Józef Piłsudski — Poola riigimees, iseseisvuse taastaja ja väejuht (1867–1935)

Józef Klemens Piłsudski (5. detsember 1867 – 12. mai 1935) oli üks tähtsamaid 20. sajandi alguse Poola riigimehi, sõjaväeline juht ja iseseisvuse taastaja. Ta mängis keskset rolli Poola taasloomisel pärast üle sajandi kestnud jagunemist ning oli riigi poliitikas ja armees olulise mõjuga kuni oma surmani.

Varajane elu ja poliitiline kujunemine

Piłsudski sündis 1867. aastal väikeses aadliperekonnas Vene tsaari võimu all olnud alal (tänapäeva Leedu territooriumil). Ajal, mil aastatel 1795–1918 ei olnud Poolal iseseisvat riiki, oli see jagatud kolmeks suureks võimupiirkonnaks: Venemaa, Preisimaa (hilisem Saksamaa) ja Austria-Ungari. Kuigi Vene võim püüdis tsensuse ja assimileerimise kaudu põliseid rahvuslikke tundeid murda, kasvas Piłsudski üles tugevalt patriootlikus õhkkonnas.

Noorena asus ta radikaalsetesse sotsialistlikesse ringkondadesse ja osales tegevuses, mis oli suunatud vene tsaari-võimu vastu. 1887. aastal arreteeriti ta seoses abistusega vandenõulistele ja ta saadeti Siberisse sunnitööle (katorga). Pärast kättemaksuvangla perioodi naasmist jätkas ta poliitilist tegevust ja tegeles üha enam organiseerumisega, mis pidi valmistama ette Poola iseseisvumist.

Tegevus enne ja Esimese maailmasõja ajal

Piłsudski oli üks Polska Partia Socjalistyczna (PPS) asutajaliikmete ja aktiivsete organisatsioonide loojatest. Ta toetas nii poliitilist tööd kui ka sõjalikke ettevalmistusi — uskudes, et iseseisvuse saavutamiseks on vaja nii poliitilist juhtimist kui ka relvastatud jõudu.

Esimese maailmasõja puhkemisel 1914. aastal valis Piłsudski strateegiliselt liitumisega Austria-Ungari poolega, sest see andis tema arvates parema võimaluse võidelda Vene impeeriumi vastu ja luua tingimused Poola iseseisvuseks. Selle ajaga on seotud ka tema juhitud Polish Legions, mis võitlesid peamiselt idatiiva vastu. Sõja käigus muutusid keeruliseks suhted Saksa ja Austria võimudega; 1917. aastal keelustati Piłsudski ja ta arreteeriti ning internatiiviti (Magdeburgi vanglasse), kuna ta keeldus sakslastele täielikku lojaalsust vandumast. 1918. aastal, pärast Saksamaa kui tsentraali kaotust ja punastamat poliitilisi kõikumisi, vabastati ta ning ta saabus novembris Varssavisse.

Iseseisvuse taastamine ja riigivalitsemine

Novembris 1918 osales Piłsudski ajutise võimu korraldamises ja temast sai ülem ehk Naczelnik Państwa (riigipea-laadne amet), ehkki formalselt ei olnud ta president. Ta oli samuti sõjaväeülem ja mängis keskset rolli järgnevatel aastatel toimunud sõjalistes konfliktides, sealhulgas 1919–1921 toimunud Poola-Nõukogude Venemaa sõjas, mille tuntuim episood on 1920. aasta Vistula lahing (nn "imes Vistula ääres"), kus Piłsudski juhtimisel saavutatud võit kindlustas Poola iseseisvuse ähvardava Nõukogude sissetungi eest.

Poola poliitiline olukord pärast iseseisvuse taastamist oli ebastabiilne. Esimeseks ametlikuks presidendiks valiti Gabriel Narutowicz, kuid ta mõrvati paari päeva pärast ametisseastumist. Sellele järgnes Stanisław Wojciechowski. Piłsudski jäi rahva ja eriti sõjaväe seas populaarseks ning paljud toetusid tema tugevama juhtimise ideele.

1926. aasta riigipööre ja hilisem mõju

1926. aasta mais juhtis Piłsudski relvastatud riigipööret (nn Mai riigipööre, "Przewrót majowy") — põhjenduseks toodi sisuline poliitiline lõhestatus ja valitsuse ebaefektiivsus. Pärast riigipööret astus ametist tagasi president Wojciechowski; parlament valis Ignacy Mościcki uueks presidendiks, kuid poliitiliselt oli riigi tõeline juht Piłsudski, kes kujundas riigi poliitikat ja sõjalist korraldust. Tema valitsemisajale iseloomulikuks sai nn sanacja (riigi "tervendamise") liikumine, mis püüdis poliitilist elu stabiliseerida, kuid mille käik sisaldas autoritaarseid elemente ja piiranguid demokraatiale.

Pärand ja hinnang

Piłsudski suri 12. mail 1935. aastal ja temast jäi raske ja vastuoluline pärand. Tema toetajad peavad teda Poola vabariigi isandaks ja iseseisvuse taastajaks — meheks, kes suutis ühendada sõjalise ja poliitilise jõu riigi säilitamiseks. Tema kriitikud märkisid autoritaarseid meetmeid, mis piirasid poliitilist pluralismi ja tugevdasid valitseva eliidi positsiooni.

Oluline roll:

• taastatud Poola riigi üks juhtivaid arhitekte;
• sõjalise juhtimise tõttu oluline osa Poola-Vene konfliktide tulemustes (eriti 1920. aastal);
• poliitiliste reformide ja sanacja poliitika algataja 1920. ja 1930. aastatel.

Józef Piłsudski jääb Poola ajalukku kui keerukas ja mõjuvõimas juht — nii armees kui ka poliitikas — kelle otsused aitasid kujundada 20. sajandi Euroopa kaardil uue iseseisva riigi saatust.

Lapsepõlv ja noorus

Joseph Piłsudski sündis 5. detsembril 1867 Zułowos Leedus patriootlikus perekonnas. Tema isa Joseph Wincenty (1833-1902) oli osalenud 1863. aasta jaanuaris toimunud Poola-Leedu ülestõusus Vene võimu vastu. Tema ema Maria (1842-1884) oli pärit kuulsast perekonnast. Tal oli tütar Jadwiga Piłsudska (1920-2014).

Jozef Pilsudski kui üliõpilane

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Jَzef Klemens Pi³sudski?

K: Mis juhtus Poolaga aastatel 1795-1918?

K: Kuidas Pi³sudski poliitikasse sattus?

K: Millise armee lõi Pi³sudski Esimese maailmasõja ajal?

K: Mis juhtus, kui I maailmasõda lõppes?

Otsing