António Guterres

Varajane elu

Guterres on sündinud ja kasvanud Lissabonis, Portugalis. Ta õppis füüsikat ja elektrotehnikat Instituto Superior Técnico's Lissabonis. Ta lõpetas ülikooli 1971. aastal.

Ta oli dotsent, kes õpetas süsteemiteooriat ja telekommunikatsioonisignaale, enne kui lahkus akadeemilisest elust, et alustada poliitilist karjääri.

Varajane karjäär

Guterrese poliitiline karjäär algas 1974. aastal. Ta astus Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmeks. Ta oli tööstusministeeriumi riigisekretäri kantselei juhataja (1974 ja 1975), Castelo Branco saadik Portugali parlamendis (1976-1995) ja Jorge Sampaio järeltulijana (1988) sotsialistliku partei parlamendipingi juht.

Portugali peaminister

Sotsiaaldemokraatlik Partei võitis 1995. aasta parlamendivalimised. President Mario Soares nimetas Guterresi peaministriks ja tema kabinet andis ametivande sama aasta 28. oktoobril.

Guterres oli oma ametiaja esimestel aastatel populaarne peaminister. Portugalil oli tugev majanduskasv, mis võimaldas sotsiaaldemokraatidel vähendada eelarvepuudujääki, suurendades samal ajal sotsiaalkulutusi ja luues uusi tingimuslike rahaülekannete programme. Guterres oli oma peaministriks oleku ajal homoseksuaalsuse vastu. Ta toetas 1999. aastal ÜRO sekkumist Ida-Timoris.

Pärast 1999. aasta parlamendivalimisi nimetati Guterres uuesti ametisse ja 2000. aasta jaanuarist juulini. See teine ametiaeg valitsuses ei olnud sama edukas. Hintze Ribeiro silla katastroof kahjustas tema autoriteeti ja populaarsust. 2000. aasta oktoobris kiitis parlament heaks uimastitarbimise dekriminaliseerimise (jõustus 1. juulil 2001) ja 2001. aasta märtsis legaliseeriti samasooliste abielu.

Detsembris 2001 astus Guterres tagasi, et "vältida riigi langemist poliitilisse soosse".

Sotsialistliku Internatsionaali president

Guterres valiti 1999. aasta novembris Sotsialistliku Internatsionaali presidendiks. Ta jäi Sotsialistliku Internatsionaali presidendiks kuni 2005. aasta juunini.

ÜRO pagulaste ülemvolinik

Ülemkomissarina oli Guterresil 126 riigis üle 10 000 töötaja, kes pakkusid kaitset ja aitasid üle 60 miljoni pagulase, tagasipöörduja, riigisiseselt ümberasustatud isiku ja kodakondsuseta isiku.

Tema ametiaeg oli tuntud tohutu organisatsioonilise reformi poolest, millega vähendati personali- ja halduskulusid ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Genfi peakontoris ning laiendati ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hädaolukordadele reageerimise võimekust teise maailmasõja järgse halvima ümberasumiskriisi ajal.

Guterres nimetas Ameerika näitlejanna Angelina Jolie oma erisaadikuks, kes esindab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametit ja teda ennast 2012. aastal diplomaatilisel tasandil.

2015. aasta alguses hääletas ÜRO Peaassamblee ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni soovitusel Guterrese volituste pikendamiseks 6,5 kuu võrra kuni 31. detsembrini. Guterres lahkus ametist 31. detsembril 2015.

ÜRO peasekretär

Guterresist sai ÜRO peasekretär 1. jaanuaril 2017, pärast seda, kui ÜRO Peaassamblee valis ta ametlikult 13. oktoobril 2016. aastal.

Oma esimese aasta jooksul seadis Guterres maailma rahu esmatähtsaks prioriteediks. 2017. aasta juunis kritiseeris ta Trumpi administratsiooni ja ütles, et Ameerika Ühendriigid asendatakse ÜROst, kui nad ei võta meetmeid mis tahes rahvusvahelistes küsimustes. Guterres kritiseeris Jeemeni sekkumist ja ütles, et sellest lähtuv sõda oleks "rumal".

2018. aastal nimetas ta Süüriat vastuseks Bashar al-Assadi režiimile "elavaks põrguks". Ta kiitis Trumpi ja Kim Jong-uni tippkohtumist ja nimetas seda "oluliseks verstapostiks" tuumadesarmeerimise jaoks. 2018. aasta augustis soovis Guterres sõltumatut uurimist Saudi Araabia õhurünnaku kohta Jeemenis, milles hukkus 51 inimest.

Isiklik elu

1972. aastal abiellus Guterres Luísa Amélia Guimarães e Meloga. Neil oli kaks last. Ta suri 1998. aastal Londoni haiglas vähki.

2001. aastal abiellus ta oma teise abikaasa Catarina Marques de Almeida Vaz Pintoga.