Väikesed kildakujulised fossiilid
Väikesed koorikfossiilid (SSF) ehk väikesed koorikloomad on pisikesed fossiilid, millest paljud on vaid mõne millimeetri pikkused. Nende leiud ulatuvad ediakariidi viimastest staadiumitest kuni varase kambriumi ajani. Peaaegu kõik on pärit varasematest kivimitest kui tuntumad fossiilid, näiteks trilobiidid. Enamik SSF-i on säilinud tänu kiirele katmisele fosfaadiga. See säilimisviis piirdub peamiselt hilisema ediakari ja varase kambriumi perioodiga, nii et loomad, kes neid moodustasid, võisid tekkida varem ja jätkuda ka pärast seda aega.
Mõned fossiilid kujutavad endast väikeste organismide, sealhulgas salapärase Cloudina ja mõnede tigude sarnaste molluskite terveid skelette. Suurem osa fossiilidest on aga suuremate organismide, sealhulgas käsnade, molluskite, tigude-taoliste halkieriidide, brachiopoodide, okasnahksete ja okasnahksete sarnaste organismide fragmendid või osad, mis võisid olla lähedased lülijalgsete esivanematele.
Üks esimesi seletusi SSFide tekkimise - ja mineraliseerunud skelettide evolutsiooni - kohta on ookeani kaltsiumisisalduse järsk tõus. Paljud SSF-d koosnevad aga teistest mineraalidest, näiteks ränidioksiidist. Esimesed SSF-d ilmusid umbes samal ajal, kui organismid hakkasid kiskjate vältimiseks kaevuma, seega on tõenäoline, et need kujutavad endast varaseid samme evolutsioonilises võistluses kiskjate ja üha paremini kaitstud saakloomade vahel. Sellest hoolimata on siiski tõsi, et loomad kasutasid mineraale, mis olid kõige kergemini kättesaadavad.
SSFide väike suurus ja (tavaliselt) katkendlik olemus muudab nende identifitseerimise ja klassifitseerimise keeruliseks. Siiski annavad nad tõendeid selle kohta, kuidas mereselgrootute peamised rühmad arenesid ning milline oli evolutsiooni tempo ja muster Kambriumi plahvatuse ajal. Nende hulka kuuluvad mõnede tänapäevaste hõimkondade varaseimad teadaolevad esindajad ning nende suureks eeliseks on see, et nad annavad peaaegu pideva ülevaate varajastest kambriumi organismidest, mille keha sisaldab kõvasid osi.
Cloudina , tilluke loomake, mis kuulub väikesearvulistesse kildudesse.
Küsimused ja vastused
K: Mida kujutavad endast väikesed kelmed fossiilid?
V: Väikesed šellifossiilid (SSF) on pisikesed fossiilid, millest paljud on vaid mõne millimeetri pikkused. Nad on talletatud ediakariidi viimastest etappidest kuni varase kambriumi perioodini.
K: Kuidas on enamik SSF-i säilinud?
V: Enamik SSF-i säilisid, olles kiiresti kaetud fosfaadiga. See säilimisviis piirdub peamiselt hilisema ediakaari ja varase kambriumi perioodiga.
K: Mida kujutavad endast mõned fossiilid?
V: Mõned fossiilid kujutavad väikeste organismide, sealhulgas salapärase Cloudina ja mõnede tigude sarnaste molluskite terved skeletid. Enamik neist on aga suuremate organismide, näiteks käsnade, molluskite, tigude-taoliste halkieriidide, brachiopoodide, okasnahksete ja okasnahksete sarnaste organismide fragmendid või osad, mis võisid olla lähedased lülijalgsete esivanematele.
K: Mis oli üks seletus, miks SSF-d ilmusid?
V: Üks seletus, miks SSF-d ilmusid, oli ookeani kaltsiumisisalduse järsk tõus, mis võimaldas loomadel moodustada mineraalseid skelette. Kuid paljud SSF-d on valmistatud teistest mineraalidest, näiteks ränidioksiidist, nii et see seletus ei ole lõplik.
K: Millal need esmakordselt ilmusid?
V: Esimesed SSF-d ilmusid umbes samal ajal, kui organismid hakkasid kiskjate vältimiseks kaevuma, seega on tõenäoline, et need kujutavad endast varajasi samme evolutsioonilises võistluses kiskjate ja üha paremini kaitstud saakloomade vahel.
K: Miks on neid raske identifitseerida ja klassifitseerida?
V: SSF-ide väikese suuruse ja (tavaliselt) katkise iseloomu tõttu on neid raske täpselt identifitseerida ja klassifitseerida.
K: Milliseid eeliseid nad tõendavad?
V: Nad annavad tõendeid selle kohta, kuidas peamised rühmad mere selgrootuid arenesid, tempo ja mustri areng Kambriumi plahvatuse ajal, varaseimad teadaolevad esindajad tänapäeva fülli, mille keha sisaldab kõvasid osi.
