Pakistani separatistlikud liikumised: ajalugu, põhjused ja mõju

Pakistan loodi 1947. aastal Briti India jagunemise järel moslemite riigina. Selle loomise üheks ideoloogiliseks aluseks oli islami natsionalism, kuid 1940. ja 1950. aastate liikumised ja otsused peegeldasid palju ka koloniaalse aja administratiivseid ja sotsiaalseid lõhesid. Pakistani moodustamise algusest saati kujunes riik kahe geograafilise ja poliitilise tiiva — Lääne-Pakistani ja Ida-Pakistani — vaheliseks võimsaks pingeks: paljud haritud moslemid Ühendatud Provintsi ja Bombay Presidendi moslemivähemuse piirkondadest toetasid lahku minekut, samas kui mitmetes enamuspiirkondades nagu Punjabi piirkond, Sindh või Bengal, mis hiljem moodustasid Pakistanist erinevaid osi, oli suhtumine tema suhtes mitmekesine.

Ajalooline ülevaade

Pakistani varajane ajalugu sisaldab mitmeid sündmusi, mis tekitasid või süvendasid separatistlikke meeleolusid:

• 1947: jagunemine ja massiline rahvastikuliikumine, mis jättis sügavad etnilised ja regionaalsed pinged;
• 1950.–1960. aastad: keskvalitsuse tugev tsentraliseeritus, millega kaasnes majanduslik ja poliitiline ebaõiglus Ida-Pakistani suhtes;
• 1952: Bengal'i keeleliikumine (Bengali Language Movement), mis tõi esile keele- ja kultuurilise diskrimineerimise;
• 1960.–1970. aastate poliitilised liikumised ning religioossete ja etniliste identiteetide tugevnemine;
• 1970. aasta valimised ja sellele järgnenud kriis, mida süvendas 1970. aasta Bhola tsüklon — need sündmused ning valitsuse ja armeejuhatuse reageerimine olid peamised tegurid, mis viisid Ida-Bengali lahkumiseni ja Bangladeshi Rahvavabariigi tekkimiseni pärast 1971. aasta konflikti ja kodusõda ning Pakistani jagunemist;
• 1971: sõjaline konflikt India sekkumisega ja Bangladeshi iseseisvumine — otsustav näide separatismi edukusest relvastatud äraspidise vastuse ja poliitilise ebaõigluse taustal.

Põhjused ja motiivid

Pakistani eri piirkondades toimunud separatistlikke liikumisi selgitavad mitmed omavahel seotud tegurid:

• Etno-keeleline mitmekesisus: erinevad keeled ja kultuurid (bengali, pashto, sindhi, baloši jt) tekitasid soovi suurema autonoomia või eraldi riigi järele, kui tsentraliseeritud poliitika neid ignoreeris;
• Majanduslikud ebavõrdsused: Ida-Pakistan koges tihti suurt majanduslikku väljavoolu ja ebaõiglast tulude jaotust Lääne-Pakistaniga võrreldes;
• Poliitiline marginaliseerimine: ühe rahvusgrupi dominaat centraalses poliitikas ja armees tõi kaasa tunde, et demokratlik esindatus on väike või puudub;
• Ressursside jaotuse konfliktid: näiteks Balochistanis tekitasid nafta- ja mineraalivarude koondumine ning kontroll nende üle tugevat vastuseisu ja relvastatud liikumisi;
• Kollektiivne traumaatika ja riiklik repressioon: julmus, inimõiguste rikkumised ja sõjaline represseerimine radikaliseerisid paljusid liikumisi;
• Välispoliitilised tegurid: külma sõja ja regionaalse võimsustasakaalu mõjud — välisriikide toetus mõnele rühmale suurendas konflikti intensiivsust.

Peamised separatistlikud liikumised ja piirkonnad

• Ida-Pakistan / Bangladesh: 1940.–1971 toimunud poliitilised, majanduslikud ja sõjalised pinged lõppesid iseseisvumisega — see on kõige selgem näide, kus separatism realiseerus uue riigina;
• Balochistan: pikaajaline separatistlik liikumine, mis on korduvalt muutunud relvastatud insurgentsiks. Peamised nõudmised on suurem autonoomia, kontroll loodusvarade üle ning kultuuriline ja poliitiline õiglus;
• Sindh: Sindhi rahvuslik liikumine (sh erakondlikud ja mõnikord radikaalsemad rühmitused) on rõhutanud regionaalset enesemääramist ja vastuseisu tsentraliseeritud poliitikale;
• Pashtun alad: traditsiooniliselt on Pashtun piirkondades olnud nõudmisi suurema autonoomia ja õiguste eest; viimastel aastatel on esile tõusnud ka humanitaarset ja poliitilist õiglust nõudvad liikumised;
• Teised ja kombineeritud liikumised: kohaliku identiteedi, majanduslike huvide ja religioossete nõudmiste kombinatsioon on loonud mitmesuguseid liikumisi, mis ulatuvad poliitilisest aktivismist kuni relvastatud võitluse ja terrorismini.

Mõju Pakistanile ja regioonile

Separatistlikel liikumistel on olnud pikaajaline mõju:

• Poliitiline mõju: riikliku õhkkonna militariseerumine, sageli tsentraliseeritud kontrolli ja erakorralise võimu õigustamine; korduvalt on need konfliktid viinud sõjalise valitsemise ja demokraatia kõikumiseni.
• Majanduslik mõju: konfliktid pidurdavad investeeringuid, häirivad majandustegevust ning suurendavad riiklikke kulutusi julgeolekule ja sõjaväele.
• Sotsiaalne mõju: humanitaarkriisid, sisepõgenike lained, inimõiguste rikkumised ning usaldamatuse ja segregatsiooni süvenemine kogukondade vahel.
• Regionaalne mõju: konfliktid mõjutavad Pakistanile naabreid (eriti India, Afganistan ja Bangladesh) — need võivad põhjustada piiriülest sekkumist, humanitaarabi vajadust ja geopoliitilist pingeid.
• Pikaajalised institutsionaalsed muutused: katsetused föderaalsete õiguste laiendamiseks, autonoomia andmiseks või uute dezentraliseeritud lahenduste otsimine — need muutused on sageli vastuseks separatismist tulenevatele survetele.

Vähendamise võimalused ja perspektiivid

Separatismi vähendamiseks on mitmeid strateegiaid, mida eksperdid ja poliitikakujundajad sageli rõhutavad:

• poliitiline kaasamine ja esindatuse suurendamine erinevates institutsioonides;
• õiglane majanduslik jaotamine ning sihipärased arenguprogrammid mahajäänud piirkondadele;
• keelte ja kultuuride tunnustamine ning hariduspoliitika, mis austab regionaalset mitmekesisust;
• õigusriigi tugevdamine ja inimõiguste rikkumiste uurimine, mis aitab vähendada radikaliseerumise põhjuseid;
• dünaamiline diplomaatia ja regionaalne koostöö, et vältida välise sekkumise eskaleerivat mõju.

Kokkuvõtlikult on Pakistani separatistlikud liikumised olnud mitmetahulised nähtused, mida on põhjustanud ajaloolised vead, poliitiline marginaliseerimine, majanduslikud lõhed ja kultuurilised erinevused. Nende liikumiste mõju on olnud sügav nii riigisiseste poliitiliste arengute kui ka laiemate regiooni suhte identiteetide ja julgeoleku seisukohalt. Püsivate lahenduste leidmine nõuab samaaegselt poliitilist tahet, majanduslikke investeeringuid, kultuurilist tundlikkust ja õigusemõistmise parandamist.

Küsimused ja vastused

K: Millal asutati Pakistan?

K: Mis oli Pakistani loomise liikumise liikumapanev jõud?

K: Mis põhjustas majandusliku ebavõrdsuse riigi kahe tiiva vahel?

K: Millised olid mõned peamised tegurid, mis viisid Bangladeshi iseseisvaks riigiks saamiseni?

K: Kuidas mõjutas islami natsionalism Pakistani moodustamist?

K: Millised piirkonnad ühinesid Pakistani asjaga selle viimastel aastatel enne iseseisvumist ja jagunemist?

Otsing