Thylacine oli lihasööja (peamiselt lihasööja) marsupiaalne loom. Thylacine oli tuntud ka kui Tasmaania tiiger, Tasmaania hunt ja Tasmaania hüeena. Viimane teadaolev Thylacine hukkus Hobarti loomaaias 7. septembril 1936. aastal. Nad elasid kunagi kogu Austraalias ja Uus-Guineas. Lääne-Austraalia põhjaosas ja Põhjaterritooriumil on neist loomadest maalinguid. Queenslandi põhjaosas asuvas Riversleigh's on teadlased avastanud vähemalt 30 miljoni aasta vanused tülakiinide fossiilsed luud.

Taksonoomia ja nimetus

Thylacine teaduslik nimi on Thylacinus cynocephalus. See kuulus perekonda Thylacinidae ja on marsupiaalide (kärgloomade) hulgas eripärane — kuigi välimuselt meenutas koera või hunti, oli tegemist imetajaga, kellele olid iseloomulikud emaka ja noorte kasvamine kotti ehk pouch’i sees. Nimi „Tasmaania tiiger” tuleneb selgesti eristatavatest triipudest looma seljal.

Välimus ja bioloogia

Thylacine oli suur, koerataolise kehaehitusega loom, pikk saba andis kehale tasakaalu. Seljal paiknesid iseloomulikud tumedad triibud, mis andsid loomale kamuflaaži ja nimesse „tiiger”. Lõuad võisid avada väga laia nurga (väidetavalt kuni umbes 80 kraadi), mis aitas haarata ja hoida saaki. Naised kandsid järglasi kotis, kus imikud kinnitusid püsiimedele ja arenesid edasi.

Käitumine ja toitumine

Thylacine oli peamiselt kiskja ja toituks väiksematest kuni keskmise suurusega imetajatest, lindudest ja mõnikord kariloomast. Tegutses eelkõige hämaral ja öösel, oli pigem üksik elaja või väikeses perekondlikus rühmas. Saagiks võisid olla näiteks wallaby’d ja muud kohalikud nodid.

Levik ja fossiilne ajalugu

Nagu juba mainitud, leidsid teadlased Riversleigh sarnastest kohtadest väga vanu Thylacinuse sugulaste fossiile, mis näitavad nende perekonna pikaajalist ajalugu Austraasia regioonis. Enne inimasustust levisid nad laialdaselt nii Austraalia põhja- ja keskosades kui ka Uus-Guineal; hiljem jäi püsivaks populatsiooniks peamiselt Tasmaania saar.

Väljasuremise põhjused

Thylacine väljasuremine on põhjustanud mitmeid tegureid, mis sageli mõjutasid koos:

  • Ulatuslik jahipidamine ja preemiad (bounty), mida maksid talupidajad ja valitsused, sest looma süüdistati karilooma rünnakutes.
  • Elupaikade kadu ja muudatused põllumajanduse tõttu, mis vähendasid saaklikke populatsioone ja varjualuseid.
  • Konkurents ja rändloomade (näiteks dingo) mõjud mandril ning hilisemad invasiivsed liigid, haigused ja parasiidid, mis võisid populatsioone nõrgendada.
  • Väiksed ja eraldatud populatsioonid teevad liigi haavatavaks juhuslike sündmuste ja geenilise ahenemise suhtes.

Kuigi kaitsemeetmeid hakati kehtestama alles 20. sajandi 30. aastatel, tuli see liiga hilja ja looma populatsioonid olid juba pöördumatult langenud.

Viimased isendid, kultuur ja tänapäev

Viimane teadaolev vangi pidav thylacine hukkus Hobarti loomaaias 1936. aastal — juhtum, mis on sümboliks inimese põhjustatud väljasuremisele. Alates sellest on olnud arvukalt väidetud vaatlusi ja ebaofitsiaalseid raportid, kuid kinnitatud leidusid ei ole. Looduskaitse ja teaduse ringkondades on thylacine jäänud tugeva kultuurilise kuvandi ja huvi objektiks; on arutatud ka genoomika abil võimalikke „de-extinction” lähenemisi, kuid sellised katsed on tehniliselt keerulised ja eetiliselt vastuolulised.

Mälestus ja õppetunnid

Thylacinuse lugu tuletab meelde, kuidas inimtegevus — kaudselt ja otseselt — võib viia liigi väljasuremiseni. See juhtum on toonud esile vajaduse kiirete ja ennetavate looduskaitsemeetmete järele, parema koostöö talupidajate ja looduskaitsjate vahel ning vastutustundliku elupaikade haldamise. Säilinud museaalid, fotod ja fossiilid võimaldavad meil õppida thylacinuse bioloogiast ja evolutsioonist ning hoida mälestust sellest ainulaadsest kiskjast elus.