Westlothiana lizziae — varajane tetrapood ja üleminekufossiil (süsinikuaeg)

Westlothiana lizziae on varajane tetrapood, keda peetakse oluliseks üleminekufossiiliks — tal on nii kahepaiksete kui ka varajaste amniootide tunnuseid.²⁸² Keha oli pealiskaudselt sarnane tänapäevastele sisalikele: väike ja väle, pikema kehaga ning suhteliselt hästi arenenud jäsemetega. Näidendi vanuseks on hinnanguliselt umbes 330–340 miljonit aastat ehk varane süsinikuajal, kuigi vanuse täpne määr on uurijate vahel mõningase ebatäpsusega määratletud.

Ajalooline leid ja nimi

Tüüpi isend avastati 1984. aastal East Kirktoni karjääris, Bathgate'is, Šotimaal. Leiukoha järgi sai liik nime West Lothiani maakonna järgi (West Lothiani). East Kirktoni kivimikihtidest on leitud palju hästi säilinud elusjäänuseid, mistõttu on see paik oluline varajase maismaaökosüsteemi uurimisel.

Morfoloogia ja elustiil

Westlothiana oli suhteliselt väike (hinnanguliselt mõnekümne sentimeetri pikkune koos sabaga) ja vigaselt ehitatud kehaehitusega: lühike õlavöötme osa, pikem rinna- ja kõhutüvi ning pikk saba. Jäsemed olid piisavalt tugevad, et toetada keha maismaal liikumiseks, mis viitab enam-mahus maismaapõhisele eluviisile. Kahepaikseid meenutavad omadused tulenevad peamiselt kolju ja hambumuse erisustest, samas kui mõned luustiku detailid on sarnased varajaste amniotide omadustega.

Taksonoomiline tähendus ja teaduslik vaidlus

Westlothiana on tähtis seetõttu, et ta paikneb evolutsioonipuu ühes olulises murdepunktis — amniote (nagu roomajad, linnud ja imetajad) päritolu lähedal. Mõned paleontoloogid on pidanud seda varaseimaks tuntud amniodiks, teised aga leiavad, et tegemist on amniotide sugukonda eelneva haruga (st väga lähedane lähisugulane, kuid mitte otsene amniot). Arutelu keskendub peamiselt väikeste üksikasjade peale luustikus ja koljus, mis võivad viidata kas embrüonaalse arengu sõltumatusele veest (amniotse muna tekkele) või veel osalisele sõltuvusele veekeskkonnast.

Keskkond ja kaaslased

East Kirktoni ladestused kajastavad varase süsinikuaja maa- ja mageveekeskkonda, kus leidus nii taimi, selgrootuid kui ka teisi varajasi neljkärlaseid. Westlothiana elas tõenäoliselt tihedas taimestikus ja madalaveelistes või niisketes maismaaökosüsteemides, kus sai toitu väikestest selgrootutest ning tõenäoliselt kasutas varjulisi peidupaiku saakloomade ja haiguste vältimiseks.

Oluline kokkuvõte

Westlothiana lizziae on võtmeisend varajase neljajalgse evolutsiooni uurimisel.
Talle omistatavad omadused aitavad mõista amniotide tekke ehk võimet paljuneda täielikult maismaal.
Kuigi täpne taksonoomiline koht on vaidluse all, on Westlothiana tähtis lõik evolutsiooniajaloos, mis ühendab kahepaikseid ja amniote.

Westlothiania elus

See liik elas tõenäoliselt mageveekogude lähedal, tõenäoliselt jahtides teisi samas elupaigas elavaid väikesi olendeid. See oli sihvakas, üsna väikeste jalgade ja pika sabaga loom.

Koos Casineria, teise Šotimaalt leitud üleminekufossiiliga, on see üks väiksemaid teadaolevaid terapoode, olles täiskasvanuna vaid 20 cm pikk.

Väike suurus on teinud sellest võtmetähtsusega fossiili varaseima amnioodi otsingul, kuna arvatakse, et amnioodiamunad on arenenud väga väikestel loomadel. On olemas tuletatud (arenenud) tunnused, mis seovad selle pigem amniootide kui kahepaiksete hulka. Need on: mittesulandunud pahkluud, hammaste labürintodontide hambumuse murdumise puudumine, kõrvakõrvalise sisselõike puudumine ja üldiselt väike kolju.

Pikk keha ja väikesed jalad olid võimalik kohanemine kaevumise jaoks, sarnaselt tänapäeva skinkide puhul täheldatud mugandusega.

Phylogeny

Ideed, kuidas Westlothiana tuleks klassifitseerida, on varieerunud basaalsetest amniotidest kuni kahepaiksete lepospondiilideni. Westlothiania tegelik fülogeneetiline positsioon on ebaselge.