Procoptodon on pleistotseeni ajastul Austraalias elanud hiiglasliku lühinägeliku känguru perekond. Need loomad erinesid tugevalt tänapäevaste kängurute anatoomiast: neil oli lühem ja laiem nägu, robustsed esikäpad ning kehaehitus, mis näitab kohastumist tohtude lehtede ja põõsaste närimisele.
Anatoomia ja suurus
P. goliah oli suurim teadaolev känguru. Ta oli seisvas asendis ligikaudu 2 m kõrge ja tema kaaluhinnang jääb sageli vahemikku 200–240 kg (440–530 lb). Selline suurus ja mass erinesid palju tänapäevaste macropodite kergekörperusest. Teistel sugukonna liikmetel oli märkimisväärne suurusevariatsioon: Procoptodon gilli oli sugukonna väikseim, korrigeeritud hinnangute järgi ligikaudu 1 m pikk.
Liikumine ja käitumine
Arvestades nende massi ja jämedaid jäsemeid, on tõenäoline, et Procoptodon ei hüpanud pika sammuga nagu väiksemad tänased kängurud. Uuringud ja fossiilanatoomia viitavad sellele, et nad võisid kasutada kahel jalal kõndimist või aeglast kõndivat asendit, toetudes vajadusel sabale tasakaalu saavutamiseks (tripod-asend). Esikäpad olid robustsed ja varustatud tugevate küünistega, mis aitasid toitu murda ja võrseid haarata.
Toitumine ja elupaik
Procoptodonid olid peamiselt sirvijad, mitte suurte karjade moodustajad. Nad sõid puude ja põõsaste lehti, eelistades madalamaid oksi ja lehti – seetõttu olid nad kohanenud eluviisilt brahioforoomsed (võrsetega toitujad). Eriline tähelepanek on, et Procoptodon goliah tundus tugevalt sõltuvana soolapõõsastest (nt Atriplex-sarnased taimed), mille kõrge soolasisaldus nõudis, et loom saaks regulaarselt vaba vett oma soolataseme reguleerimiseks; seega sidus nende levikut veesaadavus ja taimestiku kooslus.
Liikide ülevaade
Perekonda kuulub mitu liiki, mis erinevad suuruse ja morfoloogia poolest. Peamised ja kõige laialdasemalt tuntud liigid on Procoptodon goliah (suurim) ja Procoptodon gilli (väiksem). Lisaks neile on kirjeldatud mitmeid teisi liike ja vorme, mis olid mõõdukamate mõõtmetega ja elasid eri piirkondades üle Austraalia. Fossiilne materjal pärineb erinevatest pleistotseeni vanuse kihtidest ja annab aimu perekonna mitmekesisusest.
Väljasuremise põhjused
Procoptodonite väljasuremine on tõenäoliselt põhjustatud mitme teguri koosmõjust. Kliimamuutuste (Pleistotseeni ja hilisema perioodi jahenemine, kuiva ilmastiku laienemine ning metsade ja rohuste vähenemine) mõjul vähenes sobiva elupaiga ja toidulisa kättesaadavus. Samuti on paljudes uuringutes rõhutatud inimeste ehk varajaste aborigeenide võimalikku rolli – röövimine ehk jahindus võis kiirendada suurte kiskjate populatsioonide ja niche-specialistide (nagu Procoptodon) taandumist. Nende tegurite kombinatsioon muutis perekonna ellujäämise üha ebatõenäolisemaks.
Fossiilid ja teadusuuringud
Procoptodonite fossiile on leitud mitmest Austraalia piirkonnast, sealhulgas liivakivisete ja järvejärgsetest sadestustest. Fossiilide uurimine — luustiku mõõtmised, hammaste morfoloogia ja mikrostruktuurid — on aidanud rekonstrueerida nende toitumist ja elustiili. Kuigi mõningaid detaile (nt täpne liikumisviis) arutatakse endiselt, pakuvad kombineeritud paleontoloogilised ja anatoomilised andmed tugevat tõendit, et Procoptodon oli unikaalne kohastunud pleistotseeni känguruperekond.
Kuigi palju on juba teada, jääb perekonna täpne ajalooline levila, liikumisstrateegiad ja väljasuremise kronoloogia aktiivse uurimise teemaks, ning iga uus leid aitab paremini mõista Austraalia megafauna muutusi viimastel sada tuhatel aastatel.