Mops

Kirjeldus

Mopsid meeldivad sageli kõige rohkem oma lokkisaba, kompaktse keha, sügava rinnakorvi ja tugevate lihaste poolest. Mopsil on kaks erinevat tüüpi kõrvu, "roosilised" ja "nööpkõrvad". "Roosilised" kõrvad on väiksemad kui "nööpkõrvad" ja need on pea külje asemel ülespoole volditud. Enamik inimesi eelistab mopside "nööpkõrvu". Mopsidel on tugevad, sirged jalad ja seljatagused õlad. Nende jalad ei ole nii suured kui jänesejalad, kuid ei ole ka nii ümmargused kui kassil. Nende varbad on täiuslikult jagatud ja nende küüned on kõik mustad. Alumised hambad kasvavad tavaliselt kaugemale kui ülemised hambad, nii et need kohtuvad alahambumusena.

Mantel ja värvus

Mopside karvkate võib olla väga erineva värvusega, sealhulgas pruunikas, aprikoosikas, hõbedane või must. Väga haruldane mops on valge. Karvkatte värvus võib olla valge albinismi tõttu. On olemas ka smuuti fawn mops, kellel on väga tume pea ja tumedad esijalad. Saba kõverdub tavaliselt puusa juures.

Erinevad karvatüübid karvastuvad erinevalt, kuid kõik karvad karvastuvad aastaringselt. Kõige rohkem valutab mops, kellel on fauna värvus. Nende karvkatte hooldamine aitab vältida liigset väljalangemist.

Loodus

Mops on väga tahtejõuline, kuid ei käitu agressiivselt, kui teda ei provotseerita väga tugevalt. Mopsid sobivad hästi lastega peredele. Nad võivad olla vaiksed ja toredad, kuid ka naljakad, olenevalt omaniku meeleolust. Nad on ka head maja valvurid.

Must mopsike

Ajalugu

Päritolu

Mopsid tulid Taiwanist, sest enamik Taiwani kõrgemaid inimesi pidas neid lemmikloomadena umbes 400 eKr.

Ida-Hiinas olid nad tuntud kui "Lo-Chiang-Sze" või "Foo". Konfutsius kirjeldas 551. aasta eKr. alguses mopsi kui "lühikese suuga koera". Pärast seda muutusid mopsid Tiibetis populaarseks, eriti mungad. Seejärel said mopsid tuntuks Jaapani ja seejärel Euroopa suunas. Mopsi päritolu on teadmata, sest Hiina esimene keiser hävitas oma valitsemisajal kõik mopsiga seonduva.

Hiina Fu-koeri, mida kutsuti ka lõvikoeradeks või Fo-koeradeks, peeti vaprateks koerteks, kes oskasid hästi valvata, nii et nende kujud paigutati templite ette.

16. ja 17. sajand

Hollandi Ida-India kompanii importis mopsu esimesena 16. sajandi lõpus ja 17. sajandil. Hiljem, 1572. aastal, päästis mops nimega Pompey Oranje printsi, hoiatades teda hispaanlaste saabumisel. Ka William III ja Mary II võtsid mopsi kaasa, kui nad 1688. aastal Hollandist Inglismaale troonile läksid.

Mops oli muutumas kuulsaks ka teistes Euroopa riikides. Hispaania maalikunstnik Goya maalis Hispaanias ja Itaalias mopse, kes istusid rikaste vagunite kõrval. Neid kasutati valvekoertena ja loomade või inimeste leidmiseks.

18. ja 19. sajand

Pärast seda hakkasid mopsid Prantsusmaal populaarseks muutuma. Mops nimega Fortune oli Joséphine de Beauharnais' ja tema perekonna vaheline sõnumitooja, kui ta oli vanglas. Ka Itaalias sai mops kuulsaks. Proua Piozzi kirjutas oma päevikusse, et "igas vankris, mida ma siin kohtan, on mops sees".

19. sajandi Inglismaal oli kuninganna Victoria väga siiras mopside armastaja. Tal oli palju lemmikmopse, näiteks Olga, Pedro, Minka, Fatima ja Venus.

Lõpuks jõudis mops 19. sajandil Ameerika Ühendriikidesse ja muutus ka seal peagi populaarseks. Paljud mopsid võitsid koertenäitusi ja peagi, 1931. aastal asutati mopsikoerte klubi.

Mops aastast 1915


Printsess Jekaterina Dmitrijevna Golitsina portree autor Louis-Michel van Loo (1759)

Terviseprobleemid

Kuna mopsidel ei ole pikka nina, võivad nad haigestuda silmahaigustesse. Samuti ei saa nad hästi hingata, sest hapnikukanalid on väga väikesed ja nad ei suuda oma temperatuuri keele abil hästi reguleerida. Mopside normaalne kehatemperatuur on 38 °C ja 39 °C vahel. Kui temperatuur tõuseb 41 °C-ni (105 °F), peavad nad kohe maha jahtuma, sest nad ei suuda end piisavalt jahutada. Kui temperatuur tõuseb 42 °C-ni (108 °F), võivad nende elundid kokku kukkuda.

Üksinda elavatel mopsidel võib olla ülekaalulisuse probleem, kuigi sellele aitab kaasa liikumine ja tervislik toit.

Tõsised probleemid

Mopsidele võib haiget teha ka nekrotiseeriv meningoentsefaliit (NME). NME on aju ja ajukelmete põletik. Seda tuntakse ka mopsikoerte entsefaliidi (PDE) nime all. NME puhul ei ole teadaolevat ravi ega seletust, kuigi enamik inimesi usub, et tegemist on haigusega, mille koerad võivad pärida emalt või isalt. Kõik koerad surevad tavaliselt mõne kuu jooksul pärast seda haigust, mis tavaliselt toimub 6 kuu kuni 7 aasta vanuselt.

Mopsid võivad saada ka tõsise haiguse selgroo.

Üldised tingimused

Kuna mopsidel on näol kortsud, peavad omanikud nende naha volditud osa puhastama. Puusadüsplaasia on mopside teine suur probleem. Umbes 63,8% mopsidest on tabatud puusadüsplaasia.

Kui mopsid erutuvad, hakkavad nad "tagurpidi aevastama", mille käigus nad hingavad lühikeste, kiirete hingetõmbetega. "Tagurpidi aevastamine" ei ole mopsile tavaliselt kahjulik. Seda saab aidata, kui masseerida koera kurgu või katta tema nina, et ta hingaks hoopis suuga.

Clara von Wille's Hunde vor der Hütte (1880)


Mopsid on eriti altid ülekaalule.

Meedia ja kultuur

Mopsid on tulnud esile televisioonis ja filmis, näiteks Frank Mops filmis "Mehed mustas" ja selle järgses sarjas. Teised filmid, kus mopsid esinevad, on näiteks 12 vooru, Marie Antoinette (2006. aasta film) ja Disney film Pocahontasest. Nad on esinenud ka televisioonis, sellistes seriaalides nagu: Poldark, The West Wing

Mopsid on esinenud ka paljudes ilukirjanduslikes raamatutes, näiteks Lady Bertrami mops Mansfield Parkis ja raamatus "Mopsid": God's Little Weirdos.

Kuulsate inimeste hulka, kes omavad mopsi, kuuluvad saatejuht Jonathan Ross ja näitlejanna Jessica Alba.