Kumkvaat on väike tsitrusvili, mida eesti keeles nimetatakse sageli ka kumkvaadiks või inglise keeles „kumquat“. Viljapuude rühmast pärit kumkvaadid annavad söödavaid vilju, mida samuti nimetatakse kumquatideks. Need meenutavad teisi tsitrusvilju, kuid on suuruselt tunduvalt väiksemad ja neil on eriline maitseprofiil — hapukas mahl koos magusa koorega.

Kumkvaadid on aeglaselt kasvavad, igihaljad põõsad või väikesed puud, mis on tavaliselt 2,5–4,5 m kõrgused ja tihedate okstega. Mõnel liigil on väikesed okkad. Lehed on tumedad ja läikivrohelised, õied puhtvalged ja väga lõhnavad, sarnanevad tsitruselillele. Tänu tihedale kasvule sobivad kumkvaadid hästi nii dekoratiivse hekkina kui ka konteinerikasvatusesse rõdule või klaaskaetud kasvuhoonesse.

Tähtsamad tüübid

Kõige levinumad sordid on Nagami, Meiwa ja Marumi — igaühel neist on oma eripära:

  • Nagami — piklikud viljad, hapukam, väga külmakindel ja laialt kasvatatav;
  • Meiwa — ümaramad ja magusamad viljad, mõru-magus maitse, sobilik värskelt söömiseks;
  • Marumi — väiksemad, dekoratiivsed viljad ja tugev oksastik.

Päritolu ja levik

Kumkvaadid on pärit Hiinast ja neid mainitakse juba 12. sajandi kirjanduses. Neid on Hiinas ja Jaapanis kaua kasvatatud. Euroopasse tõi neid 1846. aastal Robert Fortune, Londoni aiandusühingu kollektsionäär, ning veidi hiljem jõudsid nad ka Põhja-Ameerikasse.

Kliimatingimused ja talvekindlus

Kumkvaadid on tunduvalt vastupidavamad kui paljud teised tsitrused, näiteks apelsinid. Näiteks Nagami-kumkvaat vajab kuuma suve (25–38 °C), kuid talub külma kuni umbes -10 °C (14 °F). Seetõttu kasvatatakse kumkvaate ka piirkondades, kus teised tsitruselised ei talu külma. Külmadel aladel aitab taime ümbermuldmine, multšimine ja talvekate varustada juuri lisasoojustusega; konteineris kasvatades saab talveks toas või kasvuhoonesse tuua.

Kasutus ja maitse

Kumkvaatide eripära on see, et koor on magus ja söödav koos viljalihaga. Neid süüakse sageli tervelt, aga ka:

  • mooside ja marmelaadide valmistamiseks,
  • kompoteerimiseks ja kandimiseks,
  • lihalihatoitude ja salatite maitsestamiseks,
  • likööride ja limonaadide maitsestamiseks.
Kumkvaatidest tehtud tooted on populaarsed tänu intensiivsele aroomile ja mõrkjashapukale maitsele. Neis on ka C-vitamiini ja kiudaineid, mistõttu lisavad nad dieedile kasulikke toitaineid.

Kultiveerimine ja hooldus

Kumkvaadid eelistavad päikeselist kasvukohta ja parasniisket, hea drenaažiga mulda. Kirjelduslikke juhiseid:

  • Istutamine: vali päikeseline koht ja väleda, huumusrikas muld; konteineris kasva-ta paksematel paindlikel substraatidel.
  • Kastmine: hoia muld ühtlaselt niiske, aga ära lubagi vee seisma.
  • Väetamine: kevadel ja suvel väetada tasakaalustatud tsitrusväetisega.
  • Pügamine: kerge kujunduspügamine pärast saagikoristust või kevadel hoiab võra õhukese ja tervena.
  • Paljundamine: seemnest, pistikutest või noore puu jagamisel; pistikutest paljundamine annab kiiremini omaseid tunnuseid säilitavaid taimi.

Hooldusprobleemid ja haigused

Kumkvaadid on suhteliselt vastupidavad, kuid võivad kannatada tavaliste tsitrusprobleemide all: lehemädanik, jahukaste, putukakahjurid (tugevad lehetäid, skaalakärsakad) ja juuremädanik liiga märjas mullas. Regulaarne kontroll, õige kastmine ja hea õhuringlus vähendavad riske. Nakkuste või kahjurite puhul kasutage sobivaid bioloogilisi või keemilisi tõrjeviise vastavalt vajadusele.

Saagikoristus ja säilitamine

Kumkvaate võib korjata siis, kui viljad on värvi ja maitse järgi küpsed — tavaliselt oranžid kuni kollakad. Säilitada saab neid külmikus mõne nädala jooksul; keedetuna või konserveerituna säilivad need oluliselt kauem. Korralükku korjatud kumkvaadid on kõik koos koorega söödavad ja sobivad hästi ka lauanõu kaunistamiseks.

Kokkuvõte: Kumkvaat on mitmekülgne ja külmakindel tsitrusvili, mis sobib nii maitseelamuseks kui ka dekoratiivseks taimeks. Tänu väikesele kasvule sobib see hästi aeda, rõdule või konteinerisse ning annab huvitava alternatiivi traditsioonilistele apelsinidele ja sidrunitele.