räägivad need legendid palju ka ühiskonna hirmudest, seksuaalsuse ja süü tunnetest ning sellest, kuidas rahvuskultuur ja usk loovad seletusi inimese keerulistele kogemustele.
Inkubus
Legendide päritolu
Inkubuse legendidele on leitud erinevaid seletusi. Keskajal muretsesid inimesed palju pattude pärast, eriti naiste seksuaalsete pattude pärast. Ohvrid võisid kogeda ärkamisunenägusid või uneparalüüsi. Ka öist erutust, orgasmi või öist emissiooni võis seletada sellega, et olendid põhjustavad muidu süütunnet tekitavat ja eneseteadlikku käitumist. Inkubide mõju võidi kasutada ka selleks, et selgitada, kuidas rasedused toimuvad väljaspool abielu; sellised rasedused olid sageli "seletamatud".
Ohvrid, kes väitsid, et on langenud inkubi mõju alla, võisid tegelikkuses olla reaalse isiku poolt toime pandud seksuaalse rünnaku ohvrid. Vägistajad võisid magavate naiste vägistamist omistada deemonitele, et karistusest pääseda. Sõber või sugulane võis ohvrile unes kallale minna. Ohvritele ja mõnel juhul ka vaimulikele võis olla lihtsam seletada rünnakut üleloomuliku päritoluga, mitte aga seista silmitsi mõttega, et rünnaku põhjustas usaldusväärne isik.
Muistsed ja religioossed kirjeldused
Üks varaseimaid viiteid inkubusele pärineb Mesopotaamiast sumeri kuningate nimekirjast, umbes 2400. aastast, kus kangelase Gilgameši isa on loetletud Lilu (Lila) nime all. Räägitakse, et Lilu häirib ja võrgutab naisi nende unes, samas kui Lilitu, naissoost deemon, ilmub meestele nende erootilistes unenägudes. Samuti ilmuvad kaks teist deemonit: Ardat lili külastab öösel mehi ja sünnitab neilt kummituslapsi. Irdu lili, on Ardat lili meessoost vaste. Ta külastab öösel naisi. Need deemonid olid algselt tormidemonid. Kuna etümoloogiat tõlgendati valesti, hakati neid hiljem pidama öisteks deemoniteks. Samuti peetakse vampiirideks, mis on teine deemoni vorm, mis väidetavalt joob oma ohvritelt verd.
Mõnede arvates ei ole inkubid ja succubid eri soost, vaid sama deemon, kes suudab oma sugu vahetada. Succubus võis magada mehega ja koguda tema spermat ning seejärel muutuda incubuseks ja kasutada seda seemet naiste peal. Nende järeltulijaid peeti paljudel juhtudel üleloomulikeks, isegi kui tegelik geneetiline materjal pärines algselt inimestelt.
Paljudes lugudes väidetakse, et inkubus on biseksuaalne, kuid mõnedes lugudes väidetakse, et ta on rangelt heteroseksuaalne ja peab meesohvri ründamist kas ebameeldivaks või kahjulikuks. Samuti on palju lugusid, mis käsitlevad meeste või naiste kehadesse varjule asunud inkubide või succubide manitsemise katseid.
Mõnikord öeldakse, et inkubid suudavad lapsi eostada. Sellise liidu poolinimese järeltulijat nimetatakse mõnikord kambioniks. Kõige kuulsam legend sellisest juhtumist on Merlini, kuulsa Arturi legendi võluri kohta.
Malleus Maleficarum'i kohaselt on eksortsism üks viiest viisist, kuidas inkubide rünnakutest jagu saada, teised on sakramentaalne ülestunnistus, ristimärk (või ingelliku tervituse lausumine), kannatanu viimine teise kohta ja ründava olendi ekskommunikatsioon, "mis on ehk sama, mis eksortsism". Teisalt väitis frantsiskaani munk Ludovico Maria Sinistrari, et inkubid "ei allu eksortsistidele, nad ei karda eksortsismi, ei näita mingit aukartust pühade asjade ees, mille lähenemisel nad ei ehmuta neid vähimalgi määral".
Küsimused ja vastused
K: Mida uskusid inimesed Euroopas keskajal inkubusest?
V: Keskajal uskusid Euroopa inimesed, et inkubid olid meessoost deemonid.
K: Kas oli ka naissoost deemoneid ja kuidas neid nimetati?
V: Jah, olid ka naissoost deemonid, keda kutsuti succubideks.
K: Mida tegid inkubid uskumuse järgi magavate inimestega?
V: Inkubid lamasid magavate inimeste peal, et nendega seksuaalvahekorda astuda.
K: Mis oli inkubide eesmärk seksuaalvahekorras inimestega?
V: Inkubid seksisid inimestega, et teha teisi inkubisid ja tühjendada ohvri energiat, et end ülal pidada.
K: Kas inkubusega seksimise tulemuseks võib olla laps?
V: Jah, mõnikord võib inkubusega seksimise tulemuseks olla laps, nagu Merlini legendis.
K: Milleni võib usundilise traditsiooni kohaselt viia korduv vahekord inkubusega?
V: Religioosse traditsiooni kohaselt võib korduv seksuaalvahekord inkubusega nii meeste kui ka naiste poolt põhjustada halba tervist või isegi surma.
K: Kuidas saab inkubust mõne allika kohaselt tuvastada?
V: Mõned allikad ütlevad, et inkubuse võib tuvastada tema ebaloomulikult külma peenise järgi.
Otsige