Adam Bernard Mickiewicz ([mit͡sˈkʲɛvit͡ʂ] ( kuula); 24. detsember 1798 - 26. november 1855) oli väga mõjukas rahvuslik poola romantiline luuletaja, keda peetakse üldiselt Poola kirjanduse suurimaks tegelaseks, tuntud eelkõige oma eepose "Pan Tadeusz" poolest. Oma elu hilisemas etapis oli ta ka poliitiline aktivist, ideoloog ja messiaanlik filosoof, kes pidas Collège de France'is slaavi keelte loenguid.

Elulugu

Mickiewicz sündis 24. detsembril 1798 talus Zaosie lähedal Nowogródek'i piirkonnas (tänapäeval Navahrudak Valgevenes). Haridust omandas Vilniuse ülikoolis, kus temast kujunes juhtiv figuur üliõpilaste salajastes intellektuaalsetes ringkondades (nt filomaatide ehk Filomaci liikumine). Tema poliitiline tegevus ja üliõpilasajast pärit sidemed tõid kaasa Venemaa võimude repressioonid – 1823. aastal vahistati ja sunniti ta pagendusse Venemaale.

1829. aastal sai Mickiewicz peasündmuse järel lahkuda Venemaalt ning asus elama Euroopa suuremates keskustes, eelkõige Berliini ja hiljem Pariisi, kus ta kuulus poola põgenike ja intellektuaalide nn Suure Paguluse (Wielka Emigracja) ringkonda. Pariisis tegutses ta nii kirjaniku, avaliku kõnelejana kui ka poliitilise organiseerijana.

Peamised teosed

  • Pan Tadeusz (täispikk pealkiri: Pan Tadeusz, czyli ostatni zajazd na Litwie) – epopeea, mis ilmus 1834. Seda peetakse Poola rahvuseeposeks ja kirjanduslikuks sinuseks, mis jäädvustab ühtaegu nostalgilise pildi Leedust/Liivimaast ja 19. sajandi ülimalt poliitilist meeleolu.
  • Dziady („Esivanemate õhtu”) – näidendite seeria, mis ühendab rahvapärimusi, religioosseid motiive ja vürstliku meeleheidet; selles väljendub tugevalt rahvuslik vastupanutunne ja messianistlik pühitsus.
  • Konrad Wallenrod – ajalooline romaanilik eepos, mis käsitleb identiteeti, reetmist ja isikliku ohvri ideed rahvuslikus võitluses.
  • Sonety krymskie (Krimmi sonetid) – rida luuletusi, mis peegeldavad reisikogemusi Krimmis ning sisaldavad rikkalikku looduspilti ja introspektiivset melanhooliat.

Kirjanduslik stiil ja ideed

Mickiewiczi looming on tugevalt juurdunud romantismis: rõhk emotsioonidel, mineviku ja rahvusliku mälu eepilisel käsitlusel, rahvaluule mõjutused ning sügav religioossus ja messianism. Tema messianism väljendus idees, et Poola rahvas kannatab ja kannab sellega missiooni maailmas – sageli võrrelduna Kristusega („rahvas-kannataja” või „rahvas-püha” mõte).

Poliitiline tegevus ja õppejõud

Lisaks kirjanikutööle oli Mickiewicz aktiivne poliitilises tegevuses: ta toetas Poola iseseisvusideed, esines avalikult emigrantide kogunemistel ja püüdis organiseerida rahvuslikku vastuhakku. Pariisis töötas ta ka avaliku intellektuaalina ning 1840. aastal kutsuti ta Collège de France'i, kus ta pidas loenguid slaavi kirjandusest ja kultuurist, aidates tutvustada slaavi kultuure lääne publikule.

Surm ja pärand

Mickiewicz suri 26. novembril 1855 Konstantinoopolis (tänapäeva Istanbulis), kus ta oli seotud katsetega organiseerida Poola vabatahtlikke ja toetada Osmanite impeeriumi Krimmi sõjas Venemaa vastu. Tema surma põhjus oli ametlikult hinnanguliselt kõhutüüfus (kõrge surmapõhjusena mainitakse kolerat), kuid on esinenud ka vandenõuteooriaid. Tema säilmed toodi lõpuks 1890. aastatel Poolasse ning maeti Białystoki ja Krakówi vahelise riikliku tähelepanu all – tänu millele on ta Poola kultuurimälus tugevasti esindatud.

Mõju ja tähendus

Adam Mickiewicz on Poola ja laiemalt idaeuroopalase romantismi keskne kuju. Tema teosed on tõlgitud paljudesse keeltesse ning neid loetakse nii kirjanduslikult kui ka poliitiliselt tähtsateks tekstideks, mis aitasid kujundada 19. sajandi rahvuslikke liikumisi. Tema pildid maastikust, rahvuslikust minevikust ja õilsast ohverdamisest on mõjutanud järgmisi kirjanike põlvkondi ning tema nimel on Paljud monumendid, muuseumid ja kultuurisündmused Poolas ja mujal Euroopas sätestanud tema mälu.