MS Explorer oli ekspeditsioonikriisiilaev, mille tähis MS viitab mootorlaevale. Laev oli maailmas tuntud ka nimede MS Lindblad Explorer (1985) ja MS Society Explorer (1992) all. Algse tellija ja ideeloojana oli Rootsi maadeuurija Lars-Eric Lindblad, kes juhtis laeva kasutuselevõttu kui maailma esimest spetsiaalselt külmades, Antarktika-laadsetes vetes reiside vedamiseks kohandatud kruiisilaeva. Laeva registriks oli Libeeria. MS Explorer kuulus aastate jooksul mitmele omanikule; viimaseks oli Torontos asuv reisifirma G.A.P. Adventures, kes ostis laeva 2004. aastal.
Laeva ülesehitus ja otstarve
Explorer oli projekteeritud ekspeditsioonireiside tarbeks: tal oli jäätugev kere ning paigutus, mis võimaldas reisijatel ja teadlastel ligipääsu vaatluskohale ja sadamate jaoks, mida tavakruiisilaevad ei külastanud. Laev populariseeris Antarktika-tüüpi ekspeditsiooniturismi, pakkudes ligipääsu jäälähedastele piirkondadele ja haruldastele loodusvaadetele. Tema pardal viibisid sageli teadusmeeskonnad, loodushuvilised ja turismigrupid.
Uppumine 2007. aastal
MS Exploder sai kuulsaks ka traagilisel moel: see oli esimene spetsiaalselt Antarktika tingimusteks ehitatud kruiisilaev, mis uppus. 23. novembril 2007 tabas laeva kere tundmatu veealune objekt – tõenäoliselt jää või jääkalju –, mis tekitas korpusesse umbes 10 x 4 tolli (25 × 10 cm) suuruse lõhe. Vigastus põhjustas kiiret vee sissevoolu ja laeva hakkas peagi uputama.
Juhtus varahommikul Lõuna-Shetlandi saarte lähedal Lõuna-Ookeanis, piirkonnas, mis on tavaliselt tormine, kuid tol hetkel oli meretemperatuur ja ilm rahulikumad. Tšiili merevägi kinnitas laeva uppumise koordinaadid ligikaudu: 62 kraadi 24 minutit lõunas ja 57 kraadi 16 minutit läänes – Bransfieldi väinas, Lõuna-Shetlandi saarte ja Grahams Landi vahel, kus merepõhi on umbes 600 meetri sügavusel.
Päästeoperatsioon ja inimohvrid
Päästeoperatsioon algas kohe pärast hädakutset. Kõik pardal olnud inimesed evakueeriti elukindlastel vahenditel (päästepaatidel ja lüliratastel) ning viidi turvalistesse laevadesse ja saatjatesse. Abiks olid eelkõige Tšiili mereväe üksused ja teised laevad piirkonnas. Kõik reisijad ja meeskonnaliikmed pääsesid – õnnelikkuseks ei olnud hukkunuid.
Uurimine ja tagajärjed
Juhtumit uuriti nii Tšiili ametiasutuste kui ka lipuriigi (registri) poolt. Esmane järeldus oli, et laeva mittepüsimine hukkumise eest põhjustati kere läbimurdega tõenäoliselt jäätabamuse tõttu. Uppumine tõstatas küsimused vanemate ekspeditsioonilaevade tehnilise seisukorra, jäätundlikkuse hindamise, riskijuhtimise ja päästevalmiduse kohta Antarktika-tingimustes.
Pärast intsidendi pöörati tähelepanu ka keskkonnariskidele – õnnetusjuhtumi järel anti esialgsed hinnangud võimaliku kütuse- ja muude saasteainete lekkimise kohta ning käivitati meetmed, et vähendada keskkonnakahju. Sügavamalt uuriti, kas ja kuidas oleks saanud sarnast katastroofi ennetada, ning see juhtum mõjutas reegleid ja soovitusi ekspeditsiooniturismi ohutuse tõstmiseks Antarktika piirkonnas.
Pärand
MS Explorer jääb ajalukku kui pioneer – esimene sihipäraselt Antarktikale suunatud kruiisilaev – aga ka kui meenutus riskidest, mis kaasnevad merereisidega jäistel vetel. Tema lugu rõhutab vajadust range järelevalve, regulaarse tehnilise hoolduse ning range riskihindamise järele, kui opereeritakse kaugetes ja ettearvamatutes meretingimustes.
