Namiibia iseseisvussõda (Lõuna-Aafrika piirisõda, 1966–1990)

Ülevaade Namiibia iseseisvussõjast (Lõuna-Aafrika piirisõda 1966–1990): SWAPO võitlus, Angola ja Kuuba sekkumine ning sündmused, mis viisid Namiibia iseseisvuseni 1990.

Lõuna-Aafrika piirisõda on konflikt, mis leidis aset aastatel 1966-1990 peamiselt Edela-Aafrikas (praegu Namiibia) ühelt poolt Lõuna-Aafrika Vabariigi ja teiselt poolt Edela-Aafrika Rahvaorganisatsiooni (SWAPO) ja selle liitlaste vahel.

Konflikti juured ulatuvad tagasi I maailmasõjani, mil Lõuna-Aafrika vallutas ja vallutas Briti impeeriumi ja teiste I maailmasõja liitlaste nimel Saksa Edela-Aafrika koloonia. Pärast Saksamaa lüüasaamist andis Rahvasteliit Lõuna-Aafrikale mandaadi territooriumi haldamiseks, kuni selle elanikud on valmis ise valitsema.

Pärast Teist maailmasõda keeldus Lõuna-Aafrika Vabariik loobumast Lõuna-Lääne-Aafrikast kavandatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eestkostelepingu alusel ja taotles selle asemel õigust annekteerida see viienda provintsina. Astuti samme Edela-Aafrika integreerimiseks Lõuna-Aafrika Vabariigiga, sealhulgas anti kohalikule valgele elanikkonnale õigus valida esindajaid Lõuna-Aafrika parlamenti.

1962. aastal moodustati SWAPO, et seista vastu Lõuna-Aafrika valitsusele ja taotleda Edela-Aafrika Vabariigi iseseisvust. Nõukogude Liidu toetusel alustas SWAPO sisside väljaõpet ning alates 1966. aastast astus ta sageli vastuollu Lõuna-Aafrika politsei ja armeega. Sõda jõudis uude faasi 1975. aastal, kui Angola sai iseseisvuse ja selle uus kommunistlik valitsus hakkas sissidele toetust andma. Lõuna-Aafrika väed alustasid Angolas rünnakuid SWAPO baaside hävitamiseks, mis viisid lahingutesse Angola armeega. Kuuba, kes oli saatnud Angola valitsuse toetuseks vägesid, oli mõnes neist lahingutest otseselt kaasatud.

1988. aastal allkirjastasid Lõuna-Aafrika, Angola ja Kuuba kolmepoolse lepingu, millega nad kohustusid sõlmima rahu. Kuuba nõustus lahkuma Angolast, kui Lõuna-Aafrika Vabariik lahkub Edela-Aafrikast ja annab sellele territooriumile iseseisvuse. Edela-Aafrika Vabariik sai Namiibia nime all iseseisvaks 1990. aasta alguses.

Taust ja põhjused

Konflikti fooniks olid nii kolonialistlik ja mandaatide ajastu pärand kui ka Lõuna-Aafrika apartheidi poliitika. Lõuna-Aafrika keeldus 1940.–1970. aastatel tunnistamast Rahvasteliidu ja hiljem ÜRO juriidilisi otsuseid, mis kutsusid mandaatterritooriumi lõppemiseni ja iseseisvuse andmiseni. Edela-Aafrika rahvuslik liikumine SWAPO kasvas selle taustal organiseerunud liikumiseks, mis nõudis täielikku enesemääramist.

Osapooled

• Lõuna-Aafrika Vabariik (LAV) — kasutas nii relvajõude (SADF) kui ka politsei- ja korrakaitseüksusi (sealhulgas vastuoluliselt tuntud paramilitaarseid üksusi nagu Koevoet) Edela-Aafrika kontrolli all hoidmiseks ja mässuliste vastupanu mahasurumiseks.
• SWAPO — poliitiline organisatsioon, mille relvastatud tiiba tunti Namiibia Rahvavabastusarmee (PLAN) nime all; sai sõjalist ja poliitilist tuge Ida-bloki riikidelt, eelkõige Nõukogude Liidult ja Kuubalt.
• Angola — pärast iseseisvumist 1975. aastal pakkus see varjupaika ning logistilist ja sõjalist abi SWAPO rühmitustele, mis viis teiste osapoolte — eriti LAV ja Kuuba — suuremasse seotusse piirkonnas.
• Kuuba — saatis Angolasse vägesid Angolas valitsuse toetuseks ja seeläbi sattus osaliselt otsesesse kokkupõrkesse Lõuna-Aafrika vägedega.
• Kõrgemad rahvusvahelised jõud — ÜRO nõudis lahendust ja vastuolulisi sanktsioone LAV vastu; Nõukogude Liit ja lääneriigid osalesid konfliktis peamiselt lämmatatud toetuste ja diplomaatiliste mõjutustena.

Sõjategevus ja peamised etapid

Sõjategevus hõlmas igat tüüpi piirialaseid operatsioone: nõrku gerilsarünnakuid, jälitusi, õhurünnakuid ning suletud piirialadel toimunud suuremaid lahinguid. Lõuna-Aafrika kasutas sageli piiriüleseid sissetungi Angolasse ja Sambia territooriumile, et hävitada SWAPO baasivõrgustikke. Vastupandamatud operatsioonid ja vastutegevus muutsid piirkonna ebastabiilseks.

1970.–1980. aastatel toimusid suured lahingud Angolas, kus LAV väed sattusid kokku Angolaga ja Kuuba vägedega. Kuuba vägede osalus ja Angolast antud toetus SWAPO-le olid otsustavad, et PLAn suutis jätkata võitlusvõimet. 1980. aastate keskpaigas tekkinud üleilmne surve ja strateegilised muutused külmas sõjas viisid pingete taandumiseni ning lõpuks diplomaatiliste läbirääkimisteni.

Diplomaatilised pingutused ja rahukokkulepped

Üks kohtelangevatest sammudest oli ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 435 (1978), mis kehtestas plaani Namiibia iseseisvuse ettevalmistamiseks ja UNTAG-i (ÜRO üleminekutoimkonna) saatmiseks. Selle rakendamine venis ligi kümme aastat poliitiliste vastuolude ja julgeolekuolukorra tõttu.

1988. aasta lõpus saavutati pöördepunkt Tripartite Accord’i (tuntud ka kui New York Accords) allkirjastamisega. Selle leppena otsustati Kuuba vägede lahkumine Angolast, Lõuna-Aafrika vägede väljaviimine Edela-Aafrikast ja ÜRO 435. resolutsiooni rakendamine, mis lõppes ÜRO juhitud valimiste ja Namiibia iseseisvusega. Need kokkulepped sõlmiti detsembris 1988 ja avasid tee UNTAG-i saabumiseks 1989. aastal.

ÜRO üleminek ja iseseisvus

1989. aastal alustas UNTAG täismahus kontrolli ja haldusoperatsioone, korraldades relvarahu, repatrieerimisprogramme ja valimisi. 1989. aasta valimised olid rahvusvaheliselt järelvalvatud ning nendega saavutas SWAPO kindla võidu. Iseseisvus kuulutati välja 21. märtsil 1990 ning SWAPO juht Sam Nujoma sai Namiibia esimeseks presidendiks.

Tagajärjed ja pärand

Piirisõda jättis piirkonda pikaajalise pärandi: tuhandeid hukkunuid ja vigastatuid, sadu tuhandeid põgenikke ning laialdast majanduslikku ja sotsiaalset kahju. Piirkonda jäid probleemina ka lahendamata maaomandi küsimused, apartheidi pärand ning laialdane sõjajärgne infrastruktuuri taastamine.

Mõjud ulatusid ka laiemalt: konflikt oli osa külma sõja Lõuna-Aafrika ja Lääne ning Ida-bloki vahelisest mõjusõjast ning selle lõpp peegeldas osaliselt ka muutuvat rahvusvahelist poliitikat 1980. aastate lõpus. Namiibia iseseisvus tähistas samal ajal otsest lõppu Lõuna-Aafrika otsesele kontrollile selle territooriumi üle.

Tähtsus ja õppetunnid

• Konflikt rõhutas rahvusvahelise õiguse ja ÜRO rolli dekoloniseerimisprotsessides.
• See näitas ka, kuidas regionaalsed konfliktid võivad laieneda suuremate geopoliitiliste konkurentside — nt külma sõja — osaks.
• Rahuläbirääkimised ja diplomaatia osutusid lõpuks efektiivsemaks lahenduseks kui üksnes sõjaline jõud, mis oli oluline õppetund teistele sarnastele konfliktidele.

Lisamärkused: konfliktis osalenud arvud ja sündmuste üksikasjad varieeruvad allikate lõikes. Kokkuvõttes kujunes Lõuna-Aafrika piirisõjast keeruline ja pikaajaline konflikt, mille poliitiline lahendus sündis alles rahvusvaheliste läbirääkimiste, relvajõudude väljaviimise ning ÜRO-ga koordineeritud ülemineku kaudu.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Lõuna-Aafrika piirisõda?

K: Millised olid selle konflikti juured?

K: Kuidas tekkis SWAPO?

K: Kuidas Kuuba sellesse sõda sattus?

K: Milline kokkulepe lõpetas selle sõja?

K: Millal sai Namiibia iseseisvuse?

Otsing