Vietnami tähestik (vietnami keeles chữ Quốc ngữ) on ladina tähestiku versioon, mida kasutatakse tänapäeval vietnami keele kirjutamiseks. Süsteemi algvormid töötasid välja peamiselt 17. sajandi portugali ja teiste Euroopa misjonärid ning seda standardiseeris ja populariseeris osalt Alexandre de Rhodes. Täna on ladina tähestiku kohandatud süsteem võrreldes traditsioonilise hiina-põhise kirjana kasutatud sõnastikuga palju lihtsam õppida ja laialdaselt kasutusel Vietnami demograafilistes ja ametlikes dokumentides.

Kirjavahemärgid, tähed ja erimärgid

Süsteem kasutab kõiki ISO ladina põhitähestiku tähti, välja arvatud F, J, W ja Z — need esinevad vietnamis peamiselt laen‑ ja erandjuhtudel. Vietnami ametlikku tähestikku koosneb 29 täheast:

  • A Ă Â B C D Đ E Ê G H I K L M N O Ô Ơ P Q R S T U Ư V X Y

Nende hulka kuuluvad nii tavapärased ladina tähed kui ka täiendavad vokaalimärgid (Ă, Â, Ê, Ô) ja “sarvede” märgid (Ơ, Ư). Täht Đ on eraldi täht, mis ei ole sama kui D.

Digraafid ja trigraphid

Vietnami keeles kasutatakse mitmeid digraafe ja trigraph'e (kahest või kolmest täheühendist moodustuvad häälikud), näiteks CH, GH, GI, KH, NG, NGH, NH, PH, QU, TH, TR. Neid ei loeta eraldi tähtedeks, kuid neil on konkreetne hääldusväärtus. Mõni neist, nagu GI ja R, võivad häälduda erinevalt erinevates piirkondades.

Häälduse ja tunnusjoonte eripärad

Vietnami hääldust peegeldatakse kirjas üsna täpselt, mistõttu tähed ja digraafid võivad tunduda mõnele ladina tähestiku lugejale ootamatud. Näiteks:

  • D – põhjapoolses (Hanoi) häälduses sageli /z/- või /ɣ/-laadne heli; lõunas (Ho Chi Minh) sagedamini /j/ (sarnane inglise y‑häälele)
  • Đ – eraldi täht, mis hääldub nagu kõvem/d‑laadne heli (lähedane inglise „d”‑häälele)
  • GI ja R – neil on piirkondlikke variatsioone; GI mõnel alal langeb kokku D‑hääldusega

Täishäälikud, vokaalimärgid ja toonid

Vietnami keel on tonaalne: sama märgistikuga tähestikule lisatakse toonimärke, mis muudavad sõna tähendust. Kokku on kuus toonipositsiooni (üks neutraalne + viis toonimärki):

  • neutraalne (dấu ngang) – ilma märgita
  • sắc (´) – kõrge tõusva hääldusega
  • huyền (`) – madal langeva hääldusega
  • hỏi (ˇ) – küsiv‑laadne kõver (kerge langus‑tõus)
  • ngã (~) – katkestatud heliga, sarnane tilde’iga
  • nặng (.) – tugev, lühike ja madal (punkt all)

Need toonimärgid kirjutatakse tavaliselt vokaalile (või vokaalikombinatsiooni „peamisele” vokaalile). Kui vokaalil on juba vokaalimärk, näiteks Â, Ă, Ê, Ô, Ơ või Ư, siis lisatakse toonimärk sellele samale tähemärgile: näiteks Ǎ (A + vokaalimärk + toon) võib esineda kujul Ắ, Ẳ, Ẵ, Ặ ja Ằ, sõltuvalt toonist.

Kirjutamise reeglid ja käekiri

Praktiliselt kõik tähed ja toonimärgid tuleks kirjas säilitada: suurtähtedel pannakse samuti diakriitikad (kuigi mõnes vanemas trükis või lihtsamas e‑kirjas jäetakse need ära). Toonimärkide asetus järgib teatavaid prioriteete — näiteks laiema vokaalikonsonandi puhul kantakse toon märgile, milles selle prioritiseerimise reegli järgi on „peamine” vokaal (see on tähtis õigekirja registratsiooniks ja automaatse tekstitöötluse jaoks).

Miks tekst näeb sageli „tähistatud” välja?

Kompleksne kombinatsioon: vokaalimärgid (näiteks Â, Ủ), toneerimismärgid (näiteks á, ạ) ning digraafid võivad anda sõnadele paljude täppide ja kriipsude välimuse — sellest tekibgi mulje, et tekst on „tähistatud”. See peegeldab keele fonoloogilist rikkust: iga muutus märgis võib tähendust muuta, seega on märgid olulised. Ka tänapäevased arvuti‑ ja mobiilikirjastussüsteemid toetavad neid märke hästi, kuid aegajalt põhjustab kombinatsioon märgistusest, fonte või kodeeringust kuvatavaid vigu.

Kokkuvõttes on chữ Quốc ngữ praktiline ja suhteliselt regulaarne ortograafiline süsteem, mis muudab vietnami keele lugemise ja kirjutamise kättesaadavamaks võrreldes varasemate kirjasüsteemidega, kuid säilitab olulised fonoloogilised eristused läbi vokaal‑ ja toonimärkide.