Beethoveni 9. sümfoonia (d-moll, Op.125) — kooriline "Ood rõõmule"

Beethoveni 9. sümfoonia (d‑moll, Op.125) — kooriline "Ood rõõmule": ikooniline meistriteos, mis ühendab orkestri, solistid ja koori ning sümboliseerib rahu, vendlust ja Euroopa hümni.

Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr 9 d-moll op 125 (koorisümfoonia) on üks kuulsamaid muusikateoseid, mis on kunagi kirjutatud.

See teos on muusikalise ajaloo üks tähte kandvaid saavutusi: see ühendab sümfoonilise vormi ja orkestri heli häälega ehk suurte solistide ja kooriga. Sümfoonia viimases osas kasutatud vokaalne element muutis senist arusaama sellest, mida sümfoonia võib olla, ning mõjutas järgnevaid heliloojaid ja avalikku maitsearengut.

Sümfoonia on muusikateos orkestrile. Beethoven kirjutas üheksa sümfooniat. See, tema viimane sümfoonia, on väga ebatavaline, sest viimases osas on ka laul: selles on neli solisti (sopran, alt, tenor ja bass) ja koor. Seetõttu tuntakse seda sümfooniat ka "koorilise" sümfoonia nime all ("kooriline" tähendab: "koorile"). Tegemist on väga pika teosega, mis kestab üle tunni. Ka see oli ebatavaline.

Tegu on Beethoveni viimase (täismahus valminud) sümfoonilise visiooniga, kus orkestrile lisandub solistide kvartett ja segakoor (tavaliselt SATB). Orkestris on puitpuud, vaskpillid, löökpillid ja suur keelpillide sektsioon — kokku väga suur koosseis, mille varjundid annavad teosele nii jõudu kui intiimsust. Sümfoonia pikkus sõltub tempovalikutest, tavaliselt jääb etteaste kestvus 60–75 minuti vahele.

Osad ja vorm

Selles sümfoonias on neli osa. Esimene osa on sonaatvormis. Teine ja kolmas osa on tavapärasest järjekorrast vastupidine: teine osa on scherzo ja kolmas osa on aeglane osa. See on teema ja variatsioonid. Viimases osas on esitatud hiljuti surnud kuulsa luuletaja Friedrich Schilleri luuletuse sõnad. Luuletus kandis pealkirja "Ode an die Freude" (inglise keeles: Ode to Joy). Luuletus sisaldab tugevat sõnumit kogu inimkonnale: see räägib rahus ja harmoonias koos elamisest. See on kirjutatud Prantsuse revolutsiooni ajal, kui need ideed muutusid Euroopas väga oluliseks.

Kolmanda osa rahulik, mõtlik iseloom kontrastub teise osa tormilise scherzoga. Neljandas osas kõlab esmalt orkestriline ja solistlik uurimus, misjärel ilmub koor ja Schilleri sõnad muunduvad suurejooneliseks hümniks. Beethoven valis ja mõnikord muutsid luuletuse osi nii, et need sobiksid muusikalise kujundusega — tulemuseks on kunstiline dialoog luule ja helikeele vahel.

Peamine teema ja "Ood rõõmule"

Viimase osa peamuusika (lauletud sõnadele: "Freude, schöne Götterfunken, Tochter aus Elysium") on üks tuntumaid meloodiaid maailmas. Paljudele lastele meeldib seda pillidel mängida, sest meloodia esimeses osas kasutatakse ainult viit nooti (seda saab mängida C, D, E, F, G). Kui meloodia tuleb sümfoonias esimest korda, mängivad seda tšellod ja kontrabassid.

See lihtne, selge ja kandva iseloomuga meloodia on muutunud rahvusvaheliseks tunnuslauluks vendluse ja lootuse ideele. Meloodia temaatika arendab kogu lõpuosa jooksul mitmel moel: see ilmub instrumentaalselt, solistide lauluna ja lõpuks täiskooride esituses, muutudes sümboliks ühisele rõõmule ja ühtsusele.

Ood rõõmule võeti 1972. aastal vastu Euroopa "rahvushümniks", mille ametliku arranžeeringu orkestrile kirjutas Herbert von Karajan.

Euroopa Nõukogu ja hiljem Euroopa Liit kasutasid seda instrumentaalset versiooni sümbolina, mis väljendab ühistust ja rahu Euroopa riikide vahel. Ametlikul tasandil kasutatakse enamasti puhast instrumentaalversiooni, ilma sõnadeta, et rõhutada neutraalsust ja kõigi liikmesriikide ühtsust.

Kiriiline taust ja esiettekanne

Beethoven oli juba noorusest peale huvitatud Schilleri kuulsast luuletusest. Aastal 1817 alustas ta sümfoonia kahe esimese osa kirjutamist. Aastal 1822 otsustas ta kasutada Schilleri luuletust sümfoonias. Suurem osa ülejäänud sümfooniast kirjutati 1823. aastal ja ta lõpetas selle 1824. aastal. Esmakordselt kanti see ette sama aasta mais. Beethoven dirigeeris seda etendust. Räägitakse, et ta imestas, miks publik ei aplodeerinud, kui see oli lõppenud. Nad aplodeerisid, kuid Beethoven oli kurt, nii et ta ei kuulnud. Keegi sundis teda ümber pöörama ja ta nägi, et inimesed aplodeerisid entusiastlikult.

Esiettekanne toimus Viinis 7. mail 1824. aastal ja kuigi Beethoven pidi pidama dirigendipositsiooni, ei kuulnud ta orkestrit ega publikut — tema kauge kuulmine oli selles etapis väga halvenenud. Sellel esiettekandel oli kohal suur muusikaringkond ning teos sai kirgliku ja vastuolulise vastuvõtu: osa kuulajatest reageerisid entusiastlikult, teine osa jäi esmalt hämmeldunuks suure formaadi ja uute ideede pärast. Aeg on aga kinnitanud selle sümfoonia püsiva tähtsuse — teos on kantud maailma repertuaari ja seda peetakse üheks suurimaks kunstiliseks saavutuseks klassikalises muusikas.

Mõju ja pärand

Beethoveni 9. sümfoonia on mõjutanud nii heliloojaid kui ka laiemat kultuuri: selle lõpulõik on olnud kasutuses tööstuslikest ja poliitilistest kontekstidest kuni filmide, protestide ja pidulike sündmusteni. Teos seab esile inimlikke teemasid — vennasarmastus, rõõm ja lootus — ning ühendab need suure muusikalise arhitektuuriga. See töö illustreerib, kuidas muusika võib väljendada universaalseid ideid ja jääda tähendusrikkaks ka sajandeid pärast loomist.

Otsing