Valge laev (prantsuse keeles la Blanche-Nef) oli ajalooline laev, mis uppus La Manche'i väinas. See uppus Normandia ranniku lähedal Barfleuri lähedal 25. novembril 1120. aastal. Ainult kaks pardal olnud inimest jäid ellu. Hukkunute hulgas oli ka William Adelin, Inglismaa kuninga Henry I ainus ellujäänud seaduslik poeg ja pärija. William Adelini surm tõi kaasa pärimiskriisi ja sündmuste ahela, mis muutis Inglismaa ajalugu.

Õnnetuse kirjeldus

Valge laev väljus õhtul Barfleurist, suundudes Inglismaale. Traditsiooni ja kaasaegsete kroonikutega kooskõlas sõideti laevale palju noori aadlikke ja õukonnaliikmeid, kes olid hiljuti osalenud pidustustel. Laeva kapteniks oli tuntud meremees Thomas FitzStephen, keda kroonikud nimetavad William Vallutaja laevaohvitseri pojaks. Kirjelduste järgi kihutas laev öösel suurel kiirusel, et jõuda kiiremini koju; laev tabas vee all oleva kalju või vaarika ja uppus kiiresti.

Põhjused ja allikad

  • Kiirus ja ülekoormus: laeva peeti uueks ja kiiruse saavutamiseks oldi valmis riskima — pardal oli palju reisijaid ja vara.
  • Suur alkoholi tarbimine: mitmete kroonikaedade andmetel olid nii pardalolijad kui ka meeskond alkoholi all, mis langetas valvsust ja võimekust õnnetust ära hoida.
  • Vigane navigeerimine või veealune kalju: laev tabas pimedas veealuse takistuse, mis lõi kere puruks ja tekitas kiire uputuse.

Peamised allikad juhtunule on kaasaegsed ja veidi hilisemad kroonikud, näiteks Orderic Vitalis, William of Malmesbury ning teised normanni ja inglise kroonikad, mis annavad sündmustele nii faktipõhise kui ka moraalse tõlgenduse.

Pärimiskriis ja tagajärjed

William Adelini surm hävitas Henry I peamise seadusliku järeltulija plaani. Kuigi Henry püüdis tagada järjepidevust, sundides aadlikke vanduma ustavust tema tütrele, Empress Matildale (tuntud ka kui Maud), ei suutnud ta surmani kindlustada laialdast toetust naispärijale. Henry I suri 1135. aastal ja tema surma järel nõudsid trooni paljud, kuni troonipretendent Stephen of Blois (Stephan) kiirelt tegutsedes ennast krooniti.

See tekitas pikaajalise sisepoliitilise kriisi, mis on ajalukku läinud nimega “Anarhia” (The Anarchy) — pikk kodusõja periood aastatel ca 1135–1153, mille käigus toimusid laialdased sõjategevused, maakondlikud lahingud ja võimujaotus. Konflikt lõppes osaliselt kompromissiga (1153. aasta Wallingfordi leping), millega Stephen tunnistas Matilda poja Henry (hilisema Henry II) pärimisõigust — see pani aluse Plantagenet’ide dünastiale ja muutis Inglismaa poliitilist maastikku kogu järgnevaks sajandiks.

Kultuuriline ja ajalooline tähendus

Valge laeva õnnetus on tihti tõlgendatud kui traagiline saatuslik pöördepunkt Normandia-Inglismaa dünastias. Sündmus näitab, kui habras võimujärjestus võis olla ning kuidas juhuslikud õnnetused võisid mõjutada riikide ajalugu. Kroonikud kasutasid õnnetust ka moraalse õppetunnina, hoiatusena kiiruse, uhkuse ja meelelahutuse tagajärgede kohta.

Mälestus ja uurimused

Valge laeva häving on läbi sajandite pälvinud ajaloolaste tähelepanu. Arheoloogilised ja dokumendiuuringud on püüdnud täpsustada õnnetuse täpseid asjaolusid, reisijate koosseisu ja laeva tehnilisi omadusi, kuid paljud detailid põhinevad keskaegsetel kroonikutel ja seetõttu sisaldavad nii fakte kui ka legendi. Juhtum jääb oluliseks näiteks sellest, kuidas üksainus tragöödia võib põhjustada laiaulatuslikke poliitilisi muutusi.