Kukkurhunt
Thylacine oli lihasööja (peamiselt lihasööja) marsupiaalne loom. Thylacine oli tuntud ka kui Tasmaania tiiger, Tasmaania hunt ja Tasmaania hüeena. Viimane teadaolev Thylacine hukkus Hobarti loomaaias 7. septembril 1936. aastal. Nad elasid kunagi kogu Austraalias ja Uus-Guineas. Lääne-Austraalia põhjaosas ja Põhjaterritooriumil on neist loomadest maalinguid. Queenslandi põhjaosas asuvas Riversleigh's on teadlased avastanud vähemalt 30 miljoni aasta vanused tülakiinide fossiilsed luud.
Tüüliinide väljasuremine
Thylaciinid olid levinud kogu Austraalias. Fossiilseid jäänuseid on leitud Queenslandist, Lääne-Austraaliast on leitud maalinguid ja Lõuna-Austraalias Nullabor Plain'i koopas leiti mumifitseerunud keha. Keha dateeriti 4650 aasta vanuseks. Tiilitsat hakkas Austraalia mandrilt kaduma umbes 5000 aastat tagasi. See on umbes samal ajal kui dingo saabumine Austraaliasse. Meretaseme tõusu tõttu 10 000 aastat tagasi eraldas Tasmaaniat Austraalia mandriosast Bass'i väin, mida dingo kunagi ei ületanud. Selleks ajaks, kui eurooplased 1788. aastal Austraaliasse tulid, elas Thylacine ainult Tasmaanias.
Abel Tasmani laeva meremehed teatasid 1642. aasta novembris, et nad nägid "tygr'i" jalajälgi. Prantsuse maadeuurija Antoine Bruni d'Entrecasteaux leidis 1792. aastal tirolakiini lõualuu. 13. mail 1792 tegi ta esimese kinnitatud vaatluse, mida kirjeldati kui suure koera suurust, musta triibuga triibulist. 1805. aastal saatis leitnant kuberner Paterson Sydney'sse kirjelduse tirolakiinist. Ta ütles, et see loom on haruldane ja ebatavaline.
Thylacine'i kütiti, sest talunikud ütlesid, et nad tapavad lambaid. Tasmaania valitsus andis talunikele raha iga tapetud tirolakiini eest. Viimase tiiliskoera lasi ja tappis 13. mail 1930 Mawbannas, Tasmaanias, talunik Wilfred Batty. Valitsus kehtestas seadused nende kaitsmiseks mõned kuud enne viimase hukkumist. Nüüdseks on nad välja surnud, mis tähendab, et kuskil maailmas ei ole enam ühtegi tiiliskoera elusana.
Thyalcine Hobarti loomaaias, 1933
Välimus
Thylacine oli umbes 1,8 meetri pikkune ja tema saba oli kuni 53 cm pikk. Ta võis olla umbes 58 sentimeetrit (23 tolli) pikk ja kaaluda kuni 30 kilogrammi (66 naela). Ta oli halli ja pruuni värvi, seljal oli 16 musta või pruuni triipu. Ta oli koerakujuline, kuid selg, kubeme ja saba sarnanesid pigem kängurule. Tema saba oli üsna jäik. Tal olid väga lühikesed jalad. Tal olid hambad nagu koeral, kuid rohkem lõikehambaid. Taalitsin suutäis avada oma suud umbes 120 kraadi.
Tüülaakiin oli öine (öine) jahiloom. Nad sõid wallabisid, rotte, linde, ehidnasid, küülikuid ja lambaid.
Tiilitsad olid marssupiaalsed, mis tähendab, et emasloomad kandsid lapsi kotis. Kott avanes tagantjärele.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Thylacine?
V: Thylacine on lihasööjataoline marssupiaalne loom, mida tunti ka Tasmaania tiigri, Tasmaania hundi ja Tasmaania hüeena nime all.
K: Millal suri viimane teadaolev Thylacine?
V: Viimane teadaolev Thylacine suri Hobarti loomaaias 7. septembril 1936. aastal.
K: Kus elasid kunagi Thylaciinid?
V: Thylaciinid elasid kunagi kogu Austraalias ja Uus-Guineas.
K: Kus leidub Thylacine'i maalinguid?
V: Thylacine'i maalinguid on leitud Lääne-Austraalia põhjaosas ja Põhja-Territooriumil.
K: Mida on teadlased avastanud Queenslandi põhjaosas asuva Riversleigh's?
V: Teadlased on Queenslandi põhjaosas Riversleigh's avastanud vähemalt 30 miljoni aasta vanuseid Thylacine'i fossiilseid luid.
K: Milline loom on Thylacine?
V: Thylacine on peamiselt liha sööv marssupiaalne loom.
K: Millised on teised Thylacine'i nimed?
V: Mõned teised Thylacine'i nimed on Tasmaania tiiger, Tasmaania hunt ja Tasmaania hiiu.
