Psittacosaurus — väike kriidiaegne keratopsia: liigid ja omadused

Psittacosaurus — väike kriidiaegne keratopsia. Loe liike ja omadusi: kahejalgsed gaselli-suurused taimtoidud, tugev nokk, ainulaadsed sabastruktuurid ja fossiilid kõikjalt Euraasiast.

Psittacosaurus oli väike keratopsi dinosaurus, mis elas alumisel kriidiajal, umbes 130–100 miljonit aastat tagasi. Ta oli teiste keratopsia liikmetest algelisem: ta oli kahejalgne ning tal puudusid sarved ja karvad peas. Psittacosauruse kohta öeldakse sageli, et ta esindab varajast etappi Ceratopsia arengus, sest tal oli tugev ja nokataoline ülalõualuu — tuntud ka kui nokk, millega ta lõikas ja närit taimeosa.

See on tähelepanuväärne, sest see on kõige liigirikkam dinosauruste perekond, kuid nende liikide osas puudub üldine kokkulepe. Üheksa kuni üksteist liiki on nimetatud Hiina, Mongoolia ja Venemaa eri piirkondadest leitud fossiilide järgi, lisaks võib olla veel üks liik Taist. Kaasaegsed ülevaated ja uued leide arvestades on kirjeldatud kokku ligikaudu 15 nimetatud liiki, ent taksonoomiline töö jätkub ja mõned nimetused võivad osutuda sünonüümideks või eri rahvusest vormideks.

Kõik Psittacosauruse liigid olid gaselli suurused kahejalgsed taimtoidulised loomad, kellel oli kõrge ja võimas nokk ülemises lõualuudes. Täiskasvanud isendid olid tavaliselt 1–2 meetrit pikad ja kaalusid mõnest kilost kuni mõnekümne kilogrammini (olenevalt liigist ja vanusest). Noka eesosas oli sageli kõhreline katteline serv, mis koos töökate purihammastega võimaldas lobustada, lõigata ja purustada taimekudet. Noorematel isenditel on olnud skeletianalüüside põhjal arvatavasti teistsugune liikumis‑ ja toitumisstrateegia; mõned tõendid viitavad sellele, et noored võisid aeg-ajalt kõndida neljakäpukilisel viisil.

Mitmel Psittacosaurus liigil on leitud sabast ja alaseljast pikkade, vatiinilaadsete ehk hari‑sarnaste struktuuride jäänuseid. Need olid tõenäoliselt eelkõige näitamisfunktsiooniga — suhtlemiseks, liigisisese eristamiseks või paaritumisdiskooseks — kuigi on arvatud ka muid rolle nagu soojusregulatsioon või tajumeel. Mõned erakordselt hästi säilinud specimenid on andnud infot ka naha mustri ja värvuse kohta, mis näitab, et neil võis olla kontrastne säbrustus ja võimalikult kamuflaaž või näitusmustrid.

Psittacosauruse fossiilid on väga väärtuslikud paleontoloogilisele uurimisele, sest leidudest on säilinud nii erineva vanusega isendid kui ka mitmesugused peened detailid: nahaümbrised, sabaharjad, mõnikord isegi seedetrakti sisu. Ühes kuulsas specimenis leiti säilinud toidujäänuseid, mis kinnitasid, et nad sõid peamiselt taimset toitu — pehmeid taimi, lehti ja tõenäoliselt kõvemad taimeosad nagu seemned või okkad. Luuhistoloogia näitab kiiret noortekiirust ja seejärel aeglustuvat kasvu, mis on sarnane paljude teiste dinosauruste kasvumustritega.

Psittacosaurused on teadlaste seas olulised ka selle poolest, et aitavad mõista keratopsiate evolutsiooni: millal ja kuidas arenesid välja suured sarved, kaelakrabad ja neljakäpalisus, mis iseloomustavad hilisemaid keratopseid nagu Protoceratops ja suured kolju‑ja sarvevormid. Uued leiud ja täiendavad analüüsid jätavad aga ruumi ümberhindlusteks — nii liigisisese mitmekesisuse kui ka liikumise ja käitumise tõlgendustes.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Psittacosaurus?

K: Kas ta oli sarnane teiste keratopsiatega?

K: Mitu Psittacosauruseliiki on nimetatud?

K: Kas kõik Psittacosauruse liigid olid ühesuurused?

K: Kas Psittacosaurusel oli mingeid unikaalseid tunnuseid?

K: Millisel ajastul elas Psittacosaurus?

K: Mis eristas Psittacosaurust kui keratopsiat?

Otsing