Valge laev 1120 laevahukk ja pärimiskriis Inglismaal
Valge laev (prantsuse keeles la Blanche-Nef) oli ajalooline laev, mis uppus La Manche'i väinas. See uppus Normandia ranniku lähedal Barfleuri lähedal 25. novembril 1120. aastal. Ainult kaks pardal olnud inimest jäid ellu. Hukkunute hulgas oli ka William Adelin, Inglismaa kuninga Henry I ainus ellujäänud seaduslik poeg ja pärija. William Adelini surm tõi kaasa pärimiskriisi ja sündmuste ahela, mis muutis Inglismaa ajalugu.
Õnnetuse kirjeldus
Valge laev väljus õhtul Barfleurist, suundudes Inglismaale. Traditsiooni ja kaasaegsete kroonikutega kooskõlas sõideti laevale palju noori aadlikke ja õukonnaliikmeid, kes olid hiljuti osalenud pidustustel. Laeva kapteniks oli tuntud meremees Thomas FitzStephen, keda kroonikud nimetavad William Vallutaja laevaohvitseri pojaks. Kirjelduste järgi kihutas laev öösel suurel kiirusel, et jõuda kiiremini koju; laev tabas vee all oleva kalju või vaarika ja uppus kiiresti.
Põhjused ja allikad
- Kiirus ja ülekoormus: laeva peeti uueks ja kiiruse saavutamiseks oldi valmis riskima — pardal oli palju reisijaid ja vara.
- Suur alkoholi tarbimine: mitmete kroonikaedade andmetel olid nii pardalolijad kui ka meeskond alkoholi all, mis langetas valvsust ja võimekust õnnetust ära hoida.
- Vigane navigeerimine või veealune kalju: laev tabas pimedas veealuse takistuse, mis lõi kere puruks ja tekitas kiire uputuse.
Peamised allikad juhtunule on kaasaegsed ja veidi hilisemad kroonikud, näiteks Orderic Vitalis, William of Malmesbury ning teised normanni ja inglise kroonikad, mis annavad sündmustele nii faktipõhise kui ka moraalse tõlgenduse.
Pärimiskriis ja tagajärjed
William Adelini surm hävitas Henry I peamise seadusliku järeltulija plaani. Kuigi Henry püüdis tagada järjepidevust, sundides aadlikke vanduma ustavust tema tütrele, Empress Matildale (tuntud ka kui Maud), ei suutnud ta surmani kindlustada laialdast toetust naispärijale. Henry I suri 1135. aastal ja tema surma järel nõudsid trooni paljud, kuni troonipretendent Stephen of Blois (Stephan) kiirelt tegutsedes ennast krooniti.
See tekitas pikaajalise sisepoliitilise kriisi, mis on ajalukku läinud nimega “Anarhia” (The Anarchy) — pikk kodusõja periood aastatel ca 1135–1153, mille käigus toimusid laialdased sõjategevused, maakondlikud lahingud ja võimujaotus. Konflikt lõppes osaliselt kompromissiga (1153. aasta Wallingfordi leping), millega Stephen tunnistas Matilda poja Henry (hilisema Henry II) pärimisõigust — see pani aluse Plantagenet’ide dünastiale ja muutis Inglismaa poliitilist maastikku kogu järgnevaks sajandiks.
Kultuuriline ja ajalooline tähendus
Valge laeva õnnetus on tihti tõlgendatud kui traagiline saatuslik pöördepunkt Normandia-Inglismaa dünastias. Sündmus näitab, kui habras võimujärjestus võis olla ning kuidas juhuslikud õnnetused võisid mõjutada riikide ajalugu. Kroonikud kasutasid õnnetust ka moraalse õppetunnina, hoiatusena kiiruse, uhkuse ja meelelahutuse tagajärgede kohta.
Mälestus ja uurimused
Valge laeva häving on läbi sajandite pälvinud ajaloolaste tähelepanu. Arheoloogilised ja dokumendiuuringud on püüdnud täpsustada õnnetuse täpseid asjaolusid, reisijate koosseisu ja laeva tehnilisi omadusi, kuid paljud detailid põhinevad keskaegsetel kroonikutel ja seetõttu sisaldavad nii fakte kui ka legendi. Juhtum jääb oluliseks näiteks sellest, kuidas üksainus tragöödia võib põhjustada laiaulatuslikke poliitilisi muutusi.
Valge laeva uppumine
Laevahukk
Valge laev oli uus laev, mille kapteniks oli Thomas FitzStephen. Tema isa Stephen FitzAirard oli olnud William Vallutaja laeva Mora kapten, kui ta 1066. aastal Inglismaale tungis. FitzStephen pakkus oma laeva Inglismaa Henry I-le, et ta kasutaks seda Normandias asuvast Barfleurist Inglismaale tagasipöördumiseks. Henry oli juba teinud muid plaane, kuid lubas paljudel oma kuningliku õukonna liikmetel võtta Valge laeva. Nende hulka kuulus ka tema ainus poeg William Adelin. Samuti kuulusid sinna tema ebaseaduslik poeg Richard of Lincoln, tema ebaseaduslik tütar Matilda FitzRoy, Perche'i krahvinna ja paljud teised aadlikud. Krooniku Orderic Vitalise sõnul palus meeskond William Adelinilt veini, mida ta neile ohtralt andis. Kui laev oli valmis lahkuma, oli pardal umbes 300 inimest, kuigi mõned olid enne laeva väljumist lahkunud, sest nad olid liigse joomise tõttu liiga palju joonud.
Laeva kapten Thomas FitzStephen sai pidulised käsu jõuda juba väljunud kuninga laevale järele ja sellest mööduda. Valge laev oli kiire, parima konstruktsiooniga ja hiljuti uute materjalidega varustatud. Seetõttu olid kapten ja meeskond kindlad, et nad jõuavad Inglismaale esimesena. Kuid kui laev pimedal ajal välja sõitis, põrkas selle paakpoolne külg vastu Quillebœufi nimelist veealust kaljut ja laev vajus kiiresti alla. William Adelin pääses väikesesse paati ja oleks võinud ellu jääda, kuid ta pöördus tagasi, et püüda päästa oma poolõde Matildat (Perche'i krahvinna), kui kuulis tema appihüüdeid. Tema paat täitus veega, kui teised püüdsid end päästa ja William uppus koos nendega. Orderic Vitalise sõnul jäid vaid kaks neist ellu, kuna nad klammerdusid kogu öö jooksul kalju külge. Üks oli Roueni lihunik, teine oli Geoffrey de l'Aigle. Kroonik väidab veel, et kui Thomas FitzStephen tuli pärast uppumist pinnale ja sai teada, et William Adelin ei jäänud ellu, laskis ta end pigem uppuda, kui et kuningale vastu astuda.
Ühe legendi kohaselt oli laev hukule määratud, sest preestritel ei lubatud tavapärasel viisil laeva pardale minna.
Laskumine anarhiasse
William Adelini surma otsene tagajärg oli periood, mida tuntakse anarhia nime all. Valge laeva katastroof oli jätnud Henrik I-le vaid ühe seadusliku lapse, teise tütre nimega Matilda. Kuigi Henrik I oli sundinud oma parunid mitmel korral andma vande, et nad toetaksid Matildat kui tema pärijat, ei olnud naine Inglismaal kunagi iseseisvalt valitsenud. Matilda oli ebapopulaarne ka seetõttu, et ta oli abielus Anjou krahvi Geoffrey V-ga. Ta oli Inglismaa normanni aadlike traditsiooniline vaenlane. Pärast Henriku surma 1135. aastal ei olnud Inglise parunid kindlad, kas nad tahtsid Matildat kuninganna regendiks.
Üks Henry I meessoost sugulastest, Stephen of Blois', kuninga vennapoeg oma õe Adela poolt, usurpeeris Matilda ning tema vanemad vennad William ja Theobald, et saada kuningaks. Väidetavalt kavatses Stephen sõita Valge laevaga, kuid lahkus vahetult enne selle väljumist; Orderic Vitalis põhjendab seda ootamatu kõhulahtisusega.
Pärast Henry I surma alustasid Matilda ja tema abikaasa Geoffrey Anjou, Plantagenetide dünastia rajaja, pikka ja laastavat sõda Stepheni ja tema liitlaste vastu Inglismaa trooni üle. Anarhia-nimeline periood kestis 1135-1153 ja avaldas laastavat mõju, eriti Lõuna-Inglismaal.
Umbes sel ajal elanud ajaloolane William of Malmesbury kirjutas:
"Siin hukkusid koos Williamiga ka Richard, teine kuninga poegadest, keda üks auastmeta naine oli talle enne tema troonile minekut sünnitanud, vapper noormees, kes oli oma isale kuulekusest kallis; Richard d'Avranches, Chesteri teine krahv ja tema vend Otheur; Geoffrey Ridel; Walter of Everci; Geoffrey, Herefordi arhidiakon; Chesteri krahvinna; kuninga vennanaine Lucia-Mahaut of Blois; ja paljud teised ...". Ükski laev ei ole kunagi toonud Inglismaale nii palju viletsust."
Luule
- Dante Gabriel Rossetti, "Valge laev: ballaad"; esmakordselt avaldatud 1881 tema kogumikus "Balladid ja sonetid".
- Geoffrey Hill, "Valge laev". Tema esimeses raamatus "For the Unfallen", 1959.
- Felicia Hemans, "Ta ei naeratanud enam kunagi", 1830. aasta paiku.
