Begoniaceae on õistaimede perekond, millel on umbes 1400-1500 liiki, mis esinevad nii Uue kui ka Vana Maailma subtroopilistes ja troopilistes piirkondades. Kõik liigid peale ühe kuuluvad sugukonda Begonia. Perekonna ainus teine perekond, Hillebrandia, on endeemiline Hawaii saartel ja seal on ainult üks liik.

Mitmeid Begonia perekonna mõnede liikide ja hübriidide sorte (või kultivareid) kasutatakse dekoratiivsete taimedena.

Üldine kirjeldus

Begoniaceae liikide hulgas on nii madalaid maapealseid taimi, risoomiga ja mugulatega vorme kui ka varrega (cane) liike. Enamik on ühe- kuni mitmeaastased õistaimed, mõned liigivad epifüütiliselt puude küljes või kasvavad kaljudel. Lehed on sageli kaldus (asümmeetrilised), mitmesuguse kujuga ja värvusega — rohelised, hõbedased, triibulised või punakad. Õied on enamasti ühesugused liigi sees jagatud isas- ja emasõite (monoeksia), mis paiknevad tihti samas õisikurakus.

Levik ja elupaigad

Begoniad eelistavad niiskeid ja varjulisi kasvukohti: vihmametsa allkorrusel, kaljunõlvadel, niisketel rohttaimestikel ja varjulistel aednurkadel. Suurim liigirikkus on Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, samuti Aasia troopilistes piirkondades ja Aafrikas. Mõned liigid on kitsalt levivad endeemikud, mis teeb neid tundlikuks elupaikade hävimisele.

Olulised rühmad aianduses

  • Rex-begooniad – kasvatatakse peamiselt mõjuvõimsate ja värvikirevate lehtede pärast.
  • Vaha- või püsirohkbegooniad (Begonia x semperflorens-grupp) – populaarsed rõdu- ja peenrataimed, vastupidavad ja rikkalikult õitsevad.
  • Mugul- ehk tuberoossed begooniad (nt Begonia tuberhybrida) – suured lilled, sobivad peenrasse ja potiaialeks, vajavad talvepuhkust.
  • Cane- või varre-begooniad (angel wing jt) – kõrgemad, uudsed leherakendused, tugevamaks sise- ja aedkasvatuseks.
  • Risoome- ja epifüütilised liigid – head varju- ja kohapõhjalised sordid, sageli huvitava kasvukujuga.

Kasvatus- ja hooldusnipid

  • Valgus: eredalt hajutatud valgus, otsene päike võib lehti kõrvetada. Toataimena paiguta akna lähedusse, kuid mitte päikese käes.
  • Temperatuur: enamiku sortide jaoks sobib +16…+24 °C; talvekuudel ära lasta alla +12 °C, tuberous-liigid vajavad sooja kasvuaega jahedamat puhkeaega.
  • Muld: hea drenaažiga, õhuline pottmuld. Segusse sobib turbapõhine potimuld koos perliidi või kookoskiududega.
  • Kastmine: hoia muld ühtlaselt niiske, kuid mitte vettinud. Vähenda kastmist tuberoossetel sortidel puhkeajal.
  • Õhuniiskus: paljud begooniad hindavad kõrget õhuniiskust — pihustamine või niiske aluse (niiske liivaga alustaldrik) aitab.
  • Külv ja väetamine: hooajal regulaarselt nõrgalt väetada (vedelväetis iga 2–4 nädala järel) suurendab lehe ja õie arengut.

Paljundamine

Begooniaid on lihtne paljundada mitmel viisil:

  • Lehe lõiked: paljud rex- ja lehevormid paljunevad hästi lehe tüvesetükkide või tervete lehtedega, mis asetatakse niiske kasvupinnase peale.
  • Varre või risoomi jagamine: risoomi- ja risoome-liike saab jagada kevadel uute taimede saamiseks.
  • Mugulate jagamine: tuberous-begooniate mugulad jagatakse puhkeajal.
  • Seemnetest: mõned sordid ja hübriidid kasvatatakse seemnetest; seemned on väga peened ja vajavad niisket pinnast ning valgust idanemiseks.

Haigused ja kahjurid

Begooniaid võivad rünnata tavalised toataimede kahjurid ja seenhaigused:

  • ämbliklestad, lehetäid, kaalud ja piimkärsakad — regulaarsed kontrollid ja vajadusel seebi- või alkoholiagendid aitavad;
  • juuremädanik ja hallitus (niiske, halvasti dreenitud muld) — vältida liigniiskust ja parandada drenaaži;
  • lehelaigud ja jahukaste — hea õhuringlus ning seenetõrje vahendid vajadusel.

Kasutus ja tähtsus

Begooniad on populaarsed nii sise- kui ka õuekaunistuses: neid kasvatatakse potitaimedena, rõdu- ja peenrataimedena ning siseruumide dekoreerimiseks. Rex- ja lehesordid on hinnatud interjööri jaoks, tuberoossed sordid annavad tugevate värvidega õisi suvepeenras. Mõned liigid on ka teadusliku ja looduskaitselise huvi objektiks, sest paljud on kitsalt endeemilised ja ohustatud.

Kaitse ja säilitamine

Paljud metsikud begooniad on ohustatud elupaikade kadu tõttu. Konservatsioonimeetmed hõlmavad looduskaitsealasid, taimede in situ ja eks situ säilitust (botaanikaaedad, seemnepankade programmid) ning teadusuuringuid liigirikkuse kaardistamiseks. Hillebrandia näide rõhutab, kui piiratud levikuga ja haavatavad mõned perekonna liikmed võivad olla.

Begoniad on mitmekülgne ja visuaalselt atraktiivne taimede grupp, mis pakub nii harrastajale kui ka professionaalile palju võimalusi — alates lihtsast toataimest kuni keerukamate hortikultuursete vormideni.