Pseudoskorpionid (ebaskorpionid): määratlus, tunnused, eluviis ja liigid
Pseudoskorpion (või raamatuskorpion) on ämblikulaadne selgrootu, kuulub klassi Arachnida ja järjestusse Pseudoscorpiones. Nad on väikesed, lamedad putukataolised olendid, kelle kehakuju ja käitumine sarnanevad väikesemõõdulistele skorpionidele, kuid neil puudub tõeline saba ja nõel. Tüüpiline keha pikkus on umbes 2–8 millimeetrit; suurim teadaolev liik on Garypus titanius Ascensioni saarelt, kuni umbes 12 millimeetrit pikk.
Välimus ja anatoomia
Pseudoskorpionidel on lühike, lai eestkeha ja kahe suure, käevitilise kujuga pedipalpiga (jänesõrad), mida kasutatakse saagi püüdmiseks ja kaitseks. Pedipalpidel võivad olla mürkkanalid, millega nad immobiliseerivad saaki. Hammastega (chelicerae) varustatud näärmed toodavad tihti siidi, mida kasutatakse munakotti ja pesaks. Erinevalt tõelistest skorpionitest ei ole neil pikkade sabasegmentide ja nõelaga varustatud sabaosa.
Eluviis ja käitumine
Pseudoskorpionid on peamiselt kiskjad ja öised eluviisiga. Nad elavad lehe- või koorealustes, pinnases, puuõõntes, koopates ning sageli ka inimeste hoonetes — seetõttu tuntakse mõnda liiki ka nimega raamatuskorpion. Paljud liigid käivad kaasas teiste putukatega (nt rohutoiduliste või röövlindudega) ja kasutavad nende abil levimiseks käitumist, mida nimetatakse foresiaks: nad kinnituvad suurema putuka kehale ja nii liiguvad pikema vahemaa taha.
Toitumine
Pseudoskorpionid toituvad peamiselt väikestest selgrootutest: neil on menüüs mikroputukad ja nende vastsed. Nad söövad näiteks rõivakoi vastseid, vaibamardika vastseid, raamatukärbseid, sipelgaid, lestaid ja väikseid kärbseid. Kuna nad hoiavad selle tõttu mõnede kahjurite populatsiooni väiksemana, peetakse neid inimestele kasulikeks.
Paljunemine ja areng
Mõned pseudoskorpioniliigid sooritavad paarumisel nn „paarumistantsu“: isane kutsub esile paaritumiskäitumise ja asetab vaakumilt spermatofori, mille naine võtab omale. Munad arenevad emal koos pehme munakotis (brood sac) kuni vastsete tekkimiseni ning ema hoolitseb järeltulijate eest, kuni noored pseudoskorpionid on tavaliselt umbes kuu aega vanad. Areng toimub mitme lestalise (molt) kaudu; eluiga võib sõltuvalt liigist ulatuda paarist aastast mitme aastani.
Levik, liigid ja taksonoomia
Pseudoskorpionid on maailmajao põliselanikud: neid leidub metsades, rohumaadel, koobastes, rannikualadel ja ka linnatingimustes. Praegu on registreeritud üle 3300 pseudoskorpioniliigi, mis jagunevad enam kui paarikümne sugukonna vahel. Mõned liigid on spetsialiseerunud elama väga kitsastes elupaikades, näiteks koobastes (troglobiootid).
Fossiilid ja evolutsioon
Vanim teadaolev pseudoskorpionide fossiil pärineb ligikaudu 380 miljoni aasta tagusest devoni ajast, mis näitab, et need väikesed kiskjad on edukalt läbi elanud suured keskkonnamuutused ja on pika evolutsioonilise ajaloo jooksul säilitanud oma põhilise kehaehituse.
Suhted inimestega ja tähtsus
Pseudoskorpionid on inimestele üldjuhul kahjutud: nad ei oma nõela ega suuda inimesele tõsiselt haiget teha. Pedipalpid võivad mõnel juhul püüdmise käigus kergelt tunda anda, kuid see ei kujuta ohtu. Kuna nad toituvad sageli majapidamis- ja raamatukahjuritest, on nad mõnikord kasulikud putukate loodusliku kontrollina. Kui pseudoskorpionid majas esinevad, ei ole enamasti vajalik mingeid kontrollimeetmeid; kui siiski soovitakse neid eemal hoida, aitab niiskuse vähendamine ja pragude-tühimike sulgemine.
Kuidas neid vaadelda ja uurida
Pseudoskorpionide leidmiseks otsitakse neid lehtmullalt, puukoortelt, vana paberimassi seest ja koobastest. Uurimuses kasutatakse tihti Berlese-trillaazi (sõeluvat valgust ja kuumenemist, mis sundides loomakesi anumasse kukkuma) ning väikeseid aspiraatoreid nende kogumiseks ilma kahju tegemata. Teaduslikud uuringud keskenduvad nende süsteemikale, levikule, ökoloogiale ja kohastumustele alates karstisüsteemidest kuni inimeste tehtud elupaikadeni.
Kokkuvõttes on pseudoskorpionid huvitavad, väikesed ja kasulikud ämblikulaadsed olendid, kelle mitmekesisus ja kohanemisvõime muudavad nad oluliseks osaks maismaa-ökosüsteemidest.
Raamatuskorpion (Chelifer cancroides) avatud raamatu peal.
Küsimused ja vastused
K: Mis on pseudonüüm?
V: Pseudoskorpion on 2-8 millimeetri pikkune arachnid.
K: Milline on suurim teadaolev pseudoskorpioniliik?
V: Suurim teadaolev pseudoskorpioniliik on Garypus titanius, mida võib leida Ascensioni saarel ja mis on 12 millimeetri pikkune.
K: Mida pseudoskorpionid söövad?
V: Pseudoskorpionid söövad rõivakoi vastseid, vaibamardika vastseid, raamatukärbseid, sipelgaid, lestaid ja väikseid kärbseid.
K: Kas pseudoskorpionid on inimesele kahjulikud?
V: Ei, pseudoskorpionid ei saa oma väikese suuruse tõttu inimesele kahju teha.
K: Miks meeldivad pseudoskorpionid inimestele?
V: Pseudoskorpionid meeldivad inimestele, sest nad söövad kahjureid, mis võivad kahjustada riideid ja raamatuid.
K: Kuidas meelitavad mõned pseudoskorpioniliigid endale paarilisi?
V: Mõned pseudoskorpioniliikide liigid teevad paarumistantsu, et kaaslasi ligi meelitada.
K: Kui kaua püsivad pseudoskorpionide munad emaga koos?
V: Pseudoskorpionide munad jäävad emaga koos, kuni pseudoskorpionid on umbes kuu aega vanad.
