Joschka Fischer

Varajane elu

Fischer sündis Gerabronnis Baden-Württembergi liidumaal. Tema vanemad olid ungarlastest sakslased. Tema hüüdnimi Joschka tuleneb Jóska'st, mis on Joosepi (ungari keeles József) ungarikeelne hüüdnimi. Fischer lõpetas keskkooli 1965. aastal ja asus tööle fotograafi juurde, kust ta 1966. aastal lahkus.

1967. aastal hakkas ta aktiivselt osalema Saksa üliõpilasliikumis ja vasakpoolses poliitikas. Töötades Frankfurdi vasakpoolses raamatupoes, hakkas ta külalisüliõpilasena käima vasakpoolsete ülikoolide üritustel. Ta uuris Marxi, Mao ja Hegeli teoseid ning astus võitlusliku rühmituse "Revolutsiooniline võitlus" (saksa keeles Revolutionärer Kampf) liikmeks.

Fischer osales mõnes tänavalahingus, kui anarhistlik Putzgruppe ründas politseid ja tegi mõnele politseinikule palju haiget. (Saksa keeles võib sõna Putz tähendada koristajat, kuid Putz-group on akronüüm. See tähendab, et tähed tähistavad teisi sõnu. Proletarische Union für Terror und Zerstörung, s.t. Töötajate Liit Terroriks ja Hävitamiseks). Fotodel ühest lahingust 1973. aasta märtsis on näha, kuidas Fischer peksab politseinikku Rainer Marxit [2]. saab trenni (foto)

1977. aasta Saksa sügisel (saksa keeles Deutscher Herbst) toimus palju terrorirünnakuid Punaarmee Fraktsiooni (RAF) poolt. Fischer ütleb, et need rünnakud, eriti Hanns-Martin Schleyeri röövimine ja mõrvamine, sundisid teda loobuma vägivallast kui poliitilise muutuse saavutamise viisist.

Selle asemel hakkas ta osalema uutes sotsiaalsetes liikumistes ja hiljem vastloodud Saksa Roheliste parteis, peamiselt Hesseni liidumaal.

1981. aasta mais mõrvati Hesseni liidumaa majandusminister Heinz-Herbert Karry. Püss, millega minister tapeti, oli 1973. aastal Ameerika sõjaväebaasist varastatud ja röövimisel kasutati Fischeri autot.

Välisministrina vabandas Fischer oma Putzgrupi päevade vägivalla eest,

Roheline poliitik

Aastatel 1983-1985 oli Fischer Bundestagi liige Roheliste erakonna poolt. Aastal 1985 sai temast Hesseni keskkonnaminister esimeses sotsiaaldemokraatide ja roheliste koalitsioonis (1985-1987). Fischer tekitas segadust, kui ta saabus ametivande andmise tseremooniale, kandes jalatsid. Need jalatsid on nüüd Bonni muuseumis eksponeeritud.

Aastatel 1991-1994 oli Fischer taas Hesseni keskkonnaminister ja hiljem sai temast Bundestagi Roheliste fraktsiooni kaasesimees. Oma opositsiooniaastatel oli Fischer lugupeetud oma kõnede eest. Suure osa 1990ndate aastate jooksul ei olnud SPDga väga populaarne ja Fischeri sõbrad nimetasid teda sageli "tõeliseks" opositsiooniliidriks.

Joschka Fischer koos USA endise välisministri Colin Powelliga.

Välisminister

1998. aasta septembris võitsid sotsiaaldemokraadid Gerhard Schröderi juhtimisel Helmut Kohli kristlik-demokraatliku valitsuse. SPD 42% ja roheliste 7% osakaaluga oli võimalik moodustada koalitsioonivalitsus. Pärast mitu nädalat kestnud läbirääkimisi sotsiaaldemokraatide ja roheliste vahel asus uus valitsus 27. oktoobril 1998 võimule. Fischerist sai välisminister.

1999. aastal toetas Fischer Saksamaa osalemist Kosovo sõjas. See oli suures osas patsifistliku Rohelise Partei seas väga vastuoluline, sest see tähendas, et esimest korda pärast Teist maailmasõda läheksid Saksa sõdurid aktiivselt lahingutegevusse. Ta põhjendas seda sõda väitega, et Serbia plaanib Kosovo albaanlaste vastu genotsiidi.

Fischer pooldas ka Saksa vägede paigutamist Afganistani, kuid soovitas Schröderil mitte osaleda Iraagi sõjas. Ta on tuntud kui Kofi Annani hea sõber. 2005. aastaks oli ta Saksamaa sõjajärgse ajaloo teine pikima staažiga välisminister (Hans-Dietrich Genscheri järel).

2005. aastal süüdistasid kriitikud Fischerit selles, et ta lõdvendas hooletult Ukraina viisarežiimi kontrolli, võimaldades seega paljudel ebaseaduslikel sisserändajatel siseneda Saksamaale võltsitud isikutega. Juhtumi uurimiseks moodustati parlamendikomisjon, ja erinevalt teistest sellistest komisjoni kuulamistest näidati Fischeri (ja teiste tippametnike) avaldust otseülekandes avalikus televisioonis. Fischeri esinemine komisjoni ees kestis kaksteist tundi. (Vt Saksamaa viisade afäär 2005).

Pärast koalitsioonivalitsuse lüüasaamist 2005. aasta valimistel teatas Fischer, et ta läheb tagaplaanile. "Pärast 20 aastat võimulolekut tahan ma nüüd oma vabadust tagasi," tsiteeriti teda. 13. oktoobril 2005 teatati, et Frank-Walter Steinmeier (SPD) saab Fischeri järeltulijaks välisministriks.

Fischer koos Austraalia välisministri Alexander Downeriga 2005. aastal.

Elu pärast poliitikat

Alates 2006. aasta septembri algusest on Joschka Fischer Princetoni ülikooli Liechtensteini enesemääramisõiguse instituudi vanemteadur, Princetoni ülikooli Woodrow Wilsoni avalike ja rahvusvaheliste suhete kooli külalisprofessor. Ta on esinenud ka teistes Ameerika ülikoolides, eelkõige Brandeisi ülikoolis, erinevatel välissuhete ja rahvusvaheliste suhete teemadel.

Eraelu

Fischer on sageli olnud kõige populaarsem Saksa poliitik, isegi teiste erakondade toetajate seas.

Kuni 1996. aastani oli Fischer olnud avalikult heade veinide ja toiduarmastaja. Ta panustas sageli koos teiste poliitikutega valimistulemuste suhtes kallist veini. Fischer oli ka ülekaaluline. Lühikese aja jooksul kaotas ta palju kaalu. Fischer ütles, et see oli tingitud sellest, et ta loobus täielikult alkoholist ja muutis oma toitumist. Samuti oli ta teinud fitness-treeninguid ja isegi jooksnud maratone. Ta lunastas oma kaalulanguse, kirjutades oma kogemustest raamatu "Minu pikk jooks minu poole", millest sai kohe bestseller. Viimasel ajal on ta taas kaalus juurde võtnud.

Fischer on olnud viis korda abielus: tema neli esimest abielu, Edeltraud Fischeriga (1967-1984), Inge Vogeliga (1984-1987), Claudia Bohmiga (1987-1999) ja Nicola Leskega (1999-2003), lõppesid kõik lahutusega. Oktoobris 2005 abiellus ta (Roomas) Minu Baratiga, kes oli kaks aastat tema vabaabielunaine. Tema teise naise Inge'iga on tal kaks last: David ja Lara. Aprillis 2005 sai Fischer esimest korda vanaisaks.