Proboscidea (elevandid): mõiste, liigid ja evolutsioon

Proboscidea — elevandid: liigid, mammutid ja mastodontid ning evolutsioon üle 50 miljoni aasta. Teaduslik ja kaasahaarav ülevaade elevantide ajaloost ja bioloogiast.

Proboscidea (tõlkes "tüveline loom", PRO-bos-acid-EA) on sugukond, kuhu kuulub tänapäeval ainult üks elusolev perekond, elevantide sugukond. Selle perekonna kolm elavat liiki on Aafrika metsa elevant, Aafrika põõsasnorsu ja Aasia elevant. Need suured imetajad on selgroogsete hulgas erakordselt kohastunud nii toitumiseks kui suhtlemiseks, peamiselt oma pikkade tüvede ja sageli ka kihvade kaudu.

Viimase jääaja ajal oli Proboscidea rühm palju mitmekesisem: paljud liigid on nüüdseks välja surnud, sh mitmed elevandilaadsed mammutite ja mastodonite liigid. Fossiilide põhjal on teada nii suuri maakatteid elanud vorme kui ka saartel tekkinud kääbusliike.

Evolutsioon ja ajalugu

Proboscidea vanimad esindajad pärinevad varasest paleogeensest ajastust, üle 50 miljoni aasta tagusest perioodist. Rühma evolutsioon on peamiselt mõjutanud kolju ja lõualuu proportsioone ning kihvade ja piimahammaste kuju.

• Alguses olid proboscidead väikesed ja metsiku eluviisiga; aja jooksul tekkisid suured maaalused ja rohumaadel liikumiseks kohastunud vormid.
• Erinevad sugukonnad — nt gomphotheriidid, mastodontid ja mammutid — hõivasid eri ökoloogilisi nišše ja levisid laialdaselt Põhja-Ameerikas, Euroopas, Aasias ja Aafrikas.
• Hambastiku muutused peegeldavad toitumise ümberkujunemist: piimahambad asendusid mitmel korral uute molaaridega, mis olid paremini kohandunud abrasiivse taimestikuga närimiseks.

Morfoloogia ja eripärad

• Tükk (tuttavast nimetusest "tüvi") on ühildunud ninast ja ülahuulest ning koosneb tuhandetest lihastest ja sidekudest, mis võimaldavad täpset haardumist, lõhnu tunnetamist, joomist ja hingamist.
• Kihvad on pikenenud ülahamba incisivide transformatsioonid. Need on kasutusel ka tungimiseks, kaevamiseks ja sotsiaalseks kuvamiseks; paljudel liikidel on sootunnused kihvade suuruses ja kujus.
• Hambumus: elevandid läbivad eluea jooksul mitmeid molaaride (mõnikord nimetatud "hammastesetena") vahetusi — uued molaarid kasvavad tagantpoolt ettepoole ja kuludes lõpeb toitumisvõime, mis piirab eluiga.
• Suurus varieerub liikide vahel: Aafrika põõsasnorsu on tavaliselt maailma suurim maismaaloom, Aasia elevant jääb sellest veidi väiksemaks ja metsaelevant väiksemaks ning kompaktsemaks, kohastudes tihedale metsamaastikule.

Liikide ja leviku lühikokkuvõte

• Aafrika põõsasnorsu (tuntud ka kui savannielevant) elab peamiselt Aafrika lõuna- ja idaosas avatud rohumaadel ja savannides.
• Aafrika metsa elevant on väiksema kehaehituse ja kitsamate kihvadega kui savannielevant ning eelistab tihedaid metsasid Kesk- ja Lääne-Aafrikas.
• Aasia elevant levib Kagu-Aasias; tal on eripäraks väiksemad kõrvad ja üksik mõnikord kõrvuti paiknev kühmu moodustav seljaprofiil.

Eluviis ja käitumine

• Elevandid on peamiselt taimtoidulised ja söövad suuri koguseid taimestikku — rohtu, lehti, oksi, puitu ja vilju. Nad on olulised seemnete levitajad ja maastiku kujundajad (nn ecosystem engineers).
• Sotsiaalselt on elevandid tugevalt matriarhaalsed: rühma juht on kogenud emane (matriarh); isased elavad sageli üksi või väikestes poistegruppides, ühinedes emastega paarituse ajal.
• Suhtlemine põhineb häälel, infrasoonil ja visuaalsetel signaalidel; elevandid tunnevad tugevat peresidemeid ja näitavad ka mälestuslikku käitumist väljasurnud või surnud liikmetega seotud situatsioonides.
• Paljunemine: tiinus kestab ligi 22 kuud, sündides on vasikas tavaliselt väga sõltuv emast ja karjast; vasikaealine on õppeperiood pikk ning emad ja teised naasmine toetavad noorte kasvatamist.

Püsimatus ja kaitse

Kõik tänapäeval elavad elevandid on erineval määral ohustatud. Peamised ohud on:

• salaküttimine kihvade (ivory) tõttu;
• elupaikade kadumine ja killustumine põllumajanduse, metsaraie ja inimasustuse tõttu;
• inimeste ja elevantide konfliktid (saagikoristuste rüüstamine, varakkaotus jne);
• ilmastiku muutuste ja veeallikate vaihtumine, mis mõjutab liikide rändeid ja toidukättesaadavust.

Kaitsemeetmed hõlmavad rahvusvahelisi keelde, nagu CITES, riiklikku ja piirkondlikku kaitset, patrullimist ja anti-salaküttimist tegevusi, aga ka koridore elupaikade ühendamiseks ning kogukonnapõhiseid lahendusi konfliktide vähendamiseks.

Fossiilid ja paleontoloogiline tähtsus

Proboscideade paleontoloogiline kirje annab väärtuslikku infot Maa kliima ja maastiku muutuste kohta viimase 50+ miljoni aasta jooksul. Erinevate liinide — nagu mammutid, mastodonid ja teised metsalised — uurimine näitab, kuidas elevandilaadsed loomad kohanesid jahipidamise, kliimamuutuste ja taimkatte muutustega.

Kokkuvõte

Proboscidea on ainulaadne imetajate rühm, mille tänapäevaseid esindajaid on vaid kolm liiki, kuid mille ajalugu on pikk ja mitmekesine. Nende eripärad — tüvi, kihvad, kohandunud hambus ja keerukas sotsiaalne käitumine — teevad elevantidest nii ökoloogiliselt olulised liigid kui ka inimkultuuris sügava tähendusega olendid. Tänased kaitsepingutused on kriitilised, et tagada nende liikide säilimine tulevastele põlvedele.

Otsing