Berliin (Berliner) — saksa moositäidisega saiake: ajalugu ja variandid

Avasta Berliin (Berliner) — saksa moositäidisega saiake: ajalugu, variandid, täidised ja retseptinõuanded magusasõpradele.

Berliini on Saksamaal ja Kesk-Euroopas valmistatud fookus, mis on tuntud eelkõige magusa pärmitaina pealt praetud, moosi- või kreemitäidisega täidetud saiakese (või sõõriku) poolest. Tegemist on pehme, õhulise ja tavaliselt ümmarguse kondiitritootega, mida serveeritakse kas tuhksuhkruga, glasuuriga või lihtsalt tavalisel suhkruga puistatatult.

Koostis ja valmistus

Traditsiooniliselt tehakse berliinlase tainas magusast pärmitainast (pärmitainast, mida), mis pärast kerkimist vormitakse väikesteks pätsideks ja praetakse rasvas või õlis. Pärast küpsetamist süstitakse täidis tavaliselt suure süstlaga sisse — tavalised täidised on marmelaad, moos või erinevad kreemid. Lisaks klassikalisele moosile leidub variante, mis on täidetud šokolaadiga, šampanja-, vahukomm-, mokka- või advocaat-täidisega või jäetakse mõnikord lausa tühjaks. Mõnikord kaetakse pealt šokolaadiglasuuriga või täiendava vaniljekreemiga.

Nimed ja kohalikud variandid Saksamaal ja Euroopas

Saksamaa eri piirkondades kannab see maiustus palju erinevaid nimesid. Enamikus piirkondades nimetatakse seda berliinlaseks, aga:

• Berliini, Brandenburgi ja Saksimaa piirkondades tuntakse seda nime Pfannkuchenina (kuigi ülejäänud Saksamaal tähendab Pfannkuchen tavaliselt pannkooki; pannkooke nimetatakse seal Eierkuchenina).
• Lõuna- ja Kesk-Saksamaal (nt Baierimaa)) ning suures osas Austrias on levinud nimetus Krapfen'id.
• Hessenis kutsutakse neid Kräppel või Kreppel.
• Pfalzi liidumaal kasutatakse nime Fastnachtsküchelchen — sõna-sõnalt "väikesed karnevalikoogid".

Põhja-Itaalia Lõuna-Tiroolis nimetatakse neid krafeniks või krapfeniks. Sarnaseid sõõrikuid leidub ka Sloveenias (krof), Horvaatias (krafne), Bosnias ja Serbias (krofne) ning Poolas (pączki). Tšehhi Vabariigis kohtab sarnast kondiitritoodi kobliha. Ungaris tuntakse seda nimega fánk. Kõik need on sisuliselt identsed valmistised, millel on kohalikud nüansid täidises ja vormis.

Inglise keele piirkondade nimetused ja variandid

Inglise keelt kõnelevates riikides räägitakse sageli lihtsalt donititest. Täidisteks kasutatakse moosi, tarretist, vaniljekreemi või vahukoort. Mõned spetsiifilised nimed:

• Lõuna-Austraalias on tuntud Kitchener bun, mis ollakse sageli Berliini tüüpi küljelt lahti lõigatud ja täidetud moosi ning koorega (Kitchener bun'i puhul).
• Põhja-Ameerikas on moosi- või marmelaaditäidisega versioonile levinud nimi "jelly doughnut". Tihti kasutatakse seal spetsiaalse konsistentsiga täidist, mis ei tahkestu nagu tavaline kodune moos.
• Ontario ja Kanada läänepreeriaprovintsides ning USA Kesk-Läänes kasutatakse nime "Bismarck" ümmarguse marmelaadi- või vaniljekreemitäidisega doniti kohta; "Long John" viitab pikkukujulisele täidisega (tavaliselt kondiitrikreemiga) donitile. Manitobas kasutatakse mõnikord nime "jambuster" ja Nova Scotias "Burlington bun".

Bostoni kreem ja muud kreemitäidised

Kreemiga või vaniljekreemiga täidetud berliinlasi kaetakse sageli šokolaadiglasuuriga ning neid nimetatakse mõnikord Baieri kreemi- või Bostoni kreemidonititeks (viimane seos tekib sarnasest täidisega koogist, Bostoni kreemipirukast). Huvitav fakt: Bostoni kreemitort on nimetatud Massachusettsi osariigi ametlikuks tordiks.

Rahvustraditsioonid ja meenutused

Saksamaal süüakse berliinlasi traditsiooniliselt nii aastavahetusel (Silvester) kui ka karnevalide tähistamisel (karneval, Mardi Gras). Levinud saksa nali on see, et mõningaid berliinlasi täidetakse salaja sinepiga ja serveeritakse koos magusatega — naljapärast, ilma et sellest teistele räägitakse.

Portugali ja Ladina-Ameerika variandid

Portugalis on berliinlased tihti pisut suuremad kui Saksamaal. Neid tuntakse kui bolas de Berlim (Berliini pall) ja täidis on tavaliselt kollane munakollasepõhine kondiitrikreem, mida nimetatakse creme pasteleiro. Täidis pannakse tihti poolpikkust lõiget tehes sisse nii, et see jääb nähtavaks, ja puistatakse peale tavalist suhkrut. Neid leiab peaaegu igast kondiitriärist.

Ka Ladina-Ameerikas, Tšiilis, Uruguays ja Argentinas on populaarsed sarnased versioonid, mida täidetakse nii kreemi (nn "Crema pastelera") kui ka moosi või manjar blancoga. Brasiilias kutsutakse neid sonhos ("unenäod") ja traditsiooniliselt täidetakse kollase kreemiga (creme). Suuremates linnades nagu Rio de Janeiro on ilmunud moodsaid variante, näiteks täidised doce de leite (piimakaramell), šokolaadi või nende seguga.

Iisrael ja hanuka

Iisraelis süüakse hanuka ajal traditsioonilisi sufganiyah (mitmuses sufganiyot), mis on õline sõõrikulaadne küpsetis. Kuigi sufganiyot täidetakse sageli moosiga, on ka seal palju moodsaid variante — nt erinevate kreemide, šokolaadi või isegi vaniljekreemiga.

Kokkuvõte

Berliinlased (või nende paljud kohalikud vasted) on üle maailma tuntud ja armastatud maiustuseks. Kuigi põhiline idee — pärmitainast praetud, pealt magusalt kaetud ja seest täidetud saiake — on lihtne, annab täidise, glasuuride ja nimetuse mitmekesisus igas riigis sellele rohke kultuurilise ja maitselise mitmekesisuse. Paljud piirkonnad on välja kujundanud oma traditsiooni, millel on nii ajalooline taust kui kohaliku köögi eripärad.

Küsimused ja vastused

K: Mis on berliinlane?

K: Kuidas valmistatakse berliinlasi?

K: Kas traditsioonilise berliinlase retseptist on mingeid variante?

K: Kuidas täidis tainale lisatakse?

K: Kas on võimalik valmistada vegan Berliini tordid?

K: Kas traditsioonilisel berliinlasel on mingi pealiskoor?

K: Milliseid täidiseid võib berliinlaste puhul kasutada?

Otsing