Albizia julibrissin (siidipuu) — päritolu, nimetus ja botaaniline kirjeldus

Siidipuu Albizia julibrissin — päritolu, nimetus ja botaaniline kirjeldus: avasta Kagu‑ ja Ida‑Aasia päritolu, poeetilised õied, ajalooline taust ja praktilised hooldusnõuanded.

Siidipuu Albizia julibrissin on perekonda Albizia kuuluv liik, mis on pärit Kagu- ja Ida-Aasiast, Ida-Iraanist Hiinasse ja Koreasse. See perekond on Itaalia aadliku Filippo del Albizzi auks, kes tutvustas seda Euroopas XVIII sajandi keskel, mõnikord valesti "Albizzia" nime all. Konkreetne nimi julibrissin on farsi keele Gul-i Abrisham (گل ابریشم), mis tähendab siidipuud, moonutamine tema õite järgi ("Gul" گل on "lill" ja "Abrisham" ابریشم tähendab "siid").

Botaaniline kirjeldus

Albizia julibrissin on lehtpuu või suur põõsas, tavaliselt 3–9 m kõrge, harvadel juhtudel kuni 12 m. Tüvi on sile ja helehall, oksad peened. Lehed on kahe- või kolmekordselt sõrmja jagunemisega (bipinnaatsed), pikkusega 10–45 cm, koosnedes paljudest väikestest teravatipulistest lehekeist. Lehed sulguvad ööseks (nihtinastia), mistõttu ta on tuntud ka kui "ööliblikate" või "mimosa" sarnaste liikumiste poolest.

Õied ja viljad

Õied ilmuvad suvel (tavaliselt juuni–august) ja on erksalt roosad kuni heleroosad, ebakorrapärase, harjase sarnase besides, moodustudes arvukate nõelataoliste tolmukatest — sellest ka "siidipuud" tähendus. Õied on õrnas lõhnaga ja meeldivad mesilastele, liblikatele ning mõnes piirkonnas ka kolibritelikele. Viljaks on lame, pruunikas kaun, pikkusega tavaliselt 7–20 cm, sisaldades mitut seemet; kaunad jäävad puule kuni talvini.

Levik ja elupaik

Liik eelistab päikeselist asendit ja hästi kuivendatud mulda, kuid talub erinevaid mullatüüpe. Loomulikult kasvab see osades oma päritolualadel niisketes ja kuivemates metsaservades, jõe- ja orgude kallastel ning inimasustuse lähedal. Paljudes temperatuuritingimustes on ta kultiveeritud ilupuuna; mõnes piirkonnas on siiski hakanud looduslikult levima ja muutunud invasiivseks.

Kultuuriline ja praktiline kasutus

• Ornamentaalne kasutus: istutatakse aedades, parkides ja tänavahaljastuses tänu uhketele suveõitele ja varju andvale võrsele.
• Rahvameditsiin: Aasia traditsioonilises meditsiinis kasutatakse mõnikord õisi ja koort erinevate preparaatide valmistamiseks (uuringud ja kasutusmõjud piirkonniti erinevad).
• Puit: puit on pehme ja kergesti töötatav, kuid tavaliselt ei kasutata seda tähtsaks ehitusmaterjaliks.

Paljundamine ja hooldus

Liik paljundub kergesti seemnetest; seemneid aitab idanevuses sageli ettevalmistus nagu kerge kriimustamine või leotus. Paljundamiseks võib kasutada ka noori pistikuid ning ta talub kuivemaid tingimusi pärast juurdumist. Parim kasvukoht on päikseline, küllalt soojem ja hästi kuivendatud muld. Tugev külm ja pidev talvine niiskus võivad noore isendi kahjustada — vanemad puud on sageli külmakindlamad.

Pestsid, haigused ja sissetungimise probleemid

Siidipuud võivad rünnata mitmesugused kahjurid (nt lehetäid, kilptäid, võrgutöötajad) ja haigused (sh fungalne närbumine, nt Fusarium-lehhenäärmete haigused mõnes piirkonnas). Samuti on tähele pandud, et Albizia julibrissin võib osades temperaatsetes ja subtroopilistes piirkondades muutuda invasiivseks — levib sageli seemnetega, mida aitavad levitada linnud ja tuul, ning võib asustada niiskeid metsaalasid või põllupealseid kooslusi.

Sovitus ja juhtimine

Kultiveerimisel on soovitatav valida sobiv kasvukoht ja jälgida, et ta ei leviks kontrollimatult loodusesse (koguda ja eemaldada kaune enne seemnete valmimist). Eriti piirkondades, kus liik on tunnistatud invasiivseks, on oluline vältida tema laialdast istutamist loodusalade lähedusse ning vajadusel eemaldada noored isendid varases staadiumis.

Kokkuvõte: Albizia julibrissin ehk siidipuu on dekoratiivne ja eripärane puu, tuntud roosade siidjate õite ja öösel kokku käivate lehtede tõttu. Ta sobib hästi aedadesse ja parkidesse, kuid nõuab soojemaid tingimusi ning mõnes piirkonnas tähelepanu invasiivsuse pärast.

Otsing