Charles Doolittle Walcott (31. märts 1850 – 9. veebruar 1927) oli Ameerika Ühendriikide geoloog ja selgrootute paleontoloog. Ta sai laiemalt tuntuks 1909. aastal tehtud erakordselt hästi säilinud fossiilide avastamisega Kanadas Briti Kolumbias asuvas Burgess Shale'is. Walcott kogus Burgess Shale'ist aastatel 1910–1924 umbes 65 000 üksikut specimenit, mis andsid uue vaatenurga keskkambriumi (umbes 508 miljonit aastat tagasi) elu mitmekesisusele.

Haridus ja ametialane karjäär

Walcott töötas pikaaegselt Ameerika geoloogilise uurimise juures ja oli selle direktor 1894–1907. 1907. aastal sai temast Smithsonian Institutioni sekretär ning ta juhtis asutust kuni surmani 1927. aastal. Tema ametikohad võimaldasid tal organiseerida ulatuslikke väljakaevamisi ja koguda hulgaliselt materiaali erinevatest paleontoloogilistest leiukohtadest üle kogu Põhja-Ameerika.

Burgess Shale'i avastus ja väljakaevamised

Burgess Shale'i deposit tõstis esile enneolematult hästi säilinud pehmete kehaosade jääke, mis tavaliselt hääbuvad. Walcott leidis ja kaevandas järjestikustest paljudest paljudest paljudest kihi osadest mitmeid väljakaevamiskohti ning dokumenteeris sadu liike. Leiukoht asub Kaljumägedes ja kuulub tänapäeval Yoho rahvusparki; Burgess Shale on üks olulisemaid keskkambriumi paleontoloogilisi paikusid maailmas.

Walcott'i karjäär ja muud väljakaevamiskohad

Walcottile on nime saanud ka nn Walcott Quarry (mõnikord nimetatud ka Walcott–Rust uurimisalaks), mis asub Mount Stepheni lähedal Yoho rahvuspargis Briti Kolumbias. See sait on üks Burgess Shale'i peamistest väljakaevamiskohtadest ja sealt on leitud mitmeid erakordselt hästi säilinud trilobiite ning teisi selgrootuid, sealhulgas isendeid, mille pehmed kehaosad on säilinud.

Teaduslik tähendus ja hilisem uurimine

Walcott avaldas leidude esialgsed kirjeldused ja püüdis paljusid eriomadustega organisme paigutada tol ajal tuntud taksonoomilistesse rühmadesse. Tema konservatiivne lähenemine tähendas mõnede liigidetailide ja uute rühmade algse tõlgenduse kitsaskohti. 20. sajandi keskpaigas ja hiljem, eelkõige Harry B. Whittingtoni, Simon Conway Morris'i ja Derek Briggs'i töödega, toodi Burgess Shale'i faunasid põhjalikumalt tagasi vaadates esile palju radikaalsemaid ja unikaalsemaid organismirühmi ning selgus, et paljud Walcott'i määratlused vajasid ümberhindamist.

Pärand

  • Materjal ja kogud: Walcott'i kogutud materjal moodustab suure ja tähtsa osa Burgess Shale'i säilmetest ning see on jätkuvalt oluline allikas evolutsioonilise paleontoloogia uuringutes.
  • Institutsionaalne mõju: tema tegevus USGS-i ja Smithsonian Institutioni juhtimisel aitas tugevdada Ameerika paleontoloogia ja geoloogia infrastruktuuri ning ekspeditsioonikultuuri.
  • Teaduslik debate ja areng: Burgess Shale'i leiud käivitasid ja on jätkuvalt käivitanud suuri arutelusid evolutsiooni, liigilisuse ja biomorfoloogia üle ning näitasid, kui rikkalik ja ootamatu oli elu varajastel geoloogilistel aegadel.

Kuigi Walcott'i interpretatsioonid ei jäänud muutumatuks, on tema töö ja väljakaevamised olnud hädavajalik alus, millele on rajatud kaasaegne arusaam kambriumi elust ja evolutsioonilisest eksperimendist, mida see ajastu kehastas.