Pitanga (Suriname'i kirss): määratlus, levik ja kasutus

Tutvu pitanga (Suriname'i kirss) määratluse, leviku ja kasutusega: kasvatamine, toiteväärtus, antioksüdandid, Lõuna-Ameerika levik ja invasiivsus.

Pitanga, Suriname kirss, Brasiilia kirss, Cayenne'i kirss või Cerisier Carré on taim, mis kasvab peamiselt Lõuna-Ameerika idarannikul. Ta kuulub perekonda Myraceae (mürditaimed). Taim võib sarnaneda kirsiga, kuid ei ole suguluses tõeliste kirssidega. Suriname'i kirsi võib leida Suriname'ist, Prantsuse Guajaanast kuni Lõuna-Brasiiliani, samuti osadest Paraguayst, Argentiinast ja Uruguayst. Taime tuntakse kogu Brasiilias ja Uruguays pitanga või ümbritsevates riikides ñangapirí nime all Taime on tõeliselt lihtne kasvatada, ta on hästi vastupidav kahjuritele ja sisaldab palju antioksüdante. Puud kasvatatakse ka Lääne-Indias, täpsemalt Haitil, kus seda tuntakse Cerisier Carré nime all, nagu ka Prantsuse Guajaanas. Suriname'i kirsi kasutatakse aedades sageli heki või varjualusena. Puu toodi Bermudale dekoratiivsetel eesmärkidel, kuid on nüüdseks kontrolli alt väljunud ja kuulub invasiivsete liikide hulka. Suriname'is on see kirss tuntud kui Monkimonki Kersie, ka Montjimontji Kersie. See puu on toodud ka Floridasse.

Taksonoomia ja nimed

Eugenia uniflora on kõige levinum teaduslik nimetus. Kohalikud rahvakeelsed nimetused varieeruvad: pitanga, Suriname'i kirss, Brasiilia kirss, Cayenne'i kirss, ñangapirí, Monkimonki Kersie jpt. Tegemist on Myraceae sugukonda kuuluva liigiga, mis on visuaalselt sarnane tavalisele kirsipuu viljale, kuid ei ole sellega suguluses.

Kirjeldus

Pitanga on igihaljas põõsas või väike puu, tavaliselt 2–6 m kõrgune, kuid aedades ja soodsates tingimustes võib kasvada kõrgemaks. Lehed on läikivad, vastassuhtelised ja aromaatsed, õied valged või roosakad ja väiksed. Viljad arenevad õitest ja on kiltkivised marjad. Vili võib olla kujult lihvitud (kolm‑kandiline), ümmargune või kergelt kortsus, värvus ulatub erepunasest tumepunase ja sügavpurpurini, mõnikord isegi mustjasvioletseni.

Maitse ja koostis

Viljad on aromaatsed ja maitsetaimedelt hapukad kuni magusad, sageli tasakaalustatud magusa ja hapu noodiga ning tugeva tsitruselise või tomatilise alatooniga. Pitanga on rikas C‑vitamiini ja erinevate antioksüdantide (näiteks fenoolühendite) poolest ning sisaldab ka kiudaineid ja mõningaid mineraale.

Kasutus

• Kulinaarne: värskelt söömiseks, smuutides, mahlades, moosides, kompotides, sorbettides, siirupites ja likööride valmistamiseks. Viljade mahlast võib saada intensiivse lõhna ja värviga tooteid.
• Meditsiinis ja rahvameditsiinis: pitangat on traditsiooniliselt kasutatud seedehäirete leevendamiseks, põletike vähendamiseks ning mõnikord köha ja külmetuse sümptomite korral tänu C‑vitamiini sisaldusele.
• Maastikus ja haljastuses: kasutatakse hekkides, dekoratiivsetes istandustes ja varjualustena tänu tihedale kasvule ja ilusatele viljadele.

Kasvatus

Pitanga on lihtne kasvatada ja kohaneb erinevate kliimatingimustega, eelistades troopilist kuni subtroopilist kliimat. Põhilised nõuanded:

• Päikesevalgus: eelistab täis- või osalist päikest — viljad on päikese käes maitsvamad.
• Muld: viljakas, hästi kuivendatud muld; talub ka veidi happelisemat mulda.
• Kastmine: regulaarne kastmine annab parema saagi, kuid taim talub ka mõõdukat põuda.
• Lõikamine: regulaarne lõikamine aitab kujundada hekk ja parandada õitsemist ning viljumist.
• Paljundamine: seemnetest (sibuvad järgmise põlvkonna puhul mõnevõrra varieeruvaid omadusi) või vegetatiivselt pistikutest, mis annavad kiiremini vilju andva taime.
• Külmakindlus: madalam kui paljudel temperatuuriarmastavatel liikidel — külm ja tugev pakane võib noored taimed kahjustada.

Haigused ja kahjurid

Pitanga on suhteliselt vastupidav, kuid laialdaselt võivad esineda:

• seenhaigused niisketes tingimustes (leheplekid, juuremädanik halva drenaaži korral);
• kahjuritest võivad rünnata õisikute ja viljade seestuvad putukad, mardikad ning lehemardikad;
• kultuuris sobiva hooldusega (õhustamine, hea drenaaž, kahjustatud osade eemaldamine) saab paljusid probleeme ennetada.

Levik ja invasioonipotentsiaal

Pitanga on looduslik Lõuna‑Ameerikas, kuid on levinud ka Kariibi mere piirkonnas, Floridas ja teistes subtroopilistes paikades. Mõnes riigis (näiteks Bermuda) on ta saavutanud invasiivse staatuse, sest looduslikul levikul ja inimeste istutustel ta asendab kohalikke liike. Seetõttu tuleb uutes piirkondades tema kasutamisel arvestada keskkonnamõjuga ja kohalike varade kaitsega.

Kogumine ja säilitus

Pitanga viljad valmivad hooajaliselt; korje tehakse küpsusastmel, kui vili on aromaatne ja värvuselt sügav. Värsked marjad on kiiresti riknevad, seega kasutatakse säilitamiseks külmutamist, säilitamist suhkruga (moosid, siirupid) või töötlemist mahlaks. Kuivatamine on vähem levinud, kuna tekstuur ja maitseaisting muutuvad.

Kokkuvõte

Pitanga (Eugenia uniflora) on mitmekülgne ja dekoratiivne puu, mille maitsvad viljad sobivad nii värskelt söömiseks kui ka töötlemiseks. Ta on vastupidav ja kerge kasvatada troopilises ja subtroopilises kliimas, kuid uutes piirkondades võib tema istutamisel tekkida invasiivsuse oht. Tema väärtus haljastuses, kulinaarias ja mõnevõrra ka rahvameditsiinis teeb temast huvitava valiku nii koduaeda kui ka väiketootmise eesmärgil.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ka Suriname kirss?

K: Millisesse perekonda kuulub Suriname kirss?

K: Kus kasvab Suriname'i kirss enamasti?

K: Kas Suriname'i kirss on suguluses ehtsate kirssidega?

K: Milleks kasutatakse Suriname kirsi?

K: Kus mujal kui Lõuna-Ameerikas võib Suriname'i kirsi leida?

K: Kas Suriname'i kirsi peetakse kusagil invasiivseks liigiks?

Otsing