"Australian Convict Sites" on maailmapärandi nimistus, mis hõlmab 11 koha jäänuseid, mida kasutati vangide Austraaliasse transportimisel. See oli Briti valitsuse plaan viia tuhandeid vange Inglismaalt Austraaliasse. See algas esimese laevastiku saatmisega Sydneysse 1788. aastal ja kestis umbes kaheksakümmend aastat (ligikaudu 1788–1868). Selle aja jooksul transporditi Austraaliasse umbkaudu 160 000 vangi, kes ehitasid teid, sadamaid, hooneid ja muud infrastruktuuri ning mõjutasid märkimisväärselt kolonialiseerimise arengut.
Austraalia konviktide paikade hulka kuuluvad mälestised ja paigad New South Walesʼis (sh Sydneys), Tasmaanias, Norfolki saarel ja Fremantle'is. Need kohad hõlmavad erinevaid funktsioone: vangilaagreid ja -laagrite jäänuseid, probatsioonijaamu, naiste „fabrike”, kaevandus- ja töölaagreid ning administratiivseid ja elamiskomplekse. Konviktide tööjõud ehitas olulist avalikku ja sõjalist infrastruktuuri, mis aitas kujundada kolooniate struktuuri ja majandust.
" .. parimad säilinud näited suuremahulistest vangitranspordist ja Euroopa suurriikide koloniaalekspansioonist vangide kohaloleku ja tööjõu abil."
Need paigad on olulised nii arhitektuuriliselt kui ka sotsiaalse ajaloo seisukohalt: nad näitavad karistussüsteemi toimimist, vangide igapäevaelu ja töökorraldust ning koloniseerimise tagajärgi. Konviktide pärand hõlmab ka naiste eripäraseid elamistingimusi (nt feminiinseid töökeskusi), vangide tervishoidu ja distsipliini ning karistussüsteemi erinevaid etappe (näiteks sekundaarne karistus ja siirdesüsteemid).
Kultuuripärandi kaitsmine ja seletusasutused (muuseumid, giidituurid, infokeskused) aitavad tänapäeval mõista nii üksikisikute elusid kui ka laiemat kolonialismi ja õigusajaloo konteksti. Samuti tuuakse välja mõju põlisrahvastele — koloniseerimine ja sundtöö mõjutasid oluliselt kohalikke elukorraldusi ning maa kasutust.
Kõik need mälestised olid enne maailmapärandi nimekirja kandmist ükshaaval kantud Austraalia rahvusliku kultuuripärandi nimekirja. UNESCO maailmapärandi nimekirja kandmine tõstis nende asukohtade rahvusvahelist tuntust (nimistusse kandmise aasta 2010) ning on suurendanud huvi nende säilitamise ja teadusuuringute vastu. Samas toob pärandi hooldus kaasa ka väljakutseid: ilmastikukahjustused, turismirõhk ja arhitektuuriliste struktuuride konserveerimine nõuavad pidevat tööd ja rahastust.
Tänapäeval on paljud neist paikadest avatud külastajatele ning pakuvad näitusi, haridusprogramme ja giidituure, mis aitavad mõista konviktide rolli Austraalia ajaloos ja nende pärandi tähendust tänapäeval.
