Progressiivne konservatism – definitsioon, ajalugu ja tähtsamad näited

Progressiivne konservatiivsus on ideoloogia, mis püüab ühendada konservatiivseid ja progressiivseid ideid. Sellele suunale on iseloomulik rõhk ühiskondlikule stabiilsusele, traditsioonidele ja kogukondlikule sidususele, samal ajal toetatakse riiklikku sekkumist sotsiaalsete probleemide leevendamiseks. Vaesusega tegelemiseks toetab see ideoloogia sotsiaalse turvavõrgu olemasolu ning piiratud jõukuse ümberjagamist, et tagada põhiline elatustase ja võimalused kõigile. Progressiivset konservatismi pooldajad usuvad sageli, et valitsus võib ja peab reguleerima turge nii tarbijate kui ka tootjate huvides, et kaitsta ühiskonna haavatavamaid ja säilitada ühiskondlikku korda. Progressiivne konservatism eristus kui eraldiseisev ideoloogiline suund esmakordselt Ühendkuningriigis, peaminister Benjamin Disraeli "One Nation" Toryismiga.

Ühendkuningriigis on peetud progressiivseteks konservatiivideks mitmeid valitsusjuhte, sealhulgas Disraeli, Stanley Baldwin, Neville Chamberlain, Winston Churchill, Harold Macmillan ja David Cameron. Samuti on religioosses mõttearenduses oluline koht: Katoliku kiriku encüklika Rerum Novarum (1891) propageerib sotsiaalse õigluse ja töölisklassi kaitset ning seda õpetust on vahel nimetatud sotsiaalse katoliikluse väljenduseks, mis omab ühiseid jooni progressiivse konservatismiga (õpetust, mida mõnikord seostatakse praktiliste sotsiaalpoliitiliste lahendustega).

Ameerika Ühendriikides on Theodore Roosevelt olnud progressiivse konservatismi kui poliitilise traditsiooni üks tuntumaid esindajaid. Roosevelt rõhutas vajadust tugeva riikliku regulatsiooni järele, et piirata monopole ja kaitsta üldsuse huve. Mõned vaatlejad on pidanud president William Howard Taffti valitsust progressiivselt konservatiivseks ning Taft kirjeldas end kui "progressiivse konservatismi uskujat". President Dwight D. Eisenhower kuulutas end samuti progressiivse konservatismi pooldajaks. Saksamaal edendas kantsler Leo von Caprivi progressiiv-konservatiivset poliitikat, mida nimetati "uueks kursiks". Kanadas on mitmesugused konservatiivsed valitsused kandnud progrämmilisi jooni, ning Kanada peamine konservatiivne partei kandis aastatel 1942–2003 ametlikult nime Kanada Progressiivne Konservatiivne Partei. Kanada liidrid, kes on juhtinud progressiiv-konservatiivseid föderaalvalitsusi, hõlmavad Arthur Meighen, R. B. Bennett, John Diefenbaker, Joe Clark, Brian Mulroney ja Kim Campbell.

Põhimõtted ja tüüpilised poliitikad

• Sotsiaalne vastutus koos traditsioonidega: progressiivsed konservatiivid rõhutavad kogukonna, perekonna ja paiksete traditsioonide tähtsust, kuid toetavad samal ajal riiklikke meetmeid sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks.
• Piiratud, ent sihipärane riiklik sekkumine: eesmärgiks ei ole täielik turuülekanne riigile, vaid regulatsioonid ja poliitikad, mis kaitsevad tarbijaid, töötajaid ja ühiskonna huve (nt konkurentsi reguleerimine, keskmise sissetuleku toetamine, avalikud teenused).
• Majanduse stabiilsus ja õiglane jagamine: toetatakse progressiivset, kuid tasakaalustatud maksupoliitikat ning investeeringuid haridusse, tervishoidu ja infrastruktuuri, et kasvatada majanduslikke võimalusi ühiskonnas laiemalt.
• Sotsiaalne konservatism ilma radikaalse reformita: kultuuriliste ja moraalsete normide väärtustamine koos ettevaatusega radikaalsete ühiskondlike muutuste suhtes.

Tähtsamad näited ja suunad

• One Nation (Ühendkuningriik) — Disraeli ja järglased, kes rõhutasid ühiskondlikku ühtekuuluvust ja riiklikku rolli ühiskondlike pingete leevendamisel.
• Progressiivne konservatism Põhja-Ameerikas — Theodore Roosevelti ja osa 20. sajandi keskpaiga konservatiivide praktikad, mis toetasid nii majanduslikku reformi kui ka traditsioonilisi väärtusi.
• Kanada Progressiivne Konservatiivne Partei — näide parteist, mis püüdis ühendada konservatiivseid väärtusi ja sotsiaalpoliitilist vastutust üle mitme kümnendi.
• Religioossed mõjud — nt katoliku sotsiaalse õpetuse ideed (Rerum Novarum) on mõjutanud mõningaid progressiivseid konservatiivseid põhimõtteid sotsiaalse õiguse ja tööliskaitse valdkonnas.

Kriitika ja piirangud

• Ideoloogiline ambivalentsus: progressiivne konservatism võib mõnikord tunduda vastuoluline — kuidas ühendada traditsioonilise staatuse kaitsja ja progressiivsete sotsiaalsete reformide pooldaja? See tekitab vaatlusi selle kohta, kas praktikas kaalub kaalukauss kas konservatiivse säilitamise või reformimise poole.
• Paternalismi oht: suurem riiklik sekkumine võib mõnede kriitikute hinnangul lõppeda allasurutud individualismi ja valitsuse paternalistliku lähenemisega.
• Poliitiline kompromiss: liigne keskendumine kompromissidele võib viia selgete poliitiliste programmideta parteideni, mis raskendab süsteemsete muutuste elluviimist.

Tänapäevane tähendus

Kaasaegses poliitikas väljendub progressiivne konservatism mitmel kujul: mõned parteid ja poliitikud kasutavad seda tähistamaks keskmist, pragmaatilist lähenemist sotsiaal- ja majanduspoliitikale (nt "compassionate conservatism" või One Nation konservatism). Probleemide nagu tehnoloogiline muutus, globaliseerumine ja kliimamuutus lahendamisel leiab see suund end sageli kompromissiläbirääkimiste keskmes — püüdes ühendada stabiilsust, traditsioone ja vajadust sotsiaalseks uuenduseks.

Kokkuvõtlikult on progressiivne konservatiivsus mitmetahuline ja ajalooliselt eri riikides eri nägu võttev suund, mille põhipärandiks on katse tasakaalustada traditsioonilist ühiskondlikku järjestust ja vajadust sotsiaalse õigluse järele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on progressiivne konservatiivsus?

K: Mida soovitab progressiivse konservatismi ideoloogia vaesuse vastu võitlemiseks?

K: Kes oli esimene tegelane, keda seostati progressiivse konservatismiga kui eraldi ideoloogiaga?

K: Kes olid veel mõned tegelased, keda seostati progressiivse konservatismiga Ameerika Ühendriikides?

K: Kuidas edendas kantsler Leo von Caprivi Saksamaal progressiiv-konservatiivset tegevuskava?

K: Kuidas nimetati ametlikult Kanada suurt konservatiivset liikumist aastatel 1942-2003?

K: Kes olid mõned Kanada peaministrid, kes juhtisid progressiiv-konservatiivseid föderaalvalitsusi?

Otsing