Jöns Jakob Berzelius (20. august 1779 – 7. august 1848) oli tuntud rootsi keemik, keda peetakse üheks kaasaegse keemia rajajaks. Tema töö aitas kinnistada aatomihüpoteesi ja ta mängis keskset rolli keemia kui täppisteaduse kujunemisel. Berzeliust, John Daltoni ja Antoine Lavoisier'd peetakse kaasaegse keemia isadeks.
Haridus ja ametialane areng
Berzelius sündis Linköpingis Östergötlandis. Ta õppis ja lõpetas Uppsala ülikooli arstina, kuid tema huvi keemia ja katsete vastu viis ta peagi keemiatööde juurde. 1807. aastal nimetati ta Stockholmi kirurgiakooli meditsiini- ja kirurgiaprofessoriks. 1810. aastal sai sellest instituudist Medico-Chirurgiska Institutet (hilisem Karolinska Instituut) ning Berzeliusest sai keemia ja farmaatsia professor.
Teadustöö ja avastused
Berzelius tegi ulatuslikke katseid anorgaaniliste ja orgaaniliste ühenditega. Varsti pärast Stockholmi saabumist koostas ta oma meditsiiniüliõpilastele suunatud keemiaõpiku, mille kaudu tutvustas ta ka süsteemset laboratoorset metoodikat. Katsete käigus leidis ta, et anorgaanilised ühendid koosnevad erinevatest elementidest, mida saab väljendada massiprotsentides. Selle põhjal koostas ta 1828. aastal suhteliste aatommasside tabeli, kus määras hapniku massiks 100. See tabel hõlmas kõiki tollal tuntud elemente ning andis tugevat tõendit, et keemilised ühendid koosnevad aatomitest, mis ühinevad täisarvulistes proportsioonides.
Berzelius on tuntud ka oma keemiliste elementide märkide ja keemilise notatsiooni välja töötamise poolest. Oma katsete hõlbustamiseks lõi Berzelius keemiliste märkmete süsteemi. Selles märgistusviisis anti elementidele lihtsad kirjalikud tähised, näiteks O hapniku jaoks või Fe raua jaoks. Elementide proportsioonid näidati numbritega. See on sama põhisüsteem, mida kasutatakse ka tänapäeval. Ainus erinevus on see, et Berzelius kasutas tänapäeval kasutatava allkirjaja numbri (näiteks H2) asemel ülaindeksit.
Berzelius avastas ja eraldas mitu uut elementi oma laboris: räni, seleen, toorium ja tseerium. Lisaks töötasid tema juures tegutsenud õpilased ja kaastöötajad, kes avastasid teisi oluline elemente — nende hulgas olid ka liitium ja vanaadium. Tema avastused sündisid sageli keeruka analüüsi ja happe-aluse keemiatehnika abil, mis oli tol ajal tipptasemel laboritöö.
Orgaanikakeemia ja terminoloogia
Berzelius eristas selgelt orgaanilisi (peamiselt süsiniku sisaldavaid) ja anorgaanilisi ühendeid ning aitas arendada meetodeid orgaaniliste ainete analüüsiks. Ta toetas ja aitas Gerhardus Johannes Mulderit orgaaniliste ühendite, nagu kohvi, tee ja paljude valkude, keemilisel koostisel põhineval uurimisel. Termin "valk" (rootsi keeles 'protein' tõlkes 'valk') ning selle mõiste kujunemine on seotud Berzeliuse ja Mulderi aruteludega: Mulder märkas, et paljud valgud andsid sarnase koostise ja võisid olla väga suurte molekulide eri variandid, ning Berzelius aitas seda mõistet keemiliselt sõnastada.
Metoodika, mõjukus ja pärand
Berzelius oli hea kirjatööoskuse ja täpsuse poolest: ta kirjutas palju teaduslikke artikleid, koostas ülevaateid ning laialdasi praktilisi juhendeid laboritööks. Ta aitas paljusid juhtivaid teadlasi, sealhulgas Claude Louis Bertholletit, Humphry Davyd, Friedrich Wöhlerit ja Eilhard Mitscherlichi, samuti palju vähem tuntud uurijaid, edendades nende tööde levikut ja aktsepteerimist. Tema mõtted elektrochemilise dualismi ja reaktsioonide seletamise kohta mõjutasid keemia teooriaid sajandiks edasi.
Berzelius oli ka akadeemiliselt tunnustatud: ta oli Rootsi Teaduste Akadeemia liige ning tema meetodid ja sümboolika jäid keemias aluseks. Ta suri 1848. aastal, jättes maha tugeva pärandi – nii praktiliste laborimeetodite, täpse aatomimasside tabeli kui ka keemilise kirjutusviisi kujundajana, mis lihtsustas ja standardiseeris keemilise informatsiooni edastamist kogu maailmas.
