Keskajal uskusid Euroopa inimesed, et inkubid (üks inkubus, mitu inkubi) olid meessoost deemonid. Oli ka naissoost deemoneid, keda nimetati succubideks. Nad lamasid magavate inimeste peal, et nendega seksuaalvahekorda astuda. Nad tegid seda ka teiste inkubide tegemiseks. Samal ajal, kui nad oma ohvriga seksisid, võtsid nad selle energiat, et end ülal pidada. Mõnikord võis inkubusega seksimise tulemuseks olla laps, nagu näiteks Merlini legendis. Mõnede allikate kohaselt võib inkubuse ära tunda selle ebaloomulikult külma peenise järgi. Religioosse traditsiooni kohaselt võib korduv seksuaalvahekord sellise vaimuga nii meestel kui ka naistel põhjustada halba tervist või isegi surma.
Sõna inkubus pärineb ladinakeelsest verbist "incubare", mis tähendab "lamama" või "peal pesitsema". Keskaegsed tekstid ja kiriklik kirjandus kirjeldasid neid olendeid nii moraalse kui ka meditsiinilise ohuna. Demonoloogid, teoloogid ja rahvaarstid eraldasid inkubid teistest kurjadest vaimudest, pannes rõhku nende võimele tekitada öiseid ahistusi, erektsioone, viljatust, haigusi ja isegi surnuile-laostumist ehk katkemist tervises.
Praktilises elus seostati inkubusi ja succubuseid sageli unehäiretega, õudusunenägudega ning öise lämbumise või ärkvelolemise ajal kogetud halvatusega. Tänapäeva teadus seletab sarnaseid kogemusi tihti kui unehalbustust (sleep paralysis) ja hypnagogilisi hüpnohüpnootilisi nägemusi, kus inimene ärkab või uinub ja kogeb tegelikkuse ja unenäo vahelisi kujutlusi.
Keskaegses õigus- ja usukirjanduses said inkubid ka konkreetseid tagajärgi: kellegi süüdistamine vaimude poolt rünnaku sooritamises võis viia ka nõiaküttimise ja kohtuprotsessideni. Raamatud nagu Malleus Maleficarum andsid nõu, kuidas vaenulikke vaime ära tunda ja tõsta esile kaitsemeetmeid—see kõik aitas kinnistada uskumusi inkubite ja succubide olemasolu kohta.
Mida inimesed omal ajal tegid, et end kaitsta või rünnakuid ära hoida? Levinud olid järgmised võtted:
- palved, eksortsismid ja kiriklikud rituaalid;
- püha vesi, reliikviad ja krutsifiksid voodi lähedal;
- amuletid, rauast esemed või küüntest, mis pidi kurje vaime peletama;
- loitsutused ja folkloorist pärinevad nõuanded, näiteks voodi ümber ringi tõmbamine või teatud taimede kasutamine.
Inkubi-legendidel on tugevad paralleelid teiste kultuuride öiste vaimujuttudega: läänemeresoome, germaani ja semiitlikus pärimuses esinevad sarnased näod (näiteks Lilithi kujund rahvapärimuses või "mare" sõna inglise keeles, mis on seotud öise surumisega). Samuti on paljud modernsed kirjanduse ja kinokunsti tegelased ja teemad saanud inspiratsiooni inkubi/succubi motiividest.
Tänapäeva vaatenurgast on oluline eristada ajaloolisi uskumusi ja nende sotsiaalseid tagajärgi ning kaasaegseid meditsiinilisi tõlgendusi. Kuigi inkubid kui iseseisvad väeolendid ei kuulu teaduslikeks seletusteks, selgitavad psühholoogia ja uneuuringud, miks inimesed võisid öiseid rünnakuid kogeda ja neid vaimseteks olenditeks tõlgendada. Samas räägivad need legendid palju ka ühiskonna hirmudest, seksuaalsuse ja süü tunnetest ning sellest, kuidas rahvuskultuur ja usk loovad seletusi inimese keerulistele kogemustele.
